ARMASTAB RAHU: Maaelu nautiv Airi valiks välismaalgi elupaigaks väikeasula, kuigi ta tunnistab, et vahel on linnaski vahva patseerida. Ja kui parki minna, siis oledki juba justkui maal. Või siiski mitte päris. Foto: TEET MALSROOS
Inimesed
3. august 2010, 06:58

Airi Allvee: minutaolistele muusikutele Eestis publikut ei jagu (78)

"Meie vabariigis puudub meietaolistele muusikutele koht," lajatab rock’n’rolli- ja džässistiili viljelev lauljatar Airi Allvee avameelselt. "Tallinnas on paar kohvikut, kus džässbändid mängivad, aga Eestis on väga palju muusikuid, kes sellega leiba teenivad." Et siinne õhustik on ka liiga närviline, vaeb Airi välismaale kolimist.

38aastaselt lauljatarilt küsitakse pahatihti, kas ta ikka veel laulab. Tegelikult ei jätnud Airi laulmist isegi siis, kui kahe aasta eest emaks sai. "Mul ei jäänudki mingit vahet. Ma kadestan neid emasid, kes ei pea üldse midagi tegema, aga ma ei saa laulmist katki jätta, sest aparaat läheb rooste," muigab ta.

Kust siis säärased küsimused? "Televiisoris ei näidata, raadios ka eriti ei mängita. Kui sa lihtsalt kuskil nurga taga oled, käib jutt suust suhu, aga kuigi paljudeni see ei jõua," põhjendab lauljatar.

Eestlaste teadmatus kurvastab

Airi laulab kolmes bändis: lisaks tantsuorkestrile Modern Fox ka Airiposes ning rock’n’roll- ja svingansamblis VIA (vokaal-instrumentaalansambel) Torpeedo. "Eesti inimesed on muusika suhtes harimatud," arvab Airi. "Kui sa kuulad Elmari raadiot, siis on küll tore, et kõik on eesti keeles, aga missugust muusikat seal mängitakse! Andke andeks, see on heast muusikast väga kaugel. Need on halvad solfedžoharjutused. Pole harmooniat, teksti, meloodiat.

Mujal maailmas on elementaarne, et inimesed teavad svingmuusikat, teevad vahet stiilidel. Kõik tunnevad Sinatrat, kes ei ütle eestlastele eriti palju," nukrutseb 16 aastat Soome ja Rootsi ristluslaevadel esinenud Airi.

"Ma ei räägi ainult enda, vaid kõigi endasuguste muusikute eest," usub lauljatar, keda kurvastab, et paljud rock’n’roll- ja džässmuusikud peavad esinema välismaal, sest Eestis pole neil publikut.

Närvilisus ja ärategemine

Ka Airi tunneb aeg-ajalt, et tahaks Eestist ära, ent mitte lauljakarjääri nimel. "Et ma saaks natuke lahedamalt elada. Ma elan põhilise aja maal ja kui ma üle paari nädala linna tulen, olen ma Tallinnale lähenedes juba täiesti krambis. Kogu aeg mingi tuututamine, kõik on nii närvilised. See on õudne!" seletab ta.

Samuti häirib Airit, et siinsed teleuudised pole tõsised ja harivad, vaid meelelahutuslikud: " Asi on käest ära. Kõik on lõbu peale üles ehitatud. Ma pean televiisorist ainult lollust vaatama!"

Ka pahandab teda, et eestlaste tegevuses puudub romantika: "Kõik on mingisuguse ärategemise maiguga. Kõik peab olema vuntsitud, ära limpsitud ja klanitud."

Uue kodupaigana eelistaks Airi Soomet või Prantsusmaad. "Ma olen Soomes hästi palju käinud. Seal on hästi rahulik ja vaikne, sa ei pea autoga sõites närveerima," lausub ta.

Prantsusmaa ja prantsuse keel aga on ammune kinnisidee. "Keeleõppimine võtaks palju aega, aga see mõte on mul juba nii kaua kuklasse käinud, et ma teen selle igal juhul ära. Mulle meeldib see keel tohutult. Ma olen isegi vaadanud prantsuskeelseid kanaleid, et seda keelt lihtsalt kuulda." Lauljatarile sümpatiseerib ka prantslaste olemus.

Otsus on siiski raske: lapsel tuleks käia võõrkeelses lasteaias ja koolis. "Soomes saab ka Eesti kooli panna, Prantsusmaal kindlasti ei saa. Mul on tuttavad, kelle laps käib Saksa koolis teises klassis. See on väga raske," arutleb Airi.

Pigem maainimese natuuriga lauljatar eelistaks suurlinnale küla või väikelinna: "Ma tahaks, et mu laps saaks elada puhta õhuga keskkonnas ja jalgsi kooli minna." Tallinna mastaabis ja suuremaid linnu võrdleb Airi parfüümiga – üle doseerida ei tohi: "Mulle meeldib aeg-ajalt väga käekotiga linna vahel vehkida. Mulle meeldivad ilusad riided ja glamuur, aga see on ainult hetkeks."

Naaseb sügisel koolipinki

Pärast kaheaastast emapuhkust asub Airi septembris taas Viljandi kultuuriakadeemias laulmist õppima. Ees seisab neljas, viimane kursus. Kuna lõputöö tarvis on vaja osata laule orkestrile seada, on ta juba harjutama asunud. Ühe tema seade kuuele puhkpillile, viiulile ja klaverile kiitsid Modern Foxi pillimehed heaks. Praegugi on üks projekt pooleli. "Aga see lükkub vist kuskile kaugemale, sest mu laps on nii väike, et tema kõrvalt ei saa seda teha. Ta vajab õudselt palju tähelepanu," seletab Airi. Õnneks on elukaaslasest ja tütre isast Allanist lapsehoidmisel palju tuge, tihti on Elise ka vanaema juures.

Enne emakssaamist õpetas Airi Viljandi muusikakoolis lapsi, ent sellest ametist ta puudust ei tunne: "Mul ei ole erilist isu seda teha. Lastega tegeldes on hästi suur vastutus, sa võid nad ära rikkuda. Paljud, kes pole enne pedagoogid olnud, hakkavad seda tööd jube tõsiselt võtma. Närvid lähevad läbi, enda asjade jaoks ei jää üldse aega."

Laulab vanaema noorpõlve muusikat

Eelmisest talvest laulab Airi bändis Airipos, kuhu kuuluvad ka Tõnu Raadik ja Ants Õnnis (viiul, mandoliin), Tiit Saluveer (klaver, arranžeeringud) ning Argo Toomel (kontrabass). Kavas on peamiselt välismaised lood 20. sajandi algusest, mida esitas omal ajal näiteks Artur Rinne.

"Mõte tekkis sellest, et laulda oma vanaemade lemmiklaule. Me valisime just sellised lood, mida inimesed viimasel ajal üldse kuulnud pole. Kuna tegemist on väga vanade lauludega, imestavad paljud, miks me seda teeme. Mulle meeldivad need laulud väga. Need on ilusad ja mõistliku tekstiga. Paari loo ajal hakkan ma peaaegu alati nutma," naerab Airi.

"Kui ma eakaaslastele ütlen, millega ma tegelen, on nende esimene reaktsioon: kas ma teen nalja? Mingid pensionäride laulud! Aga kui nad neid kuulevad, siis võtavad nad oma sõnad tagasi. Vot see on minu arust cool. Ma arvasin, et see on pigem vanemale publikule, aga tuleb välja, et meeldib ka väga väikestele lastele ja noortele," rõõmustab Airi.

Kavas on salvestada plaat ja esineda maarahvamajades. "Me käisime rahvamajade messil ja ma jaotasin päris palju oma nimekaarte, aga mingit tagasisidet ei ole. Kõik ütlevad, et see on väga hea mõte, aga telefon miskipärast ei helise. Raha ei liigu üldse. Praegu on raske aeg," tõdeb lauljatar.

Laevadel esinemise kogemusega lauljatar on unistanud poolteisetunnistest kontsertidest, selmet pika tööpäeva jagu laval olla: "Laevas peab õudselt palju laulma. Meil on nii suur repertuaar, et saame ühele publikule neli korda esineda, korrates vaid mõnda üksikut lugu. Õhtul on neli setti, hommikul viies ja vahel veel üks." Kokku tuleb sadakond numbrit. Jalavalust ei maksa rääkidagi.