Inimesed
6. august 2010, 06:59

«Türgis jäid Tormist kuulates isegi tuvid vait!»

Koorijuht Tiia-Ester Loitme on Tormise muusikaga noppinud oma magusaimad võidud.

«Minevikul on hirmus vägi ja Veljo Tormis leidis selle iidse runolaulu kujul üles. Mina olen tema ustav jünger, kes usub tema tegemistesse ja nagu jüngrid ikka, jagan ma tema tarkust ning muusikat maailma igas nurgas,» ütleb koorijuht Tiia-Ester Loitme, kes konkurssidel Ellerheinaga Tormise teoseid esitades on noppinud oma kõige magusamad võidud.

Homme, 7. augustil tähistab oma 80. sünnipäeva helilooja Veljo Tormis – mees, kelleta Eesti koorimuusika poleks kunagi olnud see, mis ta on praegu. Liialdamata võib öelda, et kui umbes pooled eestlased on mingil ajal koorilauluga kokku puutunud, on nad kindlasti – vahel isegi enese teadmata – laulnud midagi ka Tormise loomingust.

Tormis on muu hulgas märkinud, et ehkki regilaulu otsene funktsioon nüüdismaailmas on kadunud ja säilinud vahest ehk vaid hällilauluna ja tantsumuusikas, saabki see vorm edaspidi elus püsida ja meid kõnetada kultuurmuusika kaudu. Paremini kui Tormis pole seda keegi teha osanud.

Nädalapäevad tagasi saabus Loitme koos Ellerheinaga Itaalia ja Türgi ringreisilt. Praeguses Euroopa kultuuripealinnas Istanbulis asuvas 4. sajandil ehitatud ning neljale sultanile kuulunud Hagia Irene kirikus moodustas Tormise muusika täispikast kavast poole.

«Ilma liialdamata oli neile kahele kontserdile kokku tulnud väga eriline publik. Tormise muusika võeti maruliselt vastu. Kummitused ja tuvid lendasid kuulajate peade kohal ning publiku hulgast hüütud braavod olgugi Veljo Tormisele sünnipäevakingiks,» lausub Loitme peaaegu ühe hingetõmbega.

Tormisele meeldib peen huumor

Enne ringreisi istus Loitme koos Tormisega väga kaua Eesti Raadio stuudios ja arutas üksipulgi läbi, kuidas tema teos kõlama peaks. «Selle lindistuse tulemuse ma viisingi Hagia Irene kontserdisaali, kus on nii hea akustika, et isegi tuvi sulgede puhastamise heli kostab mürinal üle maailma. Kui Tormis seda kontserti oleks kuulnud, oleks ta ära minestanud: isegi iidsete võlvide all õhtuse publikuga võidu möirgavad tuvid jäid ta muusika peale vait,» tähendab koorijuht.

Loitme sõnul on heliloojale ammu juba RAMi meeskoor ka ausamba püstitanud, nii et iga järgmine esimese au kuidagi enam endale ei saa võtta. «Üks RAMi laulja seisis postamendi otsas ja see ausammas avati pidulikult valge linaga,» kirjeldab ta Tormise kodutalus Kullamäel korraldatud omalaadset sündmust. «See oli väga võimas avamine. Mina üritasin samal ajal merd suuga tühjaks tassida, sest tema käskis. Tema all mõtlen ma muidugi Veljo Tormist ennast,» jätkab Loitme, püüdes edasi anda situatsiooni peent huumorit, millest ka helilooja ise kuuldavasti kõvasti lugu peab.