Antiikmaailmas oli pederastia seotud sõjalise vaprusega

13. sajandi keskpaigast karistatakse Euroopas homoseksuaalsust üldjuhul surmanuhtlusega. Selline rangus – vähemalt seadustes – kehtib peaaegu 18. sajandi lõpuni. 1810 kehtestatud Napoleoni koodeks homoseksuaalsust täiskasvanute vahel enam kuriteoks ei pea.

Aga homoseksuaalidesse on suhtutud ka palju leebemalt.

"Antiikmaailmas oli pederastia seotud sõjalise vapruse, intelligentsi, esteetika ning eetikaga. Ateenas oli noorukitearmastus vaba mehe eesõigus," räägib ajaloolasena omasooiharusse suhtumist uurinud Teet Veispak.

"Kui te vaatate Kreeka kunsti, siis seal on neid homoseksuaalseid stseene oi kui palju," soovitab David Vseviov. Jätkates sallivate perioodide otsimist: "Näiteks ajajärgul enne Prantsuse revolutsiooni, absolutismi ajast, on küll teada homoseksuaalsete kalduvustega valitsejaid. Aga kuna tol ajal olid moes armukesed – naised –, siis olid neil ka kõigil armukesed. Mis nad nendega tegid, on omaette küsimus, aga rahvale etendati seda mängu, et: on armukesed."

Teet Veispak analüüsib: "Tegelikult ei saa väita, et homoseksuaalsus oleks ühel või teisel ajastul eriti moes olnud. Kui ta seda on olnud, siis teatud ühiskonnakihtides tekkinud subkultuurides.

Muidugi oli selles suhtes Euroopas tuntud alates 15. sajandist Itaalia, Firenze, Venezia, Rooma. Seda on hiljem spekulatiivselt seostatud ka Itaalia allakäiguga, ehkki mingit seost neil omavahel ei ole. Muidugi on tuntud paljud õukonnad, kus homoseksuaalsete kalduvustega valitsejate ajal olid sellised suhted moes. Aga see moesolemine pole kunagi hõlmanud tervet ühiskonda, vaid on olnud tolereeritud mõnes ühiskonnakihis, segmendis. Seadused ei rakendu ühiskonna teatud liikmetele ju võrdselt teistega."