Urmas Alenderi kaks nägu: ühelt poolt rokkarist löömamees, teisalt õrn ja tundlik armuja (43)

Alenderi armumised

Kaklustest veelgi legendaarsemad olid Urmas Alenderi naissuhted ja loendamatud armumised. "Tema jaoks oli armastus väga oluline, liikumapanev jõud. Ta oli kirglik, emotsionaalne mees nii voodis kui ka väljaspool voodit," jutustab teoses laulja esimene abikaasa Liivi, kelle sõnul olid naised laulja nõrkus ja suuremaid armumisi tuli ette igal nende ühisel abieluaastal.

Enamjaolt saanud naine meest jälgides aru, kui abikaasal taas mõni kõrvalsuhe tekkis ja siis rääkinud Alender naisele tavaliselt ka oma hingevalu ära.

"Urmas sõitis oma isa Žiguli 01-ga, mida ta kutsus vanamehe panniks. Kord võttis Urmas jälle vanamehe panni, et Võsule sõita. Tagapingil istusid kaks bändi taustatantsijat. Ilm oli külm kui saatan, olime kinni pannud mingi maja, mis oli kütmata. Seal sai ööbitud ja ära ei külmunud. Järgmisel päeval sõitsime edasi Tartu kontserdile. Urmas oli tol ajal abielus," vestab Randpere ühest ilmselt paljukordunud stsenaariumist laulja abieluaastatel.

Randpere-Alender olid lisaks suurele sõprusele toona ka kõvad konkurendid, kellele meeldisid tihti ühed ja samad naised. Liiviga abielus olnud Urmas läks kord isegi nii kaugele, et vandus igavest armastust Randpere kallimale, teleajakirjanik Urmas Oti poolõele Karinile, kellega Randpere ise plaani pidas.

Suurem skandaal sündis, kui lavakunstikooli lõpetanud Alender siirdus tööle Nukuteatrisse ja armus seal kirjanik Andrus Kivirähki õesse Tiinasse, kes omakorda oli värskelt abiellunud noore telemehe ja spordireporteriga, kellest hiljem sai tuntud veinikaupmees. Tiina isa Ants Kivirähk oli toona kõigele tipuks veel teatri direktor.

Kursusekaaslane ja kolleeg Heino Seljamaa ütleb, et Urmas kutsus Tiina oma lavastatavasse luulekavva, kuna see andis talle võimaluse naisega koos olla – Tiina abielu ei andnud neile muud võimalust. Enne etendust tabas Seljamaa Urmase ja Tiina kulisside taga innukalt suudlemas. "Delikaatne lugu. Urmas oli kõrvuni armunud. Tunded olid vastastikused. See oli keelatud armastus, sest Tiina oli äsja abiellunud teise tubli mehega," nendib Seljamaa raamatus. Kui sõber ei soovitanud ta kummalgi selle armulooga edasi minna ja see suhe võiski näitleja sõnul jääda platooniliseks teatriromansiks.

Armumised lauludesse

"Urmas toitus armumistest. Kui talle armutuhin peale tuli, muutus ta väga produktiivseks," räägib Seljamaa veel.

Tiinale arvatakse Urmast olla pühendanud ka tema ja Rein Rannapi koostöös sündinud laulu "Rahu", mis võitis toona konkursil "Tippmeloodia" teise koha. "Tippmeloodia" žürii liige, Ruja kitarrist Jaanus Nõgisto tulnud Valdo Randpere sõnul proovi ja pärissaate vaheajal tema juurde ja küsinud: "Kurat, kellega Alender parajasti oli, kui ta selle laulu kirjutas?"

Teine abikaasa Helje Kaskel käis Rujaga kostümeerijana Venemaa reisidelgi, sest hoidis mehel nii-öelda silma peal.

"Helje oli muidugi hästi armukade. Baltikumi poisid olid ju hinnatud saak Vene tüdrukute seas," kinnitab bändi helimees Vello Kõhelik. "Eks Alenderil neid naisi vahetus ikka pidevalt, kuigi oli ka püsisuhteid," nendib Paavo Kangur.

Paavo Kanguri meelest polnud Alender siiski ei ülbik ega naistemees, vaid eelkõige Eesti üks väheseid tõelisi rokkstaare. "Rannap tuli ja läks, personal ja bänd püsis koos ikkagi tänu Urmase võimetele. Paljud Ruja mänedžerid näiteks tulid kõik läbi tema," osundab autor.

"Murra mind, eks!"

Kord nägi hilisem kroonik oma raamatu kangelast kuulsuse tipul, umbes 1984. aasta suvel. "Nägin teda ja Nõgistot ükskord Raekoja platsis. Ilmselgelt erinesid nad selgelt kogu toonasest vanalinnas liikunud seltskonnast, nii riietuse kui karisma poolest. Nõgistol oli kaks blondi kaenlas, küllap oli ka Alenderil keegi. Raekoja plats hakkas kihama, kui nad saabusid. Kõik vaatasid neid – just see nende ilmumine oli niivõrd eriline. Viis, mismoodi nad oma rokk-staari-imago välja kandsid, oli võimas," räägib Kangur.

Garšneki sõnul juhtus selliseid asju ka Venemaa reisidel, et tulid ilusad naised šampusega ja ütlesid: "Davai, võpim!" "Nad ei olnud supermodellid, aga siiski kenakesed – suure kodumaa pandavad tüdrukud. Edasi võib aimata, mis toimus, Ruja ei olnud mungakoor. Igasse reisi mahtus mõni tore intsident daamidega," pihib klahvpillimängija raamatus.

Nii kuumi armastuskirju, kui Urmasest lahku minema ja Ameerikasse sõitma hakkava teise abikaasa Helje omad, polnud raamatu autor Kangur aga enne lugenudki. "Kallis Summi! Armastan sind väga!!! Tahaks Sind suudelda... Ah? Mu rinnad kuumavad, suudle neid oma unedes. Kui tuled tagasi, siis murra mind, eks! Suuuuuuudlen!" seisab seal. Tagasi Urmase juurde ta ise enam ei tulnudki.

"Ei saaks öelda, et Alenderit oleks otseselt motiveerinud raha või naised. Ma tean kahte Alenderit. Üks Urmas laulis folki, kus ta avas oma hinge. Teine oli Ruja-Urmas. Varjudega tegi ta võõrast ja Rujaga tehti Reinu asju. Muide, Alentsil olid esimesed alt laiad püksid Tallinnas, mida mina nägin," meenutab raamatus Ruja kunagine mänedžer Jüri Makarov.

Alenderi kaklused

"Temaga oli hea kaklemas käia. Kui ta oli kambas, siis oli hea tunne. Teadsime, et ta ei hüppa alt ära ja paneb täiega," meenutab Valdo Randpere enda ja sõbra ühiseid noorpõlveaastaid.

Urmase lapsepõlvesõber ja naabripoiss Valdo Randpere kinnitab, et Alender oli võõrastega suhtlemisel sageli "väga lühikese süütenööriga", mis omakorda seadis ta umbes neli korda reaalsesse surmaohtu. Samas oli kaklemine tolleaegsetele Siku-pilli poistele selgelt elustiil.

Randpere meenutab, kuidas tema 16aastaseks saades tehti mõlemast rahvusest noortele Sossi klubis "passipidu". Kolmsada kahe keelkonna noort kakelnud siis omavahel nii, et trepid verised.

Teine Alenderi lapsepõlvesõber, samuti endine lasnamäelane Jüri Makarov jutustab raamatus, et kui nädalas kahte kaklust polnud, oli midagi tõsiselt valesti. Toimusid ka suured niinimetatud Lasnamäe sõjad, kus mõlemalt poolt võis vastamisi olla mitusada poissi ja mida miilitsate hordid laiali ajamas käisid.

Kangur ütleb, et Alenderi kaklusoskused olevat siiski vastuolulised ja ebaselged. Urmase tütar Yoko ja teisedki on hilisemast ajast meenutanud, et lauljale meeldis joomase peaga karatelööke demonstreerida. Samuti olevat üldteada, et ta on vastu hambaid andnud nii Riho Sibulale (kes raamatu jaoks lugu kommenteerima ei soostunud) kui ka helimees Vello Kõhelikule. Kõhelik kommenteerib raamatus, et pidas end tegelikult Urmase sõbraks ning tema arvates oli laulja pigem tubane paipoiss kui suur löömamees.

Romanss transamehe pruudiga

Ka Ruja klahvpillimängija Igor Garšneki arvates polnud Alender kakluskunstides kõige tugevam. Just Garšnek mängis olulist rolli kord, kui laulja elu ühel välismaareisil rusikavõitluses reaalsesse ohtu sattus. Tüli põhjuseks oli Rujaga Venemaa tuurile taustalauljaks kaasa võetud nooruke Siiri Sisask.

Nimelt ei suutnud Siiri toonane peigmees, ühe vähetuntud hevibändi trummimees ja Ruja transamees, pealt vaadata, kuidas tema pruudi ja Alenderi vaheline keemia järk-järgult üha enam tööle hakkas. Nagu Urmase teine abikaasa Helje Kaskel meenutab, oleks Alender ilma Garšneki kohalviibimiseta transamehe rusikalöögist ilmselt seitsmendalt korruselt läbi akna Venemaa avarustesse lennanud. Kuid rusikavõitluses kogenud Garšnek seisis kaklejate vahele ja temaga transamees kaklema hakata ei söandanud.

"Me teadsime kohe alguses, et Siiri Sisask on transamehe pruut. Transamees nägi, et isand Alender pidas Siiriga plaani nagu Toots Teelega. Erinevalt Arnost, kes vaatas vesise suuga pealt, kuidas Imelik ja Toots Teelega semmisid, sekkus transamees kohe füüsiliselt," jutustab elulooraamatus Garšnek.

Kalamaja veritasu

Kuid Randpere peab Alenderit varitsenud surmaohust rääkides silmas hoopis üht varasemat intsidenti. 1973. või 1974. – siin lähevad eri allikate arvamused lahku – aasta alguses sattus Urmas esimest korda kaklusesse tõsiselt ebasoovitavate tüüpidega. Toonane Tallinn oli gängide vahel üsna täpselt võimupiirkondadeks ära jagatud ja nende väga sageli vanglaid külastavate jõukude ninamehi hüüti krahvideks.

Kalamaja krahviga tekkis Urmasel Uues Tombis ehk praeguses Salme kultuurimajas intsident. "Urmas Alender läks tantsima, aga Kalamaja krahv tuli teda nügima. "Mida tuled siia hüppama, oled oma arust kõva mees," noris Kalamaja krahv tüli. Urmas keeras ümber ja valas rusikaga näkku, tabades klotseriga Kalamaja krahvi otse silma alla, nii et verd lausa pritsis," meenutab raamatus legendaarne meelelahutusürituste korraldaja Ari Dubin.

Tol õhtul päästis Dubin alles kuulsust koguva laulja elu sõna otseses mõttes, kuna Kalamaja pätikamp oleks talle suure vihaga kindla peale otsa peale teinud. Mikrofonijalaga vehkides tõrjus mänedžer kümmekond kaaki eemale, põgenev laulja oli jooksnud tema selja taha lavale.

Kui pidu lõppes, tuli info, et maja on ümber piiratud. "Läksin oma auto juurde ja sõitsin tagaukse juurde. Urmas hüppas jooksuga auto peale. Sellega asi ei lõppenud: mingi aeg käis Urmas ringi ihukaitsega, sest ta lubati maha lüüa," kõneleb teoses Dubin. Ansambli Andromeeda toonase mänedžeri Raivo Sersanti meenutuste järgi klaariti Alenderi asi kaakidega siiski hiljem ära stiilis "pillimehi näkku ei lööda".