Ööbida tuli autos või telgis, üks öö möödus aga arestimajas. "Horvaatias pidas politsei meid tee ääres kinni ja hakkas asju läbi otsima. Nad arvasid, et plaadid on varastatud ja viisidki meid arestimajja," pajatab Kari.
"Aserbaidžaanis kutsus ühe küla pealik meid enda poole elama. Saime üle kuu aja jälle voodis magada. Meie jaoks tapeti kohe lammas, hommikust õhtuni kanti meile sööki ja jooki ette. Aga kolmanda päeva õhtul läks külas väikseks arveteklaarimiseks – noad, kirved, kividega loobiti näkku. Rahvas kakles omavahel, meie sellega seotud ei olnud, aga meie nina all löödi ühele mehele nuga otse südamesse. Ta suri sealsamas. Tapja oli külapealiku poeg, kes pani jooksu. Hiljem tahtis automaatidega politsei ka meid vahi alla võtta."
Gruusias ja Aserbaidžaanis oli 50 kraadi sooja: "Hästi palju joodi teed - see on palavuse vastu parimaid asju. Jõime päevas ka kümme liitrit vett."
Üks maja, kus neile öömaja pakuti, oli pidevalt ümbritsetud šaakalitega. Elukate peletamiseks pidi püss alati laetud olema.
Et Aserbaidžaani jäi kaks autot maha (üks läks katki, teine müüdi maha, et osta lennupiletid Tallinna), augusti lõpul Eestisse naasnud seltskond ei kahetse.
Kommentaarid