Inimesed

Näitleja Tarvo Sõmer: "Õnne 13" politseiniku roll ei tee mind näitlejana sentigi paremaks 

Rando Tooming, 19. juuni 2010 08:59
Foto: Teet Malsroos
Rakvere teatri näitleja Tarvo Sõmer (37) meenutab tüpaažilt õige veidi oma vanemat kolleegi Ain Lutseppa. Lavatööd erakordse pühendumuse ja sisemise jõuga tegev mees on eraelus kõike muud kui edev.

Veel enam, kui vähegi saab, keeldub kehakujult profimaadlejat meenutav näitleja üldse intervjuusid andmast. Sestap tunnebki Eesti avalikkus Sõmerit, kes praegu teeb viimaseid proove nädala pärast Rakvere teatris esietenduva Shakespeare’i näitemänguga "Torm", peamiselt seriaalist "Õnne 13", kus ta kehastab õiglast ja heasüdamlikku tulbifanaatikust politseinikku. Juulis näeb Sõmerit toimetamas Tammsaare mail lavastuses "Vargamäe varjus".

Tarvo, miks sa nii harva intervjuusid annad?

Kui on mingi konkreetne asi, näiteks palutakse rääkida, mida kusagil reisil nägin, siis ma tavaliselt ei ole keeldunud. Ära ütlen persoonilugudest, kus iga kord hakatakse küsima, kuidas läheb, kus ma elan ja neid ülejäänud asju. Mind lihtsalt ei vaimusta see "räägime nüüd üleüldiselt, kuidas sul üleüldiselt läheb" suhtumine.

14 aastat tagasi kolisid põlise tallinlasena kohe pärast lavakunstikooli lõpetamist Rakverre. Mujale ei ole näitlejaks kippunud?

Olen Rakvere teatriga rahul. Siin on mul olnud tööd rohkem, kui ilmselt kusagil mujal oleks olnud, eriti Tallinnas. Ma ei kibele siit kuhugi, kuigi ma ilmselt harjuks mujal ka ära jälle. Professionaalsele arengule tuleb muidugi kasuks, kui näitleja saab võimalikult paljude teiste näitlejatega koos töötada. Näitleja töö iseenesest on plagiaat. See pole minu välja mõeldud, nii on ka Andrus Vaarik ja teised enne teda öelnud. Salvestad mingeid situatsioone ja käitumisi ning kasutad neid oma töös sihilikult või alateadlikult.

Kohanemisraskusi ei olnud?

Eks meile loeti ka lõpetamise ajal sõnu peale. Hoiatati, et Tallinna inimesel on väikese linnaga raske kohaneda. Mäletan, kuidas ma mõtlesin, et eks ma paar-kolm aastat olen, tõmbame mõnusalt asja käima, mängime siin ja seal, jääme silma, pääseme tagasi... Ikka käisid sellised mõtted peast läbi, et Rakveres ju ei toimu õhtuti midagi, kuidas hakkama saan. Väike paanika oli küll.

Ja see tunne läks üle millal?

Teisel päeval pärast siiajõudmist. Tagasi pole tulnud. Mäletan, kuidas tuli selge arusaam, et siin võiks ju elada küll. Teisel siinolemise aastal läksin Tallinna ja mõtlesin juba endamisi: ei tea, miks nad siin niimoodi pundis tormavad ja lärmavad. Ent sugugi kõik meist ei kohanenud nii valutult.

Kusjuures, Rakvere elutempo on ka aastatega palju muutunud. Praegu on see kihav mesilasepesa võrreldes toonase ajaga. Esimesel siinolemise aastal jalutasin pühapäeval Seminari tänavalt teatrisse – poolteist kilomeetrit – ja tagasi. Ma ei näinud ühtegi inimest. Mitte ühtegi! Üksik ajaleht rullus mulle Pikal tänaval tuules vastu. Praegu poleks see enam mõeldav.

Rakvere teater 14 aastat tagasi vist näitlejale kuigi paljutõotava kohana ei paistnud?

No kus ta siis paistis, oli ta ju 90ndate algul olnud kinnipanemise veerel. Seisud polnud kiita, juhid vahetusid ja umbes viis aastat varem oli moodustatud lausa teatri päästekomitee.

Praeguseks on asjad kardinaalselt muutunud? Paljud noored näitlejad tahaksid teile tulla?

Ka näitlejate maastikul on olukord drastiliselt muutunud, võrreldes minu lõpetamise ajaga. 14 aastaga on kõigi Eesti teatrite peale näitlejate kohti väga palju vähemaks jäänud.

Meil lõpetades sellist ebakindlust polnud. Võisid lausa mõelda, kas minna tööle Viljandisse, Pärnusse või hoopis Nukuteatrisse. Erinevate puntidega või üksinda oli mul toona näiteks võimalik tööle minna nelja kohta. Rakverre tulime lõpuks seitsmekesi.

Miks?

Panso-kooli stendile ilmus õnnitluskaart "Palju õnne lõpetamise puhul! Teid alati ootav Rakvere teater". Eks see on traditsioon, teatrid ikka saadavad kursuste lõpetamise puhuks õnnitlusi. Kuivõrd tõsiselt Rakvere teater tookord meile seda kaardikest saates mõtles, ma ei teagi. Miks me tulime, küsisid. Üks punt oli meid pärast lõpetamist justkui üle. Kaks meist tulid lavastajateks – Ain Prosa ja Peeter Raudsepp, ülejäänud näitlejateks. Kui me juba siin olime, korraldati teatridirektori konkurss. Kursusevend Indrek Saar tuli meie juurde ja ütles, et kuulge, nüüd on selline värk, et ma võtan osa. Mäletan, kuidas esimene emotsioon oli vähemalt minul küll, et ei tea, mis direktor sina nüüd oled... (muigab) Ehkki vastavad isikuomadused tal olid selgelt olemas, tundus 23aastane inimene sellises ametis siiski veidi harjumatu. Aga nagu me teatrimajast ja teatris toimunud arengust praegu võime näha, oli see tal ikkagi väga õige samm! Müts maha tema ees, selle koha pealt kindlasti.

Asjaolude kokkulangemine. Stardipositsioon oli ju selline, et raskem oli veel kehvemaks minna. Seda enam, kui tuleb punt noori, kes omalt poolt aitab liigutada. Meiega ühel ajal saabus Rakverre peanäitejuhiks Üllar Saaremäe, ka noor mees. Kõik nagu toimis.

Mida kool sulle ei õpetanud, teater aga küll?

Käsitööoskust on teater andnud. Töö käigus see lihtsalt tuleb. Näitleja peab ju viibima laval valgussõõris, olema nähtav ja kuuldav. Koolis nelja aastaga ei pruugi seda selgeks saada. Õige näitleja jälgib end kogu aeg kõrvalt – kas teda on näha ja viimasesse ritta kosta. Saab aru, kui midagi nässu läks, ja parandab end. Kergelt skisoidselt see kõlab, aga ilma ka ei saa. Eks lavastajatega on samamoodi. Koolis ei saa keegi valmis lavastajaks. Mõnel tuleb töö kätte viieaastase praktika järel, mõnel viieteistkümne aastaga, mõnel ei tulegi. Mõnel on ühed head omadused, teisel jälle teistsugused. Paneks kaks kokku, saaks vinge venna (muigab). Näitlejatega on samuti.

Seriaalis "Õnne 13" kehastatava konstaabel Priit Torimi rolliga sul väga sageli võtetel käia ei tule?

Sel hooajal olen ma seal päris tihti käinud, kuna kaks naistegelast korraga lapse said. Ma ise ei jälgi seda seriaali, sellepärast oma ekraanile ilmumise tihedust hästi ei oska öelda (muigab). Tegelikult vaatan üldse väga vähe telekat.

Ometi: ütled näitleja Sõmer – ei teata, aga "Õnne 13" politseinikku...

Jaa, muidugi. Linna vahel kõik mind ainult selle rolli järgi teavadki. Sinna pole midagi teha, see on paratamatu. Ma ükspäev pulli pärast arvutasin välja, kui suur selle rolli maht mu ülejäänud töödega võrreldes on. Teatritöö, õhtujuhtimise ja muuga. Umbes üks protsent! Ja samas annab see 99 protsenti või natuke rohkem minu tuntusest. Ma ei tee seda osa sugugi möödaminnes, vaid täie keskendumisega. Kuid arvestades ainuüksi protsentuaalset panust, ei ole see ka töö, millega ma päevast päeva vaeva näeksin. "Õnne" teksti saan ise endale vajadusel suupärasemaks kohendada, mida Shakespeare’i tekst kunagi ei võimalda.

Samas ei saa ma ka nina püsti ajada selle rolli tõttu – et küll ma olen kõva ja kuulus näitleja. See osa ei tee mind näitlejana kahjuks mitte sentigi paremaks, kui ma olen. Kuigi rahva silmis kehtib ikka mentaliteet, et mida kuulsam, seda parem. Mina sedapidi pole endale sihte kunagi püstitanud.

Keda sa Shakespeare’i "Tormis" mängid?

Prosperot, pagendusse aetud aadlikku, kes õpib käsitlema looduse saladusi ja vaimumaailma. Lavastab Hendrik Toompere. Aga praegu on mul näitlejana ülikiire aeg, kuna Albu vald tellis etenduse, et Vargamäel Tammsaaret mängitaks. Nii me hakkamegi teiste Rakvere näitlejatega puhkuse ajal seal mängima Urmas Lennuki tükki "Vargamäe varjus". Sisuliselt räägib see lugu Vargamäe Marist ja meestest.

Areng näitlejana on sulle kuulsusest tähtsam?

Huvitavam igal juhul. Eks mingil määral käivad need asjad käsikäes ka. Kui näitleja ei arene ja on publiku jaoks igav, talle osi enam ei antagi.

Millal sa aru said, et tahad näitlejaks saada? Sinu puhul kuuldavasti oli klassikaaslastel vist juba keskkooli ajal selge, kuhu suunas tüürid?

Viiendas klassis lugesime koolitunnis õpikust kordamööda "Kapsapead". Mäletan, et tahtsin ise hirmsasti Pliuhkami osa lugeda, aga ei julgenud kätt tõsta. Seda ei saa sõnastada otseselt kui soovi näitlejaks saada, aga kole kihk oli küll lugeda teksti, kus oli nimi, koolon ja selle nimetatud isiku sõnad (muigab). See mäng meeldis mulle. Lavakunstikateedrisse minek oli mul tegelikult juhus, kuna olin just lõpetanud Pedas esimese kursuse näitejuhtimist. Eelvoorudesse ma ei läinud, mingit ambitsiooni polnud.

Aga Peda esimese kursuse eksamid lõppesid päev enne lavaka sisseastumiseksamite algust. Oleks need lõppenud varem, oleks ma linnast juba läinud olnud. Kusagil malevas või niisama Eesti peal laiali. Mäletan, et istusime Arlet Palmistega Peda Laia tänava hoone trepil ja kaalusime, kas minna lavakasse või mitte. Arvamus oli selline, et ega siit majast kedagi ei võeta.

Ja siiski, siin sa nüüd oled?

Nojah, kui me seal istusime, oli kell 16 pealelõunal, pabereid võeti Vabaduse puiesteel, Pääskülas vastu kuni kella 18. Sõitsin Arleti rattaga Pedasse Narva maanteele paberite järele, tee peal läks kumm katki loomulikult. Ühesõnaga, seiklesin, sain paberid kätte ja jõudsin vastavasse kabinetti veerand tundi pärast kella 18. Tädike võttis paberid vastu. Läksime eelvoorudesse, saime edasi. Ma usun, et kui mul poleks olnud kuni viimase vooruni nii ükskõik, kas ma saan sisse või ei, poleks ma kadalipust läbi pääsenud. Viimases voorus läksin täitsa närvi. Viskasin enne seda kulli ja kirja kolm korda, sain kolm kolmest – et pääsen sisse. Ma ei ole ebausklik, aga see rahustas pisut. Joppamise värk tegelikult.

Poliitikast

"Eestis puudub poliitikal pikem traditsioon. Korraga said mingist osast inimestest poliitikud. Lihtsalt, üleöö. Meie probleem on tänapäevani siiski minu meelest natuke selles, et nii suur osa Eesti intelligentsi ühekorraga kasti läks XX sajandi sõdade ja küüditamiste käigus. Ma vahel olen mõelnud, et seal need meie poliitilise kultuurituse juured peituvad."

Spordist

"Sport ja spordi jälgimine on minu jaoks asjad, millest saan täit mõnu tunda. Teatrit vaatan töö vaatevinklist, aga Londonis käisime päris suurt vutti vaatamas, oli ääretult vahva tunne. Ja Tarva finaalmängudele elasin samuti täiega kaasa, isegi kui 40 punktiga taga olime. Septembrist maini käime tuttavate pundiga kaks korda nädalas Rakvere spordikirikus korvpalli mängimas. Meil on teatris pansionaadi poolel oma jõusaalinurk, kus saab kangi tõsta ja ratast vändata."

Näitleja heast elust

"Istusime kord mõne aasta eest kursusevend Taavi Eelmaaga ja rääkisime reisimisest. Taavi ütles, et läheb varsti von Krahli teatriga Monacosse, siis veedab kuu aega Rootsis, pärast seda tuleb USA turnee, Liechtenstein, Lätis kaks etendust, korra Eestisse ja siis kohe Soome. Umbes nii, mul ei ole enam riikide järjekord täpselt meeles. Mina ütlesin, et me reisime ka: eile oli Eidapere, siis kaks päeva kodus, siis Haapsallu, mille järel tuleb Saaremaa turnee."

Kaalu langetamisest

"Vahepeal läks mul kehakaal hirmsasti üles, hakkasin teadlikult oma söömist jälgima ja võtsin poole aastaga 30 kilo alla. Sõin lihtsalt vähe. Ilmselt saaks kaalu nutikamalt langetada, aga siis tuleb sellega eraldi tegelda."

Õllest

"Õlut ma ei joo päris pikka aega juba. Minu selle elu alkoholinorm sai täis aastal 2001. Kui sa mulle muidugi praegu 20 grammi 300 aasta vanust väärikat konjakit valaksid, seda kraami korra mekkida isegi võiks. Aga niisama enam napsu ei võta."

Kunstist

"Ma ei ole fanaatiline kunstisõber, kes ei saa galeriides käimata elada, aga maalidesse süveneda mulle meeldib. Valin mõned pildid, istun nende ees nii minutit viisteist ja vaatan, mis nad mulle jutustavad."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee