Kunstnik Valli Lember-Bogatkina: joonistamine oli mul jumala poolt sisse programmeeritud (2)

Kunstnikuproua, kes käbedal ja osaval sammul oma pildivirnade vahel laveerib, evib erakordselt pikka ja produktiivset kunstnikukarjääri. "Tõesti. Ongi. Ma loodan, et see ka jätkub," muigab naine, kelle kunstnikuelu algas aastal 1940.

Järgmise aasta oktoobris saab siiani agaralt joonistav Lember-Bogatkina 90.

"Tuleb näitus Kunstnike Liidus. Väga suur näitus tuleb laulukaare all. Praegu on sinna üles pandud minu suur mosaiik "Läheme suurele peole", lisaks ripub seal kümme minu akvarelli. Siis üks suur temperamaaling "Tuljak" ja Gustav Ernesaksa portree. Juubeli puhul saavad kõik need kolm korrust minu kunsti täis."

Teie olete kunstnik olnud kolme erineva riigikorra – esimese Eesti Vabariigi, Nõukogude Eesti ja uue Eesti Vabariigi ajal. Milline see esimese Eesti Vabariigi aeg teile kui vastselt kunstikooli lõpetanud neiule oli?

Põnev! Eesti ajal ei olnud kunstnikud üldse populaarsed. Naiskunstnikud eriti mitte. Sel ajal arvati, et kõige populaarsem on olla kellegi sekretär. Kõik naised trügisid sekretäriks. Tööpuudus oli ka siis, aga elu tundus odavam. Väikese raha eest sai osta palju rohkem. Loomulikult olin ma siis nii noor ja vaatasin seda kõike noore inimese silmadega.

Miks teie siis sekretäriks ei trüginud?

Igale inimesele on juba sündides midagi kaasa antud: mõnele lauluhääl, mõnele kauplemis- ja organiseerimisoskus. Kui käisin algkoolis, siis ma aina joonistasin. Klassiõpetaja, pannes tähele mu joonistusoskust – soovitas mul astuda Riigi Kunsttööstuskooli. See oli viimane lend, kuhu võeti algkooliharidusega. Lõpetasin seitse klassi ja mind võeti sinna vastu. Esimesele kursusele astus 60 õpilast ja muidugi langesid aegamööda peaaegu pooled välja.

Me õppisime 10 tundi päevas ja saime ka keskkoolihariduse. Ma armastasin kunsti nii hirmsasti, et elasin peaaegu seal koolis. Kõik lisatunnid võtsin, mis võtta andis. Huvitav, et nooruses on nii palju jõudu, et minule see raskusena ei tundunud.

Meid lõpetas ainult 13. See oli ka õige, iga kursusega nähti mõne inimese puhul, et annet ei ole. Minul oli looduse poolt aga nii palju annet, et õppisin pool aastat vabajoonistust ja mind viidi üle, siis jälle pool aastat ja viidi üle. Õppisin lõpuks koos Evald Okasega, ehkki meil oli vanusevahe – sest mind viidi kogu aeg üle.

Joonistamine oli mul jumala poolt sisse programmeeritud.

Andeka kunstnikuna leidsite kohe ka töö.

Kui mind pärast kooli üks ettevõtja tööle võttis, siis mind sõidutati autoga ja eks ma olin enda teada ikka suur kunstnik. Lõpetanud cum laude, eks ole (naerab). Käisin konsultatsioone andmas, olin dekoratiivmaalija – nüüd nimetatakse neid disainereiks. Maalisin isegi meie presidendi laekahoidja härra Kirotari juures värvilisi aknaid.

Noorele oli see kõik suur elamus. Näiteks tol ajal oli silgusöömine vaeste inimeste asi. Kõik sõid silku. Ja siis seal luksuskorteris, Kirotari juures... suure tammepuulaua taha kutsuti mind sööma ja pakuti... silku. Mu silmad läksid suureks, koorega kartulid ja silgud pandi laua peale. Ma olin imestusest lage (naerab).

Aga mäletan, et kõige selle juures olin tagasihoidlik. Ma nii kartsin. Ma nii punetasin näost, kui olin kuskil tööasjus. Huvitav, et sisemiselt olin väga arg, kuid oma kunsti suhtes väga enesekindel. Ja andsin inimestele nii enesekindlalt nõu, et inimesed uskusidki.

Iga kord, kui käisin neis luksuskorterites ja küsiti, kuidas mööblit paigutada, siis alati rääkisin inimestele, et tehke niimoodi, et teil oleks mugav olla. Te elate ju oma kodus! Mis mõtet on panna mööblit nii nagu näitusel! Et ma tollel ajal julgesin ja oskasin niimoodi öelda! Sest praegusel ajal on niimoodi, et nad on ilusad ja moodsad, aga seal on ju paha olla.

Praegu on eestlased kanged minimalismikummardajad.

See on õudne! Need tühjad seinad! Seal on nii kurb olla!

Teid hinnati, aga kui hästi teile maksti?

Poole hinnaga muidugi... Nüüd saan aru, miks mind nii kangesti kutsuti. Mind kasutati ära. Minule ei tundunud see suur asi, sest minu kaaslased ei saanud kunstnikuna töötada ja läksid lihttööle. Aga mina tegin täitsa erialast tööd.

Sõja ajal sattusin Aarne Mõtuse töökotta, tema tegi sel ajal Tallinna pilte. Maalisin igasuguseid pilte, meie linnade vaateid. Mitte realistlikke, vaid kompositsioonitükikestest kokku klapitud pilte.

Aga ma ei teinud üksnes Tallinna vaateid. Kõige vahvam on see, et aastaid hiljem helistas mulle üks naine, et temal on üks minu joonistatud Petseri vaade. Mina ütlesin, et mina ei ole Petserit joonistanud. Sõitsingi sinna Keilasse ja vaatasin – oli küll minu tehtud. Ma seda Petserit ise ei mäletanudki. Selle naise vend oli ostnud pildi sõja ajal. Kui sõjakeerises Rootsi sattunud mees suri, toodi see pilt Eestisse tagasi. Kujutage ette, kui huvitav!

Kui siis nõukogude aeg saabus, läks kunstnike elu paremaks?

Olin Kunstnike Liidu liige ja meie, noored, suhtusime vanematesse kunstnikkudesse suure austusega. Meile olid nemad suured eeskujud ja meil oli rõõm, kui nemad meiega suhtlesid. Kontakt vanade ja noorte vahel oli palju parem kui praegu. Praegu ei pea noored meist mitte midagi. Nad ei taha teregi öelda – lähevad mööda, ei tunnegi – kes te olete sellised, mingid lubjakad?! Jah, me oleme lubjakad, kes mitte midagi ei oska. Ainult nemad oskavad ju midagi teha. Meie realistlikku kunsti ei pea nad millekski, ehkki ma ütlen, et neid asju, mida noored praegu teevad, tegime meie nõukogude ajal suurtel ballidel – kõik seinad tegime koos Okasega täis neid formalistlikke pilte ja naersime selle üle, mida tegime.

Äkki on need noored kunstnikud realismis nõrgad?

Nüüd on minu arvates suund niisugune, et joonistusoskust pole vajagi. Sa oled niigi kunstnik, sul pole joonistusoskust tarvis. Sel ajal kui meie õppisime, siis õppisime põhjalikult realistlikku kunsti. Hakkasime potsikutest-totsikutest peale, siis olid kipsijoonistused, siis loomad, siis läks inimese peale – me õppisime põhjalikult joonistama. Meid viidi isegi anatoomikumi lihaseid joonistama.

Kas praegune kunstiharidus on siis alla käinud?

See on praeguse aja sünnitis mitte ainult Eestis, vaid minu arvates igal pool. Praegu ju realistlikku kunsti põlatakse. Või vastupidi – kuskilt poolt hakatakse teda uuesti hindama, eks ole. Aeg on huvitav.

Teil on neid pilte ju küll ja rohkem, olete uskumatult produktiivne!

Jah, ma ise ka ei usu! Olen vist küll.

Kunstiajaloolastel on teie loominguga küll palju tööd.

Praegu nad ei tunne huvigi mu vastu. Ainuke, kes tõesti kirjutas ja on mind tõsiselt võtnud, on Harry Liivrand. Ta on väga ühest äärmusest teise – temaga on isegi mõnikord raske läbi saada. Huvitav, et tema on ainuke, kes on minust põhjalikult kirjutanud.

Teised on nii muuseas paar sõna öelnud, aga mina ei oska ennast ka toppida. On selliseid, kes oskavad ennast näidata, nii et nad on kogu aeg orbiidil ja räägitakse ainult neist.

Uue Eesti Vabariigi aegu on teie elus seega palju muutusi olnud.

Jah, selles mõttes, et kunstnikel algas raskem elu. Nõukogude ajal elasime tõesti vaeselt, aga kõik olid ühesugused. Tollal oli niisugune asi, et ei olnud midagi kingituseks osta ja väga palju osteti ja kingiti kunsti. Vahel oli ka nii, et ei jõudnud näitust üleski panna, kui juba pooled tööd olid ära ostetud.

Ka muuseum ostis agaramalt, aga ostsid ka eraisikud. Meil oli ka nii, et oli väga tugev kunstinõukogu. Praegu on nii, et iga tänavakunstnik võib minna ja müüa, sest kunstinõukogu pole. Meil oli nii, et ühtki näitust ilma kunstInõukoguta teha ei tohtinud. Ja kriitika oli ka tugevam. Praegu on nii, et propageeritakse, mida mina üldse ei kannata – televiisorikunsti. Pool tundi vaata, kuidas käsi teeb nii, siis tõstab ta jalga, siis näitab enda sootunnuseid, hästi pikalt... See videokunst ei ole ju jääv kunst, see on kaduv kunst.

Me olime nõukogude ajal küll vaesemad, aga sõbralikumad. Inimestevahelised suhted olid palju soojemad, inimesed abistasid üksteist. Siis võisid kas või kell 12 öösel sõpradele külla minna, sind võeti alati vastu.

Aga nüüd sa pead ju ette helistama, et kas tohid tulla. Väga palju on tulnud niisuguseid asju, mis ei ole meie eesti rahvale omased.

Näiteks minu vanaema elas Saaremaal, kus möödus ka minu lapsepõlv. Saarlaste iseloom on omapärane – nende heatahtlikkus ja austamine on nii tugev, et meil mitte kunagi ei lukustatud ust. Kui mindi kodunt välja, siis pandi luud ukse ette. Kui keegi pani ukse lukku, siis see oli häbiasi!

Oli ka nii, et kui keegi oli vaene, siis polnud ta prügikastides sobramas. Kui külas oli üks vaene, siis tema käis külakorda – vaene käis talust tallu ja siis talu toitis ning kattis.

Nii et praeguse Eesti pilt teile väga ei meeldi?

See ei ole ilus pilt. Kontrast on kohutav! Need klaasmajadki, mis üldse siia ei sobi! Mis ei ole üldse Eesti materjal. Selle asemel et ehitada maju meie paekivist, on klaas ja metall – see on ju võõrkeha meil Tallinnas! Mulle üldse see Tallinna kesklinn ei meeldi!

Mõni paik ikka Tallinnas on, mis teile meeldib?

Toompea muidugi. See on jäänud. Ka Pikk tänav ja Lai tänav. Ja muidugi Tornide väljak.

Valli Lember-Bogatkina

Sündinud 30. oktoobril 1921. aastal Tartus.

Lõpetanud Hiiu algkooli ja Riigi Kunsttööstuskooli Roman Nymani, Eerik Haameri ja August Janseni käe all dekoratiiv-monumentaalmaalija erialal.

On 1944. aastast Eesti Kunstnike Liidu liige.

1949. aastal abiellus Moskva kunstniku Vladimir Bogatkiniga.

2006. aastal ilmus kunstniku reisimälestustest raamat "Nii see oli".

Valli Lember-Bogatkinal on kaks poega: Vladimir on filmioperaator, Georg keraamik.