90ndate megastaar Astra: igatsen staarielu siiani! (26)

Enda sõnul ilusa ümmarguse numbrini – 40. eluaastani – jõudnud Astra Põder, kes üheksakümnendatel oli kuulsam kui Anu Saagim praegu, ütleb, et elu on tema jaoks veerenud nagu hernes. «Käisin Tallinna pedagoogikakoolis ja õppisin selgeks muusikaõpetaja ameti. Olen sellele truuks jäänud ja õpetan praegugi lasteaia pudilasi-mudilasi laulma,» ütleb Astra, kes peab Veskitammi lasteaias muusikaõpetaja ametit. Astra on lastega tööd teinud juba 12 aastat – kümme aastat Mustamäe Mooniõite lasteaias ja kaks viimast aastat Veskitammi lasteaias Laagris.

Naine tunnistab, et niinimetatud staarielu igatseb ta siiani. «Loomulikult – kes oma kirevat noorusaega taga ei igatseks! Praegugi tuleb seda meenutades muie näole. Aga seda ma kahetsen küll, et tol ajal ei osanud ma seda kuulsust nautida, nagu oleks võinud,» nendib lauljatar.

Tähelend kestis kümmekond aastat

Astra usub, et inimesed on tänapäeval läinud julgemaks. «Nii mõnigi kord tullakse küsima, kas ma olen seesama Astra. No mis ma oskan kosta, ikka olen,» muigab ta. Oma kuulsuseajast mäletab ta seda, kui tänaval või kaupluses sosistati ja tema poole viidati – ju siis tunti ära.

Oma tähelennu kirevamaks ajaks peab lauljatar ja lauluõpetaja perioodi üheksakümnendate keskpaigast kuni 2006. aastani. 1995. aastal osales ta laulukonkursil «Kaks takti ette». G. Otsa muusikakooli õpilasena käis ta raadiomajas sisse laulmas Raadio 2 reklaamklippe, mille autoriks oli varalahkunud Alo Mattiisen.

«Pärast kahe takti laulukonkursi saadet sattusin Tiiu Tulbi vahendusel kokku Kalle Kukega ja sealt see nõndanimetatud diskokarussell käima läkski,» meenutab Astra. «Eks kõik noored igatsevad mingil määral tähelepanu ja kuulsust. Aga tol ajal, kui ise selle sees olid, ei pannud seda nii väga tähele. Ka meedia ja reklaam olid siis veel alles lapsekingades,» tõdeb ta, et kuulsusenautimine on tänapäeval oluliselt kergem.

Neli-viis korda nädalas sai käidud esinemas Eestimaa kaunites paikades. «Kalle Kukk oli nagu taksojuht ja mina olin kaardilugeja – nii me rändasime alevist alevisse ja linnast linna. Ükskord oli juhus, kus mina ei osanud

kaardilugejana õiget kohta välja lugeda ja me jõudsime esinemispaika umbes kolmetunnise hilinemisega. See oli õhtu teine esinemine, nii et oli juba varajane hommikutund. Järele olid jäänud üksikud tublid võitlejad ja fännid, aga esinemine toimus siiski,» ütleb ta, et huvi tema esinemiste vastu oli suur.

Teeb muusikat praegugi

«Ma väga täpselt ei mäleta, oli see nüüd Türil või Paides, aga pärast etteastet kingiti mulle elus kukk,» meenutab Astra teist meeldejäävat esinemist. «Ma oleksin pidanud sellega Tallinna Mustamäele tulema ja ta oma rõdule paigutama. Sellest naljast ma siiski loobusin ja pärast suuri läbirääkimisi jäi kukk ikkagi sinna,» naerab Astra, milliseid kingitusi ja värvikaid seiklusi on elu talle jaganud.

Üheks oma võimsamaks etteasteks peab Astra esinemist «Pühajärve Beach Partyl», mille publik talle südamesse tugeva jälje jättis. «Laulsin seal ühte Madonna aeglast lugu. 10 000 – 12 000 inimest süütasid oma välgumihklid ning elasid mulle kaasa. seda tulemerd lavalt vaadates oli võimas tunne,» ütleb ta, et sellele mõeldes tuleb siiani pisar silmanurka.

Loomingust rääkides jääb Ast-ra mõttesse ja teatab, et lugude kirjutamine oli tema jaoks samuti üks põnevamaid aegu. «Sai öö otsa stuudios oldud, et neid kokku klopsida, aga nii mõnigi laul kukkus ikka väga hästi välja. Ka teiste bändide üheksakümnendate lugusid kuulan siiani hoopis teise tundega,» muheleb ta.

Astra lisab, et ka praegu tuleb vahel lavale astuda, olgu siis üksi või koos saatebändiga Caater. «Lisaks laulan ma muusikalistes kollektiivides nagu Igihaljas Seitse ja Horre Zeigeri Big Band. Nemad toidavad minu vaimu muusikalises mõttes väga hästi. Tavaline argipäev ei olegi minu jaoks igav ja üksluine, vaid üsnagi tegus – päeval õpetaja, õhtul laulja.»