Kes oli Eesti ajaloo värvikaim ja jõukaim kinnisvaraärimees?

Ta enda tänav, Alberti uulits, kannab nüüd Roo nime. Kuid lisaks Pelgulinnale oli Koba ka Lilleküla, Tondi ja Järve maade omanik, mis ta oli linna laienemist ette nähes tsaariajal ja esimese vabariigi alul odavalt kokku ostnud.

Eduard Laaman kirjutab päevikus Koba kavalusest: "Kui Lillekülas keegi ei tahtnud osta, nähti ühel päeval tärniga mehi seal krunte mõõtvat... Siia tuleb Moskva raudtee jaam... Kas ei saaks üht krunti? Ei, juba ära lubatud... Sõbramehe poolest võiksin ehk ühe anda, kui suu pead!... Nii müüski kõik krundid maha."

Järvele rajatavat linnajagu hakati tema nime järgi Ko(o)ba linnaks kutsuma. Kuulus oli ka "Koba linade" afäär.

Tsaariajast saati Tallinna volikogus istunud Koba tahtis keldris vedelnud Raekoja gobeläänid maha müüa, et – ehitame rahaga kooli või haigla.

Ajakirjanduses alanud skandaal ei lasknud mõtet teoks teha.

Koba idee oli ka Musumäe alla kaupluste ehitamine.

"Kole koi," iseloomustab teda Laaman. "Naist ei võta. Ütleb: naise eest võiksin veel maksta, aga seal tulevad naise vennad, isad, äiad, sugulased, anna igaühe vekslile allkirjad. Seda ma ei taha...

Kalberdanud võõraid naisi mööda. Teenijaga vormilik leping, et sel voodi tema voodi kõrval ja "mingite tagajärgede eest tema ei vastuta"."

Koba äri kasvas Eestist välja. Ta ostis ja tükeldas krunte koguni Prantsuse Rivieral.

Kus ta juured, pole kindlalt teada. Raimo Pullat kirjutab inimeste mälestusile tuginedes, et Koba isa olnud Pärnu maanteel Lutheri vabriku lähedal Plewna kõrtsi omanik. Laaman aga väidab, et Koba tulnud Tartust ja hakanud Tallinnas tsementtorusid tegema ja maid kokku ostma.