Mida Mart Laar tähtsatele Tallinna külalistele ekskursiooni tehes räägib? (20)

Mart Laar oli 14, kui hakkas Tiina Mägi juhendamisel turistidele Tallinna tutvustama. Nüüd on temaga vanalinnas liikumine üsna keeruline, sest praegustest giididest on paljud Laari õpilased ja tõmbavad ta alatasa korraks oma grupi juurde.

Ise satub ta giidi rolli enamasti siis, kui on vaja korraldada ekskursioon riigi tähtsatele külalistele. Hiljuti näiteks näitas ta Tallinna Taani riskiinvestoritele.

Mis pildi Laar väljamaalastele Tallinnast õigupoolest maalib? Vaatame järele.

Hobusega seksimise ja talupoja tapmise pärast surma

"Tallinn oli täiesti iseseisev linn, pidas sõda, kellega tahtis, sõlmis liite, kellega tahtis, oli rahvusvaheliselt vägagi aktiivne.

Korra oleks ta iseseisvalt Venemaaga sõtta sattunud. Russowi kroonika järgi püüti XV sajandi lõpul kinni kaks Vene kaupmeest, kes siis sisuliselt tule peal ära grilliti. Üks selle eest, et ta tegi valeraha; teine selle eest, et ta tabati hobusega sodoomiat harrastamas. Mille peale saanud Venemaa suurvürst väga pahaseks ja saatnud oma delegatsiooni asja uurima. Ja delegatsioon oli väga imestunud: sodoomia olla Venemaal tavaline asi, miks seda kaupmeest nii karmilt karistati?! Tuli suur pahandus.

***

1535. aastal hukati Tallinna rae käsul tollane Eesti üks rikkamaid ja mõjukamaid aadlikke Johann von Uexküll. Tema hukkamise põhjuseks oli oma aja kohta täiesti ainulaadne asi – nimelt oli ta mõrvanud oma talupoja, peksnud haluga surnuks. Ja selle tapetud talupoja vend, kes oli linna täieõiguslik kodanik, pöördus rae poole ja võttis von Uexküllilt turbeõiguse. See tähendas, et kui turbeta inimene linna territooriumile satub, võetakse ta kinni ja antakse kohtu alla.

Uexküll sellest muidugi ei hoolinud, talle ei tulnud pähegi, et keegi julgeb temale midagi teha. Ta tuli rahulikult linna, võeti kinni ja mõisteti surma, kuigi ta pakkus oma elu eest suuri varandusi.

Kõik hukkamised viidi toona läbi praeguse kino Kosmos kohal, kus oli võllamägi, seal siis tõmmati mõrtsukad rattale või raiuti neil pead maha. Linna territooriumil ei tohtinud hukata.

Aadelkond, kes oli kohtuotsuse peale väga pahane, korraldas hukkamispäeval väljaspool linna müüre varitsuse von Uexkülli vabastamiseks. Et linn sai sellest teada, viidi von Uexküll lihtsalt kahe Harju värava vahele – kui sisemine värav oli suletud, asus von Uexküll juba väljaspool linna territooriumi – ja löödi tal seal pea maha.

See tüli läks väga pikalt edasi, kohalik aadelkond oli täiesti raevunud. Aga linn ütles, et surmamõistmine oli tema iseseisev otsus, tema kellelegi ei allu, ja nii on. Vaadates oma aja Euroopa ajalugu, oli aadliku hukkamine talupoja tapmise pärast... pehmelt öeldes unikaalne."

Kuidas "Surm Tallinnas" Euroopa Liiduga ühinemise läbirääkimistel laineid lõi

Üks tuntumaid baltisaksa kirjanikke Werner Bergengruen on kirjutanud novellikogumiku "Surm Tallinnas", "Der Tod von Reval", ja seal on ka hertsog de Croix’ lugu sees.

Werner Bergengruen läks 1939. aastal Saksamaale ja töötas seal õpetajana, avaldades ühele oma õpilasele tohutult mõju. Õpilane imetles Bergengrueni maailmavaadet ja luges läbi tema raamatud. "Surm Tallinnas" oli tal peas, on siiani. Juhuslikult on selle õpilase nimi Günter Verheugen.

Kui Günter Verheugen sai meie volinikuks liitumisläbirääkimistel Euroopa Liiduga – ma teadsin teda muidugi juba enne –, siis ma kinkisin talle värskelt ilmunud eestikeelse tõlke raamatust "Surm Tallinnas": "Näed, sinu õpetaja ja lemmikkirjaniku raamat."

Verheugen rääkis hiljem, et ta läks raamatuga liitumisläbirääkimiste komisjoni istungile ja hakkas seda seal justkui lugema. Kogu komisjon imestas, et kas Verheugen on tõesti ära õppinud eesti keele, mida ükski normaalne inimene ei suuda selgeks saada.

Verheugen poetanud, et eks see ole ikka tema kohus, ja hakkas – tal oli raamatu tekst saksa keeles ju peaaegu peas – justkui samaaegselt tõlkides raamatut ette lugema."

Ivo Schenkenberg ja tema Hannibali rahvas

"Kaks kõige suuremat Tallinna piiramist toimusid Liivi sõja ajal. Esimese edutu piiramise lõpukuupäev 16. märts oli hiljem pikka aega Tallinna päev. Vene vägede tagasilöömine märtsis 1571 oli nii suure tähtsusega sündmus, et Tallinna auks löödi kirikukellasid kogu Euroopas. Tallinn oli jäänud Eestis ainsaks kohaks mandril, mis ei olnud Vene vägede kontrolli all.

Selle kuupäeva tähistamist Tallinna päevana on üritatud taastada ka nüüdisajal, aga Edgar Savisaare valitsuse all on see osutunud võimatuks. Ilmselt ei ole tal sobilik meenutada, keda tallinlased toona võitsid.

Teine Tallinna piiramine Liivi sõja ajal toimus aastal 1577. Tallinn oli taas jäänud ainsaks kohaks Ivan Julma silme all, mis ei olnud Eesti mandriosas Vene kontrolli all. Ja siis saadeti siia ikka väga suur armee – 50 000 meest ja praktiliselt kogu venelaste piiramissuurtükivägi.

Linna kaitses oli paar tuhat meest, pluss umbes 400 ratsamehest koosnev Ivo Schenkenbergi vägi, mis etendas suurt rolli venelaste minemalöömises. Selle ratsaväe moodustasid eesti soost vabatahtlikud talupojad. Schenkenbergi mehed olid hambuni relvastatud. Igaühel oli vööl kaks püstolit, mis linnast välja tormates kõigepealt vaenlase pihta tühjendati. Ja edasi raiuti poolkuude ehk hellebardi taoliste kirvestega. See oli nii metsik irregulaarne ratsavägi, et Rootsi asehaldur käskis Rootsi ratsaväelt hobused ära võtta ja need eestlastele anda. Nad raiusid maha kõik, kes ette jäid.

Teine ülesanne oli neil olla tuletõrjujad. Linna tulistati süütekuulidega ja Ivo Schenkenbergi meestele anti korraldus majasid läbi otsida kontrollimaks, kas kõik kustutusvahendid on olemas... Lisaks said nad iga leitud ja kahjutuks tehtud süütekuuli eest raha. Ju nad siis jälle kõrtsi läksid ning kiiresti paar õlut tegid, ja kui tuli jälle käsk linnast välja tormata, siis nad muudkui põrutasid.

Venelased kutsusid Ivo Schenkenbergi Eestimaa Hannibaliks – kuna tal oli üks silm puudu –, ja tema rahvast Hannibali rahvaks. Kui Schenkenberg viimaks Rakvere lähedal venelaste kätte sattus, käskis Ivan Julm ta Pihkvasse tuua, et ta saaks oma silmaga näha, kuidas Eestimaa Hannibal hukatakse. Ehkki Schenkenberg pakkus oma elu eest vastutasuks kahte Vene bojaari, keda ta oma keldris vangis hoidis."

"Veel üks päev pataljon Narvat Tallinnas ja see on hullem kui 8. märtsi pommitamine!"

Praeguse restorani Maikrahv kohal oli omal ajal legendaarne restoran Laine, kus 1944. aasta märtsis toimus üks suuremaid sõjaaegseid kaklusi eesti ja saksa sõdurite vahel.

Nimelt oli pataljon Narva saabunud kodumaale ja kuna sakslased neile eriti ei meeldinud – kuigi nad kandsid sama mundrit –, tähistasid Narva pataljoni mehed puhkusele pääsemist sakslastega kaklemisega. Siinsamas Raekoja platsil olid mitmed laibad maas, sest Vlassovi üksused tulid sakslastele appi ja korra loomiseks viskasid pataljon Narva mehed platsile paar väiksemat granaati.

Pärast seda saadeti pataljon Narva Tallinnast välja. Litzmann olevat öelnud: "Veel üks päev pataljon Narvat Tallinnas ja see on hullem kui 8. märtsi pommitamine!"