"Jaan Tätte on kui valge daam – ilmutab end kord aastas ja kaob jälle." (57)

Mis väega saarevahist muusik rahvahulki võlub?

Mis vägi see on, mis toob tuhandeid inimesi põllu peale Tättet kuulama? Juba pähe kulunud laule ja sadu kordi kuuldud lugusid, mida Tätte laulmise vahele pajatab.

"Tiu-tiu, siit ma tulen, Tätte Jaan," hüüaks justkui veidi Reindorfi Kalevipoega meenutav Vilsandi mees linalaka lehvides. Rahvas võtab seda kui üleskutset ja järgneb oma prohvetile kuhu tahes.

"Jaani fenomen on vabadus," ütleb Margus Mikomägi. "Ta räägib rahva mõtteid väga lihtsate sõnadega," lisab Kärt Tomigas. "Kõige tähtsam on Jaani olemus, tema siirus ja ausus," märgib Aarne Valmis ning rahvusooperi solist René Soome leiab, et Tätte fenomen seisneb tema lihtsuses. Lisades siia veel Andre Raagi arvamuse, et Tätte on inimene, kellel on süda õige koha peal ning kelles on olemas tasakaalukus ja tarkus, joonistubki pilt vaat et üliinimesest ja mitmekülgselt andekast loojast, kes kui jumalik sähvatus kord aastas Vilsandilt oma rahva ette astub, et oma mõtteid ja tundeid nii selgelt, lihtsalt ja siiralt meile südamesse laulda.

Kas see ongi Jaan Tätte fenomen? Seda küsis Õhtuleht mõnelt inimeselt, kes ühel või teisel Tätte eluperioodil temaga lähemalt suhelnud.

Kuidas Tätte Mikomägi juures ööbimas käis

"Olin maalt jooksus miski neli päeva, Jaan Tätte ja tema sõbrad maabusid aga minu juurde Saaremaal. Jaan teadis, kus on võtmed ja puha. Ööbisid siis seal, sõitsid Vilsandile ja tagasiteel olid taas ööd minu kodus. Ja siis ma tulin – pohmellis, äraaetud, näljas, ilmselt ilma rahata, teadmisega, et kodu on külm. Hakatuseks: oli soe, köetud; siis leidsin pliidilt söögi; suurde tuppa vaadates märkasin, et raamaturiiulis oli üks raamat valesti, ulatus riiulist välja, hakkasin seda sättima ja leidsin pool liitrit piiritust. Magamistoas padja all oli kiri, et nad on mulle tänulikud."

Rahvusooperi solist René Soom: "Tätte oskab tabada seda, mis rahvale meeldib."

"Ma ei liigita ennast Tätte ja Co suureks fänniks, aga olen korra ta kontserdil käinud ning minu jaoks on tema kõige suurem fenomen tema lihtsus. Tätte tekstid on hästi lihtsad, ka tema muusika on hästi lihtne, kõigile arusaadav. Lisaks on väga hea see sünergia, mis Tätte ja Matvere vahel tekib. Nagu ka nende lugude puhul, mis nad laulude vahele räägivad. See lugu võib olla isegi välja imetud, aga samas on ta nii tõepärane, et seda lihtsalt peab uskuma.

Tätte puhul lisandub veel see fenomen, et nüüd juba paar aastat on ta justkui kadunud – istub seal oma saare peal ja keegi ei tea, mida ta seal teeb.

Nii ongi ta eestlase jaoks justkui valge daam, kes ennast kord aastas ilmutab ja siis jälle kaob. See on tõepoolest fenomen – teha aastas peaaegu mitte ühtegi lugu ning lajatada siis "Tuulevaikse ööga". See näitab tema mingit erilist nutti tabada seda, mis rahvale meeldib.

Ta justkui rõhutab, et nii nagu ta paadist maha astub, nii ka kohe lavale. Laulab seda, mida sülg suhu toob ja nii kaob ka barjäär publiku ja muusiku vahel.

Kuigi, nagu ma aru saan, on sel aastal Tätte kontserdid muutunud väga kommertslikuks ja kui inimesed Pirita kloostri müüride vahel kui silgud pütis õhku ahmivad, siis ei sobi see Tätte kontsertide puhul kuidagi.

Veel üks tahk. Nüüd kuuldavasti läheb ta jälle tükiks ajaks minema. Just see, et jälle ta läheb ja jälle ta kaob, annab kontsertidele justkui mingit lisaväärtust, aga kindlasti ergutab ka massipsühhoosi – et enne seda minekut tuleb Tätte kindlasti ära kuulata."

Vilsandi ilmajaama juhataja Karl Teär: "Eks Jaan ole seal laval samasugune nagu külavahel."

"Mina ei oska tema fenomeni kuidagi välja tuua. Ta on minule väga hea sõber, kellega ma juba ei tea kui kaua olen koos saare õhku sisse hinganud. Minu jaoks on ta lihtne, hea ja väga abivalmis sell. Eks ta seal laval on samasugune nagu külavahel."

Produtsent Aarne Valmis:"Jaan läheb kaheks aastaks ära ning ta tuleb ette ära kuulata."

"Ma ei oska seda fenomeni väga lahata, küll võin aga üht-teist arvata, mis inimesi Jaani kontsertidele toob. Üks on see, et me tegime eelmisel aastal Jaani uue plaadi "Tulemine" põhjal eduka kontserditurnee. Iseenesest oli see julge ettevõtmine, kuna enamik lugusid olid veel võõrad, aga eelmise aasta edukad kontserdid olid justkui vundament tänavuse tuuri eduks. Teine asi: tänavusel kontserdil on väga orgaaniliselt kaasatud kõik külalisesinejad, kogu kava on orgaaniliselt üles ehitatud ja ka Udupasun on Jaaniga nii kenasti kokku kasvanud, nagu oleksid nad juba aastaid koos tegutsenud.

Aga veel üks nüanss. Kogu see kamp istus juuli algul Vilsandil ja tegi proove. See on hoopis midagi muud, kui sa saad kuskil suvalises laos kokku ja teed õhtul ruttu oma proovi ära, nagu paljude bändide puhul ka on. Nendel oli keskkond absoluutselt teine, mis samuti sellesse ettevõtmisse oma hingamise andis. Ja muidugi "Tuulevaiksel ööl", mis on esimene Jaani lugu popraadiote playlist’i rotatsioonis.

Ent kõige tähtsam on ikkagi Jaani enda olemus, tema siirus ja ausus. Eks oma nüanss on asja juures ka see, et Jaan läheb kaheks aastaks ära ning ta tuleb nüüd ette ära kuulata."

Garderoobikaaslane Andres Raag: "Tätte on taat kõige paremas mõttes."

"Eelkõige on Tätte fenomeni nimeks soojus. Inimene, kellel on süda õige koha peal. Kelles on olemas tasakaalukus ja tarkus – just elu- ja loodustarkus. Õppisin temalt väga palju, kui olin Jaani ja Marko garderoobikaaslane, kui ma neid tõepoolest imetlesin. Nad olid mulle justkui vanema venna eest.

Käisin ka nüüd Jaani kontserti Kuressaares kuulamas, see oli hästi naljakas ja eks ma natuke ilgun ja naeran selle üle: et taat istub keset lava, suured staarid aga lava servas ja laulavad tema laule. Mingi taadilikkus on temas, kõige paremas mõttes. Et ta on justkui taat, kelle juurde on turvaline minna.

Aga see fenomen on tõesti kummaline. Sest ega ta kõige paremini viisi ei pea, kõige paremini pilli ei mängi ja laulud on lihtsad. Aga inimesi tuleb hordidena, nagu oleks Jackson hauast üles tõusnud. See oli jube, mis pärast kontserti Kuressaares toimus, kui need hordid liikuma hakkasid!

Tänavuse tuuri fenomeniks on aga kindlasti rahvuslik uhkus: tuntud Eesti mehed lähevad ümber maailma purjetama ja neid on vaja toetada. Nagu mul kaasa bussis kuulis, kui üks memm küsis teise käest, et kas sul Tätte kontserdi pilet on juba olemas. Jaa, on küll! Et ega ma seda muusikat ei tahagi nii väga kuulata, aga neid peab ju toetama."

Kursuseõde Kärt Tomingas: "Jaani jutt on nagu palsam inimese hingele."

"Jaani fenomen on see, et ta räägib rahva mõtteid väga lihtsate sõnadega, väga arusaadavalt ja väga siiralt. Sellega kaasneb tema oma sarm ja veenvus. Kõik see kokku on nagu palsam inimese hingele, sest ta leiab palju äratundmist ja saab mingi vastuse ja kinnituse oma olekule või olemisele ning samas päris kõvasti ka lohutust. See ongi see fenomen. Ja Jaan väljendab seda väga selgelt, jõuliselt ja puhtalt."

Ajakirjanik Margus Mikomägi: "Jaan on oma tegudes vaba."

"Kõlab natuke banaalselt, aga Jaani fenomen on vabadus. See on julgus rääkida asjadest, mida me kõik elus kogeme ja näeme. Rääkida sellest vabalt. Ta on oma tegudes vaba ja julgeb rääkida asjadest nii nagu need on – ka lihtsatest asjadest ja samas nendest lihtsatest asjadest rääkides kikivarvule tõustes. See on meile kui mesi moka peale – et ka meie oleme sellised. Aga me ei räägi nendest asjadest, me ei näe neid asju.

Jaan on tahtnud vaba olla ja ta on ka vabaks saanud, meie aga läheme hommikul tööle. Ta ju laulab ka, et hommikul argised mured ja tööd. Ükskõik kui suured filosoofid ja küünikud me ka olla ei taha, me tahame, et meil oleks aega hingata. Ja Jaan seda hingamist ilmselt pakub.

Mingites kommentaarides on öeldud, et Jaan räägib ikka neidsamu vanu lugusid. Olge mehed, rääkige oma lugu nii, et see oleks ikka veel huvitav, see on fenomen! Näitleja ju ka mängib õhtust õhtusse ühte ja sama asja ja katsu sa mängida nii, et see oleks ikka veel huvitav ja värske, iga kord uus.

Igavene uhke on mõelda, et neid laule laulis ta minu juures Saaremaal Pidulas juba kolmkümmend aastat tagasi. Nüüd kuulab neid kuus tuhat inimest püsti seistes ja peast kaasa lauldes!

Üks asi, millest keegi pole rääkinud ja mida märganud: Jaan Tätte on hakanud väga hästi laulma ja palju paremini pilli mängima. Lisaks arvan ma, et tema bänd Udupasun (ehk siis see noorte elutunnetus) on talle andnud uue hingamise. Nad on ikka tõeliselt vahvad noored, kes tal seal bändis kaasa teevad, säravate silmadega!"