Kehv heli vedas HIMi metsa (17)
"Ville Valo on ikka tegija," oli järgmine repliik, mis kõrvu kumisema jäi. Muljeid jagus seinast seina, nagu selliste kontsertide puhul tihti juhtub.
Andunud fännid ei näe või ei tahagi näha, kui nende iidolitel midagi viltu kisub, ja tõmbavad otsekohe mütsi silmadele igaühele, kes nendega ühte laulu ei laula.
Miks kontserdile tullakse? Et oma lemmikuid, kelle lood on plaatidelt pähe kulunud, live’is näha-kuulda. Sellise esinemise juurde võib, aga ei pruugi kuuluda võimas lavašõu (näiteks Mark Knopfler seisab terve kontserdi kui pulk keset lava), sest ennekõike tullakse siiski muusika pärast, mida live’is ehedalt kuulata. Aga just heliga kukkusid HIMi mehed seekord haledalt orki. Kõige suurem probleem oligi vist Ville Valo mikrofoniga. Kui mitte solisti endaga. Eriti kontserdi esimeses pooles. Oli teine justkui kuskil ära, publikuga suheldes uuris pigem oma ninaesist ja see, millest ta rääkis, läks suuremalt jaolt nelja tuule poole. Oleks teine nagu kotti kõnelnud. Ja ega laulmise ajal heli parem polnud.
Kindlasti ei ole siin süüdi laulukaar. Kes näiteks käis mullu samal laval kuulamas Mumiy Trolli, peaks aru saama, millest jutt käib.
Kuus tundi ootust kõrvetava päikese käes
Esimesed HIMi fännid olid lava ees paremad kohad hõivanud juba kella kuue paiku õhtul ja pool tundi enne soomlaste kontserdi algust olid ka laulukaare pingiread paksult inimesi täis.
Põhiliselt eestlasi, aga loomulikult ka kalleid põhjanaabreid ning siin-seal võis kuulda slaavikeelsetki juttu. Paljusid eri rahvusest fänne ühendas kümnetes modifikatsioonides nn
heartagram, ansambli sümbol, mis ilutses fännide särkidel, tätoveeringute või lihtsalt joonistustena.
Kella üheteistkümneks tõusis vilekoor ja kätemeri taeva poole, aga keda polnud, oli HIM. Praktilisemat meelt fännid ei lasknud seda aega tuulde lennata, vaid tormasid veel kord õllelettide manu, et siis, käed pea kohal, kummaski käes kaks plasttopsi, oma osavust ja kainusastet demonstreerides publiku vahel laveerides peatuspaika naasta.
Soomlastest seltskonnad tegelesid aga põhiliselt üksteise pildistamisega. Küll laulukaare, küll HIMi lava suunas. Kus aga ikka veel mingit liikumist polnud.
Akadeemilise veerandtunnise hilinemise järel nad siiski tulid. Ja lava sai valgeks. Kõige viimasena ilmus publiku ette Ville Valo ise. Kui too kohati justkui uimaselt laval ringi tuias, siis seda enam pakkus vaatemängu ansambli värvikas trummimees Mika Karppinen.
Pärast neljandat-viiendat lugu hakkas osa rahvast tugevasti nihelema. Saadi aru, et saundiga on miskit totaalselt mäda.
Fännid said ikkagi oma laksu ära
Kes aga sellele tähelepanu ei pööranud, sai oma laksu ära. Äratundmisrõõmu ja kaasalaulmist pakkusid sellised vanad head hitid nagu "Poison Girl", "Join Me in Death", "Right Here in My Arms", aga ka hilisemate plaatide rajumad lood "Heartkiller" või "The Wings of a Butterfly".
Need, kes keset HIMi esinemist käisid kas oma õllevarusid täiendamas, ennast kergendamas või siis kontserdist pettununa jalutama läksid, võisid üllatusega märgata, et mitte kõik summerdajad pole pealava ette kogunenud. Oli neid – ja nende seas üllatavalt palju noori –, kes kuulasid samal ajal kas vana head Fixi või Marko Matveret ja VLÜd. Ja last, but not least: mis hakkas nii ühe kui ka teise esineja puhul esimesena silma. Õigemini kõrva. Heli, mis mõlemal esinejal oli vägagi paigas.
Vaata ka galeriisid Õllesummerilt
Kommentaarid