Inimesed
28. august 2010, 09:01

Pikalt töötuksolemise valud ja vaevad (1)

Koondamisteadet saada on väga vastik isegi siis, kui seda iseendalegi ei tunnista. Edasi on kaks võimalust – kas elust eemale tõmbununa vaikselt kodus stressata või hakata elektrijänesena oma kohta siin päikese all tagasi võitlema. Koolitatute, töövestlustes karastunute ja ajutiste töökohtade vahel laveerima harjunutena on paljud neist taas jalga ukse vahele saamas. Teie, kes te mugavalt oma täiskohtadel töötate, hoidke alt!

Täname eestvedajate entusiasmi toel koos käivat töötute ettevõtlusklubi (Kadri Ruttas ja Kristel Miljand, ettevotlusklubi.eu) ja Euroopa sotsiaalfondist rahastatavat tööelu toetamise programmi "Uus algus" arengukeskuses Avitus (Anneli Valdmann ja Anne-Ly Rõuk, avitus.ee)

Suitsetamise pealt annaks veel kokku hoida.

Eero Rang (48): Viimane tööpäev: töölepingu järgi koostelukksepana, aga reaalselt ka administreerija, personalitöötaja ja veel mitme ameti pidajana 2. juunil 2009.

Pere: abikaasa töötab osalise tööajaga, poeg (22).

Tulevik: loodab, et tööandja muudab praeguse tähtajalise töölepingu kolme kuu pärast tähtajatuks.

Meie ettevõttel ei olnud koondamisraha maksta ja pankrot rippus õhus. Kord sõitis tehasesse kaks autotäit pesapallikurikatega Narva keevitajaid, kellele alltöövõtja ei olnud töötasu õigel ajal üle kandnud. Ettevõtte töötajad olid nõus palka ootama, et vaid materjalid tellitud saaks ja tööd jätkuks.

Minu tööstaaž seal katkes mitu korda, kuni jäin tööle tähtajaliste lepingute alusel. Pikaajaliseks töötuks jäin puhtalt oma sinisilmsuse tõttu: kuni ettevõte sebis endale eksporditellimusi, hankisin mina know-how’d ja pidin lubaduste kohaselt saama tähtajatult tööle kohe, kui tellimused jooksma hakkavad. Ent minu töötuskindlustus lõppes enne otsa. Tollase ungarlasest ülemuse arvates on ideaalne töötaja nagu pitsa, mis on pärast telefonikõnet ukse taga, aga mille eest ei pea sentigi maksma. Piinlik on see, et kulutasin kaheksa kuud oma aega, rääkimata kulutustest rahvusvahelistele kõnedele ja autokütusele, kuigi oleksin pidanud kulutama seda aega hoopis uue töö otsimisele.

Elasin töötukindlustest, seda maksti ainult üheksa kuud. Kui see lõppes, hakkas nälg majja tulema. Lakke vaatamise perioodi pole olnudki. Hakkasin elatuma juhuotstest. Iga päev lappan töövahendusportaale. Kohe läks CVde vuntsimiseks, mitu korda päevas sai läbi vaadatud uued töökohad. Kui tekkisid sobivad, hankisin ettevõtte kohta infi, kirjutasin eraldi juurde kaaskirjad, see kõik teeb päevas kaheksa tundi tööd. Kuid igaks juhuks kandideerimisega ma ei tegele, kui on väikegi kahtlus, et mina ei sobi, siis ma CVd ei saada. Ei taha tööandjatele lisaprobleeme tekitada ega taha, et värbamiskonsultantidel tekiks arvamus, et see on see inimene, kes igale poole kandideerib.

Võrreldes aastataguse perioodiga, on hakanud tööpakkumisi rohkem tekkima. Soomes on pakutud kuni kolmekuulisi otsi, mõned muud ka, aga tähtajatut ja sobivat pole. Olin telefoniküsitleja turu-uuringufirmas ja leidsin ajutise tööotsa statistikaametis rahvaloendajana prooviloendusel. Juuni algusest töötan enda jaoks vägagi sobival kohal – töökäskude koordineerijana. Tööandja ütles, et niisama lihtsalt mind küll minema ei lasta ja vähemalt kolm kuud on neil veel mind kindlalt tarvis. Kui siiski mu leping nendega augustis lõpeb ja muud pole leidnud, siis usun, et päris rahvaloendusele 2011. aastal võetakse mind jälle.

Kokku oleme perega tulnud ots otsaga, midagi oli mustadeks päevadeks ka kõrvale pandud, nii et makaronidieedile pole pidanud minema. Vähemalt paari kuu arvete maksmise varu on praegu olemas. Olen mõelnud, et suitsetamise pealt annaks veel kokku hoida, üritan küll läbi ajada 1,5 pakiga päevas, aga sedagi raha saaks ju millegi muu peale kasutada.

Enesehinnang kukkus ikka hullult

Krista (34): Viimane tööpäev: sekretärina septembris 2009.

Pere: abikaasa töötab, tütar (14) ja poeg (3).

Tulevik: loodab leida erialast tööd ja kavatseb selle saavutamiseks ülikooli astuda.

Läksin pärast lapsehoolduspuhkust rahuliku südamega tööle tagasi, sest mulle oli kinnitatud, et minu sekretärikoht on mind endiselt ootamas. Esimesel tööpäeval kutsus uus ülemus oma kabinetti ja andis koondamispaberi kätte. Minu koha asemele oli loodud samade ülesannetega assistendi töökoht, kuhu võeti minu asendaja lapsepuhkuse ajal, ilma erialase hariduseta neiu. Eriti alandav oli, et pidin ringkäigulehega mööda maja käima ja saama igalt poolt kinnituse, et ma pole midagi kusagilt ära varastanud. Andsin asja töövaidluskomisjoni, kuid sealne jurist tegi mu madalamaks kui muru.

Veel traagilisemaks muutis koondamise see, et meil oli abikaasaga võetud kodulaen. Seda aitavad nüüd maksta minu ema ja abikaasa vanemad. Õnneks on abikaasal suurem sissetulek kui Eesti keskmine, muidu elaksime praegu koos vanematega ja maksaksime oma laenu nagu surnud hobust.

Oleme pidanud hakkama söögi ja meelelahutuste pealt kokku hoidma. Me ei saa võimaldada oma tütrele jalgpallitrenni, mida ta väga tahab. Kui lapsed on majas, siis pole võimalik lorutada teki all, kuigi oli ka neid päevi, mil olin nii suures stressis, et suutsin vaid aknast mööduvaid pilvi vaadata. Närvid olid olematud. Mees pole mulle selga pööranud, aga pinge oli õhus. Korra käisin psühhiaatri juures. Ta kirjutas antidepressandid välja, kuid retsept jäigi rahakoti vahele.

Siis hakkasin täie auruga tööd otsima, et mitte rongist maha jääda. CVde saatmine täitis päevad, saatsin neid laiali paar-kolmkümmend. Kuuel-seitsmel korral kutsuti vestlusele. Ühes kohas jõudsin kümne sekka, kes tegid proovitöö, ja edasi veel kolme hulka, kes said järgmisele vestlusele. Kohta siiski ei saanud, jäin teiseks. See oli just sekretäritöö, mida oleksin väga teha tahtnud. Oi, see oli valus kukkumine!

Selle aja jooksul langes enesehinnang hullult. Olin valmis kas või marketi kassasse minema. Siis leidsin loodetavasti ajutise tööna kirjakandja koha, samal ajal kandideerisin veel suure konkursiga sekretäriks. Jäin kohata ainult sel põhjusel, et ma ei saanud oma kirjakandjatöö pärast kohe järgmisest nädalast alustada, aga teine väljavalitud kandidaat sai! Ei mõista siiani, miks ma ei saa teha tööd, mida olen õppinud, mis mul sujus, ja miks üks hariduseta inimene saab minust palju paremini hakkama, et ülemus ei anna mulle isegi võimalust!

Mis minu sees toimus, ma ei räägi, sest mehed ei nuta

Harry Kalma (53): Viimane tööpäev: IT projektijuhina 28. mail 2009.

Pere: naine töötab, tütar (15), poeg (13).

Tulevik: ajutine tööleping lõpeb oktoobris, loodab selle pikendamisele.

See et koondamisi tuleb, oli teada, aga keegi ei usu, et just teda koondatakse! Me kõik oleme oma arust väga vajalikud. Ametlik põhjus oli koondamine tööülesannete ümberjaotamise tõttu.

Loodan, et käitusin viisakalt ja rahulikult. Mis minu enda sees toimus, sellest ma ei räägi, sest mehed ei nuta. Sisendasin endale, et pean maha rahunema. Kuid see oli moraalne löök minu ego pihta. Ma ei arvanudki, et olen kõige tähtsam töötaja, aga ma ei arvanud ka, et nii tähtsusetu.

Kuid tunnistan ausalt, et töötu abiraha vastuvõtmises ei olnud minu jaoks midagi ebameeldivat. Kaks ja pool kuud tundsin ma oma töötusest isegi rõõmu. Ise teate, kodus on palju asju, mis vaja ära teha. Ühe puhkusega poleks ma iialgi jõudnud nii palju kui eelmise aasta maist oktoobrini. See on töötuse tohutu pluss, et tööl käimata saab abiraha, mina tegin selle eest remonditöid.

Oktoobris sisetöödeks materjalide ostmiseks enam raha ei jätkunud. Novembrist märtsini otsisin aktiivselt tööd. Algul arvasin, et igasugust tööd ma vastu ei võta, aga loomulikult lasin lõpuks lati alla. Talvel rookisin maja eest lund. Saatsin laiali 40–50 CVd, mille tulemusena kutsuti 4–5 korral vestlusele. Vestluste kohta ei ütleks midagi halba, kuigi pärast tuleb igasuguseid mõtteid pähe. Vaadake, mul on vanust juba niipalju, et teada: maailm ei ole selline, nagu mina tahan, ja jalaga põrutamine ei anna midagi. Käisin ka kuuel koolitusel. Töötukassast polnud mingit abi peale südamliku ärakuulamise ja minu pingutuste tunnustamise. Tänan südamest oma konsultanti Talvi Pellot, kes seda tegi.

Veebruaris tekkis juba halb tunne. Sõidutasin lapsi ringidesse, tegin õhtuks perele söögid valmis. Naine ütles, et minuga ei saa enam rääkida – tema arvates ma vastasin närviliselt, kuigi ma oma arust ei olnud närviline.Tunne, et olen perele vajalik, ei lasknud päris nukraks minna.

Siis tegin ühe tööpakkumise peale kaks proovitööd, ja võeti vastu. Aga noh, kuuekuulise töölepingu nimel peaaegu pool aastat aktiivset enda koolitamist ja tegevust selle töökoha leidmiseks – tulemus pole ju seda pingutust väärt?

2900 krooni saan abiraha, maksude maksmiseks on vaja 5000

Külli (nimi muudetud, 49): Viimane tööpäev: turu-uurijana 31. juulil 2009.

Pere: pensionärist abikaasa teenib lisa ehitustöödel, tütar (30), pojad (27 ja 20).

Tulevik: lootus hakkab lõppema, hoolimata magistrikraadist.

Päeval anti koondamisteade, samal õhtul kella 17ks pidin ära saatma oma keskkonnatehnoloogiaalase magistritöö. Olin selle nimel rabelnud kuus aastat ja just sellest päevast pidi saama ühe väga pingelise perioodi lõpp.

Oi jumal, oli alles vastik šokk! Lõi ikka tummaks. Alles kaks nädalat tagasi oli jutt, et raha tuleb küll siit-sealt vähemaks võtta, kuid olge rahulikud, omad jäävad alles. Ma midagi välja ei näidanud. Seisin seal rahulikult ja naeratasin. Tegin oma töö lõpuni ja ütlesin "tšau!", läksin oma autosse. Ja nutsin.

Mehele esimese hooga ei rääkinudki, oli ju veel kaks kuud aega töölt lahkumiseni. Lastele rääkisin, nemad lohutasid, et, ema, kindlasti leiad midagi. Naersime veel, et mina ju maakas, kasvatan maheköögivilju venna põllu peal, kartul ja salatid olemas, moosid keedetud, nälga ei jää.

Ma arvan, et nüüd juba on küll probleem. Mul pole selle haridusega midagi olnud peale hakata, kuigi olen nii tohutult oma jõudu investeerinud. Küsitakse, kas teil on sellel alal töökogemust. Ei ole, sest ülikool seda ei anna. Nii tulengi neilt vestlustelt löntsis olekuga tagasi. Ja kui vaadata veel palganumbrit, mida neil töökohtadel pakutakse – viimati 4800 krooni –, siis tahaks öelda, et halloo, 48 000 peaks selliste teadmiste eest saama. Rumalaim küsimus on, et kellena ja kus te end viie aasta pärast ette kujutate! Sa ei näe küsija sisse, sa ei tea, mida sa pead vastama. Pärast kõiki neid motivatsioonikirjade hunnikuid, mis kõik põrkuvad vastu sedasama seina: teil ei ole töökogemust!

Istun päevade viisi arvutis, et mitte mõne uue tööpakkumise saabumise hetke maha magada. Tahan olla esimene, kes CV saadab. Olen saatnud neid paarsada. Kui kõik osutub järjekordselt mõttetuks, siis on tunne, et oleks võinud selle asemel kas või salli kududa. Vahel on küll selline ahastus, et mitte midagi ma ei oska ja mitte kellelegi pole mind vaja. Peaminister ütles, et kui pole tööd, oled ise süüdi. Mina mõtlen, et meie rahvaarv on nii väike, paljudes Euroopa linnades on 3 või 5 miljonit elanikku, kõiki juhitakse ja saadakse hakkama, mis meil siis viga on?!

Poole aasta pärast tuli pangast kiri, et palun selgitage, kas teie majandusraskused on ajutised või igavesti kestvad, ja kui ajutised, siis palun koostage finantsprogramm. Mul ei ole mingi luksusauto, täiesti tavaline, ja ma ei saa seda maha müüa, sest elan maal ja ma ei saaks ilma autota isegi tööl käia. Õnneks andis nende nõudmist leevendada, ma olin nii õnnelik, kui anti lõpuks teada, et võin kuuliisingut maksta 3000 krooni asemel 1700.

Aastaga pole veel mitte midagi leidnud, kasvatan kurke, tomateid ja porgandeid. Olen aastaid pidanud käsitööpoodi, selle järele on kihk praegugi veres, aga pole raha, mida sinna investeerida. Interneti-käsitööpoe tegemine nõuaks vähemalt 55 000 krooni, sellist raha ei anna mul kokku ajada. Mul on sõbrad käsitöötegijad, loodavad, et mõtlen midagi välja. Aga ma ei usu neid edulugusid, et müüsin teleka maha ja lõin oma firma. Fakt on, et kohe ei hakka see toimima. Inimesed on praegu vaesed, ei osta käsitööd.

2900 krooni saan veel iga kuu abiraha, rohkem ei midagi. Iga kuu on vaja 5000 krooni, et kõik maksud ära maksta. Minu mees tahab mind õudselt säästa, jätab raha laua peale. Annaks jumal talle tervist ja pikka iga! Ta on minust 14 aastat vanem – kunagi naersime, et tark mees, võttis noorema naise vanaduspäevil toitjaks. Nüüd käib tema tööl ja mina keedan kodus suppi. No halloo!

Kui tsiteerida klassikuid, siis "olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis".

Elan vaheldumisi sõprade juures ja teen, mis süda ütleb

Mati (42): Viimane tööpäev: mööblifirmas tööpingitööline, see võis olla aprillis.

Pere: ei ole abielus, on sõbrad ja vaimne perekond.

Tulevik: loodab kodanikupalga ja Sõbrapanga peale.

Aeg on minu jaoks relatiivne, nii et see võis juhtuda aasta tagasi või hetk tagasi, igatahes oli see aprillis, kui mind koondati. Koondamise põhjus oli see keeldumine alla kirjutamast paberile, et oleme nõus minema omal soovil palgata puhkusele. Mina ütlen, et see on riigi poolt ettevõtjatele antud kuritegelik võimalus, mida nad ära kasutavad. Peale minu ei tahtnud alla kirjutada veel üle 10 inimese, aga nemad murti lubadustega.

Mul polnud ühtegi võlga kaelas, kui mind koondati. Tuttav kutsus mind maalt ära Tallinna. "Seal maal pole sul muud kui töökoht ja kodu, aga linnast leiad sõbrad ning vaimset ja huvitavat tegevust," ütles ta.

Nüüd olen vaba mees. Maalt kaasa võetud asjad on mul praegu ühe maja hoovis koormasse laotud. Elan Tallinnas vaheldumisi sõprade juures ja teen, mis süda ütleb. Meil on sõpradega rahata arveldus, mina teen neile talguid ja nemad pakuvad süüa või öömaja. Toome ja vahendame eestimaist mahetoodangut Tallinna inimestele – nägin, et ka seal on abi vaja, ja tänagi lähen seda kaupa väljastama. Teen seda vabatahtlikult. Ma pole abielus, minu pere on minu vaimne pere, meil on "südameasi" ja Karuneshi südametants.

Praegu töötan ka Sõbrapangaga. See on tuttavate ja sõprade koostöö, kus osutame üksteisele nii tasuta kui ka rahalisi teenuseid. Alguse sai see "Minu Eesti" mõttetalgutest, kus pakkusin oma mõtted välja, Sõbrapank on nende edasiarendus. Algkapital tekkis meil sellest, et tegime koos sõbraga tööd ja panime 10% teenitud rahast sinna. Me ei pea kusagilt raha juurde paluma, toetame üksteist – kellelgi on arvuti, kellelgi ruumid jne.

On võimalus, et tulevikus makstakse kodanikupalka neile, kes ei käi küll kaheksa tundi tööpingi taga, aga teevad midagi muud väärtuslikku. Vaadake kas või www.ngo.ee ja te näete, et meie inimesed ei ole ei omadega puntras ega ainult enda peale mõtlejad. "Südameasjas" on meid üle 900 inimese. Õpetan ka Energiatantsu, mis võtab inimestelt maha kahjuliku kiirguse tekitatud plokid. Kui plokke pole, saad ühenduse maa ja taevaga, tänu sellele oled adekvaatne ja suhtled paremini.

Mind ei huvita, et kaotasin töökoha. Kui oleks veel kord valida, valiksin uuesti praeguse elu. Varsti jääb mu töötukassast saadav raha väga väikeseks. Aga ma ei otsigi hetkel palgalist tööd, loodan edaspidi ära elada kodanikupalgast. Kõik ei ole veel võimelised elama nagu mina, aga ma olen nõus kõiki õpetama, kes tahavad. Elu on pagana huvitav!