"Teate, ma tuletan oma meest meelde. Tema ütles, et kui sa saad ära joonistatud, tee vaheaeg, ja kui suudad mitte joonistada, ära siis joonista. Aga ma ei saanud. Pidin kogu aeg joonistama, nagu üleskeeratud. Nüüd kuulan oma mehe sõna ja kogu aeg ei joonista."
"Mul oli väga ilus tark ja andekas mees," ohkab Valli Lember-Bogatkina, kui kaasa Vladimirit meenutab. "Kahjuks ma kaotasin oma mehe. See on olnud kõige rängem, mis minuga juhtus. 1971. aastal mu mees suri. Ta jäi rongis magama ja igaveseks..."
Vladimir Bogatkin oli sõitnud Leningradi ühte kunstinõukokku, kuid koju ta elavana ei jõudnud. Surm saabus tagasiteel. "Õhtul veel telefonitsi rääkisime temaga ja naersime. Nii pikalt rääkisime ja hommikul siis nii kole lugu..." poetab Lember-Bogatkina, kellele kaasa surm ränga koorma õlule veeretas. "Raskemat aega kui see, mis järgneb lähedase ja armsa inimese surmale, ei saagi olla," kirjutab ta raamatus "Nii see oli".
"Siis oligi nii, et oli vaja raha teenida," räägib ta. "Enne seda olin suur monumentalist ja mu vaene mees ütles alati: "Mis sa ronid kogu aeg mööda seinu! tule sealt seina pealt alla! Lapsed nutavad ja sina roomad seal mööda seina!" Pärast tema surma aga oligi niimoodi, et see, millest mu mees unistas, et istuksin laua taga ja joonistaksin, läks täide."
Kommentaarid (0)