Kirjanik Sirje Kiin: "Vabadus on valus asi: pead kogu aeg ise valima ja ise vastutama." (39)

Oled sündinud, üles kasvanud ja hariduse saanud Eestis, kuni elu ja abielu viisid sind Soome ja nüüd elad sa Ameerikas. Kui kerge või raske on Eestisse naasta?

Olen Eestis ikka mitu kuud aastas, kuidas just parasjagu töö ja elu võimaldab. Nii et natuke siin ja natuke seal. Olen saatuslikult kahepaikne.

Tegelikult pole ma Eestist kunagi lahkunud, olen lihtsalt kahe kodu inimene. 1990. aastatel sõitsin Tallinna ja Turu vahet, kuna mu kadunud abikaasa töötas juristina Turus. Nüüd sõidan Eesti ja Ameerika vahet, sest mu tänane abikaasa töötab Ameerika ülikoolis professorina. Eesti on ja jääb mu koduks. Olen siin FIE, maksan Eestis oma makse ning mu töö on ikka seotud eesti kirjandusega.

Kogu maailm on tänapäeval minu meelest üks suur küla. Kus sa füüsiliselt mingil ajahetkel viibid, pole nii väga tähtis, vaimselt saad ikka tegeleda eesti kultuuriga, kui sa seda soovid.

1990. aastate algul Turus elades ja töötades tundsin end palju rohkem Eestist äralõigatuna, sest siis polnud internetti, ei saanud kuulata Eesti raadiot, lugeda Eesti lehti. Faksid tulid vaevaliselt läbi, näen praegugi vahel unes, kuidas faksimasin löriseb ja löriseb, aga faks ei lähe läbi, sest side on nii kehv. Kus su keha viibib, sel pole suurt tähtsust, tähtis on see, kus su vaim on.

Ameerikas elades ja Eesti peale mõeldes, keda või mida sa kõige rohkem taga igatsed?

Igatsen poega, ema ja sõpru, kuigi räägin nendega tihti Skype’is. Igatsen eesti keeles vadistavaid koolilapsi. Igatsen metsa ja merd, sest Lõuna-Dakota on kontinentaalse kliimaga preeria, kus iga puu on istutatud ja ookean on nii ida kui ka lääne suunas umbes 2500 km kaugusel. Igatsen musta leiba ja kohupiima. Eestisse tulles söön esimestel päevadel alati musta leiba ja joon keefirit.

Igatsen Eesti raamatupoode, sest raamatute tellimine üle ookeani on hirmkallis. Eesti raamatupoes lähen pööraseks, ostan kümnete kaupa raamatuid kokku ja saadan pakiga Ameerika koju. Abikaasa arvab, et mu eesmärk on kõik eesti raamatud üle ookeani saata.

Ütlesid juba, et tegelikult polegi sa siit kunagi ära läinud, aga ikkagi peaks sul siinset eluolu vaadates olema kaugem ja seega ka selgem pilk. Mis sind tänapäeva Eestis kõige enam häirib?

Talvine pimedus. Mida aasta edasi, seda rohkem hakkas mind häirima valguse puudus. Teine probleem on inimeste suhtlemisviis: tõre kliima ja tõredavõitu inimesed. Võiksime olla sõbralikumad. Ameeriklastelt võiksime näiteks õppida tänukultuuri, soomlastelt telefonikultuuri.

Oled lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal ning sealsamas aspirantuuris õppisid massikommunikatsiooni teooriat. Sul on nüüd hea võrrelda meie ajakirjandust Soome ja USA omaga. Mis sulle selles võrdluses kõige enam silma torkab?

Eesti ajakirjanduses on mind alati häirinud väliskorrespondentide vähesus või puudus. Maailma kipume nägema ainult ühe väikse mätta otsast, kuigi aastatega on asi paranenud. Siiski, on mõned head väliskorrespondendid, Neeme Raud teeb New Yorgis head tööd. Brüsselis on vahelduva eduga olnud häid, aga ka kehvi korrespondente, ent seda on liiga vähe. Kas tahame või mitte, me oleme seotud väga paljude riikidega. Ei tohiks marineeruda ainult omas mahlas. Mis toimub teiste riikide poliitikas, saab veel napilt lugeda, aga millised ideed liiguvad teiste maade ühiskonnas ja kultuurielus, mis toimub ameerika teatris, hispaania luules või prantsuse muusikas, saab väga harva eesti keeles lugeda.

Üha sagedamini ja selgemalt on Eestis hakatud rääkima mõttevabaduse tasalülitamisest. Kuidas kaugemalt vaadates sulle tundub, on sellistel mõtteavaldustel pinda?

Sõnavabadust mõõdetakse ju rahvusvahelise indeksiga ning seal on Eestil olnud alati kõrge koht. Mul pole põhjust neid rahvusvahelisi uuringuid kahtluse alla seada. Eesti sees tunnetatakse õhkkonda ehk pisut teisiti: aeg-ajalt kuulen inimestelt, et nad ei saa tuua oma häält mõnes asjas kuuldavale, et teatud teemad ei lähe ajakirjanduses läbi. Ise pole seda küll kogenud. Probleemi näen selles, et Eesti on nii väike ja juba seetõttu korporatiivne, siin on kõik kõigiga seotud. Loomulikult tekib nii väikses ühiskonnas sumbumise oht, see on väiksuse tõttu vist lausa paratamatu. Me ei saa end vägisi mitmemiljoniliseks rahvaks paisutada, kuigi sündivus on paranemas. Arvan, et see on iga väikese ühiskonna probleem.

Kas me ikka oleksime pidanud eurole üle minema ja eurotsooniga ühinema?

Olin augustis kuu aega Riias Ivar Ivaski arhiivi uurimas. Lätis imetletakse meie euro-edu ning kahetsetakse nende valitsuse majanduspoliitika pankrotti. Arvan, et pikas perspektiivis on euro Eestile kasulik, kui just maailmamajanduses midagi lausa katastroofilist ei juhtu.

Mulle meeldivad väga Eesti rahad, nad on armsad. Jätan nendega juba nüüd hüvasti, sest sel aastal ma ilmselt tagasi ei tule. Mul on alles esimesed 1992. aasta rahavahetusel saadud sedelid. Mäletan, et esimeste kroonide eest ostsin kõik 20. juuni ajalehed. Nüüd Eestist lahkudes kavatsen oma viimaste kroonide eest samuti osta kõik selle päeva ajalehed. Ehkki oma raha on armas, usun siiski, et liitumine globaalsema rahandussüsteemiga on nii majanduslikult kui ka poliitiliselt õige otsus.

Detsembris ilmus sul mahukas Marie Underi monograafia ja äsja Underi kirjad tütardele. Ent kuuldavasti ei kavatse sa niipea Underi-teemale joont alla tõmmata?

Underi arhiiv on erakordselt rikas, seal leidub veel mõndagi, mida kultuuriavalikkus võiks teada. Järgmiseks tahaksin anda välja Marie Underi ja Ivar Ivaski kirjavahetuse, mis vältas aastast 1958 peaaegu Underi surmani 1980. aastal ja sisaldab kummaltki poolt umbes 300 kirja. Miks just see kirjavahetus? Sest see sisaldab mõlema luuletaja intiimse, vaimse tuuma: põlvkond noorem kirjandusteadlane provotseerib Underit tõlkima paljusid maailma tippluuletajaid, ärgitab teda avama oma vaateid luulele, kunstile, usule, elule. Kirjavahetuse käigus saab Underi õpilasest tema õpetaja.

See kirjavahetus avab mõlema loovisiku vaimse maailma hästi vahetult ja lähedalt, seda pingestab mehe ja naise vaheline suhtlemine, noorema ja vanema põlvkonna vahekord, lisaks veel pagulasdraama. See kirjavahetus on oluline ka maailmakirjandusmehe Ivar Ivaski eluloo kirjutamisel, millega praegu tegelen.

Kas see, et Underi monograafia tekitas sedavõrd laiaulatuslikku arutelu tingituna Adsoni nn orgasmipäevikutest, oli sulle üllatuseks?

Ei olnud. Teadsin, et kirjutan selle elulooraamatu teistmoodi, kui Eestis on kombeks olnud. Olin ses mõttes valmis. Aga et meedia tähelepanu võiks keskenduda ainult paarile reale ligi 900-leheküljelises teoses, seda ei oodanud, säärane väiklus oli pettumus. Oleks ju võimatu kirjutada eesti esimese erootilise luuletaja elulugu ilma vastavaid taustu avamata. Olen põhimõtteliselt seda meelt, et inimene on tähtis, mitte ainult tekst. Ja Under oli väga elus inimene.

Oled üllitanud koos oma eksabikaasa Ruutsoo ja Tarandiga raamatu "40 kirja lugu". Miks sa ise tookord sellele kirjale alla ei kirjutanud?

Olin aktiivne kirja tegija, aga lõpujärgus, kui asi juba tuliseks läks, otsustati, et perekonnast kirjutab alla vaid üks. Meil oli suur vaidlus mitte ainult kodus, vaid ka selle väikese meeskonna sees, kes kirja kirjutas ja teksti öösiti redigeeris. Erinevates koosseisudes käidi koos meie Kiire tänava kodus ja lõpuks otsustati, et meie perest kirjutab alla ainult Rein (Ruutsoo – J. K.) ja mitte mina. Vaidlesin vastu, et olen nii palju allkirju kogunud (käisin umbes neljakümne inimese juures rääkimas ja paarkümmend allkirja sain), et see pole eetiline, aga tegu oli kollektiivse otsusega, millega tuli leppida. Meil oli tollal seitsmeaastane poeg, kes oli just kooli läinud ja mulle öeldi, et kes siis jääb poega hoidma, kui teid mõlemaid kinni pannakse.

Uskusid sa tõesti, et see kiri võib totalitaarses riigis midagi muuta?

Pidasin päevikut, kuhu kirjutasin, et vaimne ummikseis, venestamise surve on niivõrd väljakannatamatu, et midagi peab tegema. Et enam hullemaks minna ei saa. Ega me ei lootnud, et kiri avaldatakse. Aga me soovisime, et kiri tekitab vähemalt võimudega mingi dialoogi. Et lõpetataks koolilaste peksmine, et vähemalt haridust oleks võimalik saada edasi eesti keeles.

Aga seda ei osanud me oodata, kuidas see kiri läks nagu lumepall rahva hulka. See oli fantastiline, kuidas rahvas kirja omaks võttis. Nii paljud kirjutasid kirja ümber, paljundasid, levitasid ja said selle eest ka karistada. "40 kiri" muutus sisuliselt eesti rahva ühiskirjaks. Mulle pakuti kord seda kirja taksos 25 rubla eest müüa. Nüüd kirjutavad ajaloolased, et "40 kiri" tõesti pidurdas venestamisprotsessi.

Ka sina said hiljem karistada, sind vallandati töölt. Kas oli ka hetki, kui sa kahetsesid, et ennast selle kirjaga sidusid?

Vastupidi. Ma sain vabaks. Minu vaimne iseseisvumine toimus 1982. aastal, kui mind pärast pikka karistamisprotsessi Keele ja Kirjanduse peatoimetaja asetäitja kohalt lahti lasti.

Perele oli see muidugi algul raske, sest ka mu mees lasti Teaduste Akadeemiast lahti ning äkki polnud meil mingit sissetulekut. Olid tõesti mõned aineliselt kitsad aastad, kui müüsime pudeleid, raamatuid ja Soome sõpradelt saadud ajakirju, et saada leivaraha. Olin seitse aastat nn töötu dissident. Abikaasa võeti siiski lõpuks läbi hammaste raamatukokku tööle. Mesinikust onu Oskar aitas ka pisut.

Oma nimega ei saanud aastaid midagi avaldada, võtsin appi mitmed pseudonüümid. Mäletan, kuidas Rein Ristlaan helistas raevunult EKP Keskkomiteest Loomingu toimetajale Kalle Kurele, et kas see Jüri Kiis on Sirje Kiin, kas sa oled jälle seda neetud Kiini avaldanud.

Oli sul nõukaajal hetki, kui sa oma elu pärast hirmu tundsid?

Kartsin oma abikaasa elu ja tervise pärast, sest kohe pärast "40 kirja" lugu hakkas Vene sõjavägi teda jahtima. Teadupärast võis Vene sõjaväes juhtuda mida tahes. Lisaks seisis Lilleküla jaama juures meie kodu lähedal pidevalt KGB auto. Meie poeg kasvas üles KGB luuremängudega. See muutus igapäevaseks. Mäletan pilti, kuidas sokkides mees kargas talvel läbi akna välja ja silkas läbi lumise aia, põgenedes teda jälitava vene ohvitseri eest.

Kas sa nendel pimeduse aastatel oskasid ka loota või uskuda, et Eesti üleüldse võib kunagi vabaks saada?

Uskusin küll, alates ajast, mil mu poliitiline teadvus tärkas. Kui olin 13aastane, korjasime Viljandis allkirju, et saada ajalehele Tee Kommunismile tagasi Sakala nimi. Vabaduse lootus oli olemas kogu aeg, ehkki ei osanud arvata, et see sünnib nii äkki. Mu ema lootis ikka, et tema silmad näeksid veel sinimustvalget lippu vabalt lehvimas.

Kas see Eesti, kus me täna elame ja kuhu sa igal aastal mõneks ajaks tagasi tuled, kas see Eesti oli sinu eesmärk?

Oli küll. Vabadus on valus asi. See tähendab, et pead kogu aeg ise valima ja ise vastutama. See on raske töö, see pole paljudele kuigi lihtne. Minu kadunud abikaasa Juhan Kristjan Talve oli üks neist idealistidest, kes arvas, et kui Eesti saab vabaks, on kohe kõik korras. Kuigi alles siis sai tegelikult alata Augeiase tallide puhastamine.

Ameerika on ikka väga teistsugune maa, kui hästi sa seal ennast eestlasena tunned?

Veel kord, mulle pole tähtis, kus mu füüsiline keha asub. Mulle on tähtis, et mu raamatud ja pildid on minuga, et minuga on inimene, keda ma armastan.

Lõuna-Dakotas meeldib mulle valgus ja avarus. Seal on isegi talvel üheksa tundi päikest. Hästi pikad kuumad suved ja hästi külmad tõelised lapsepõlvetalved. Hanged akendeni. Ja jäälilled akendel.

Mulle meeldib ameeriklaste sõbralikkus ja avatus, nende tugev kodanikuühiskond, nende igapäevane heategevus. Viie aasta jooksul pole mul seal olnud ühtki negatiivset kogemust.

Kui sa Ameerikas parasjagu ei tegele loomingu, uurimistöö, kirjandusega, mida sa siis teed?

Kasvatan lilli, tegelen vesiaeroobikaga, ujumine on lapsest saadik mu lemmiksport. Abikaasa on kirglik golfimängija, tihti käin temaga kaasas. Mulle see kepiga löömine suurt ei meeldi, aga ilus on kõndida rohelisel maastikul. Nii et jälgin mängu, tunnen reegleid ja võib ju olla, et hakkan ühel päeval ka ise mängima. Autojuhtimise õppisin ka selgeks.

Kui sa poleks kohtunud oma abikaasa, USA haldusjuhtimise professori Jackson H. Waltersiga, elaksid sa praegu pigem Eestis kui Ameerikas?

Mul oli plaan Tallinnast ära kolida, sest südalinnakorter osutus kirjutavale inimesele liiga mürarikkaks. Oli tahtmine minna kohta, kus oleks rahulikum raamatuid kirjutada. Nii et kui elaksin püsivalt Eestis, eelistaksin Lõuna-Eestit, Tartut või Viljandit. Pigem siiski Tartut, sest seal on kirjandusmuuseum.