Sarimõrtsuka pihtimus: kas patukahetsus või edev kiidulaul? (12)

Mõeldud, tehtud.

Esimene taksojuht, keda Jüri Mosin 1991. aasta kevadel sõbraga mestis trellide tagant põgenemise järel "natuke kägistada" püüdis, jääb raamatus ellu, sest sohvrile kaela ümber heidetud tross-silmus "läks katki just enne, kui autojuht oleks rahunenud".

Tuli võtta järgmine takso. Seekord oli see Žiguli 2106, millega sõideti metsa, sealt edasi Venemaale.

Poolsada raamatulehekülge hiljem, kirjeldades eksirännakuid, mille käigus ta 1997. aasta alguses taas Eestisse satub ja arreteeritakse, kirjutab Mosin lause: "Olin väga murtud, et suri see taksojuht, kelle jätsin tugevas alkoholijoobes metsa, kui ma Vasalemmast tsemenditsisternis põgenesin, kahetsen tohutult, sest kuna politsei poolt oli vaikne, olin täiesti kindel, et see ohver jäi ellu, kuid kahjuks leiti ta lämbunult ja külmunult."

Röövimistest, tapmistest, tsoonikaklustest ning eriilmelistest seksuaalvahekordadest pungil raamatus "Juhan Julm" on pättide ja võmmide, kannatanute ja kallimate keskel veel üks tegelane – Saatan. Raamatut lugedes jääb kiiresti mulje, et just tegelane Saatan suunab paljuski teose minakangelase valikuid ja otsuseid, aga aitab tal ka kokku saada õigete inimestega, kes õpetavad, kuidas tsoonis ellu jääda ja rahagi teenida.

Seaduslike varaste maailm

Tsoonis ellujäämine ja hakkamasaamine oli ja on laagritüüpi vanglas ning Venemaa platnoikultuuriruumis võtmeküsimus, selgitavad endised politseinikud, milline on pättide maailm tegelikult. Vanglates, kus karistust kandvad kurjategijad istuvad paariskambrites ja saavad ülejäänud kinnipeetavatega kokku tunnisel jalutuskäigul hoovis, ei saa tekkida sel määral mõjuvõimsaid autoriteete ja grupeeringuid nagu laagritüüpi kinnipidamisasutustes, kus sajad vangid on pikki päevi ninapidi koos.

Venemaa vanglais – mida Mosin oma teoses pikalt kirjeldab – on autoriteediks "seaduslik varas". See juba tsaariajast teada termin kirjeldab allilmajuhti, kes on vähemalt avalikult loobunud igasugusest koostööst ametliku võimuga, kes on end kuritegelikus maailmas tõestanud kui lugupidamist vääriv juht ja kelle ümber on tekkinud kuritegelik võrgustik.

"Seaduslik varas" mõistab vähemate pättide üle kohut (kui need on astunud üle vargakoodeksist), jagab territooriume – kes kust varastada tohib – ja lahendab muid pätimaailmas esilekerkivaid probleeme. Tema käes on rahakott, ühiskassa, kuhu maksavad oma teenistusest andamit väiksema kaliibriga vargad, röövlid, kupeldajad, katusepakkujad.

"Permis või Kemerovos võimul olev batja, vor zakonõ, on see, kes toidab tsooni, saadab sinna pakke ja nii edasi, tänu temale elab teatud seltskond tsoonis hästi ja tal on alati olemas taustajõud nende näol, kes tsoonist välja tulevad," räägib teenekas eks-keskkriminaalpolitseinik Andres Anvelt. Kinnitades, et Eestis pole kunagi olnud olukorda, kus kinni istuvad ja parajasti vabaduses viibivad kurjategijad oleks omavahel nii tihedalt seotud ja nii ühte jalga astuvad kui Venemaal. Tõsi, paarkümmend aastat tagasi suutsid Ida-Virumaal pikalt karistust kandnud vanglaautoriteedid kehtestada end ka vabaduses, aga mitte kauaks.

Mullatööline ja labane pätt

Praegused moodsad Eesti vanglad on vangide omavahelise suhtluse teinud väga keeruliseks. Venemaal soodustatakse aga veel nüüdki vanglaautoriteetide teket.

"Kui kambrisse, kus on 16 magamisaset, paigutatakse 40 inimest, tekivad kiiresti autoriteedid, kes magavad, millal tahavad, ja need, kes magavad muul ajal. Aeg-ajalt käivad kaklused – kui kambrisse satub ülbar, kes tahab ka magada siis, kui uni on," räägib Anvelt. Tema bestselleris "Punane elavhõbe" võib kergesti tabada tegelase, kelle käitumismuster sarnaneb äravahetamiseni Mosina omaga.

Mosin laseb oma raamatus aimata, et ta oli arvestatav autoriteet vanglas ja käis tihedalt läbi iseäranis Peterburi allilma "vägagi tõsiste inimestega".

Mis võis olla aga tema tegelik positsioon?

Lindprii elu jooksul Venemaa mitme linna surnuaedadel töötanud Mosina staatust kuritegelikus ilmas illustreerib omaaegne jälitustöötaja Koit Pikaro nii: "Leningradi autoriteetidega võis ta kokku saada kui mullatööline kalmistul – kui parajasti maeti tõsiseid tegijaid."

Andres Anvelt laiendab: "Kui suures Peterburis töötas sellise minevikuga inimene, siis tal tuli võib-olla matta ka kahekordseid haudu – keegi pandi alla ja pärismatus tuli peale." Eestis 1990ndatel tegutsenud grupeeringute juhtidega polnud Mosinal Anvelti arvates just palju pistmist.

Ja ka vanglas oli ja on Mosinal tema meelest arvates kaheldav kuulsus.

"Klassikalises varaste maailmas ei sallita tüüpi, kes on paarisaja krooni pärast viglaga tapnud inimese. Samas: kui kambrisse tuleb tüüp, kes tappis viglaga süütu inimese, siis võetakse asjad koomale – sel mehel on ju ajud jäätunud," mõtleb Anvelt end korraks kambri-ilma.

"Piiride ja piduriteta kaabakas. Ei kuritegelikke põhimõtteid ega moraalinorme," hindab Mosinat Koit Pikaro. Täpsustades: "Üle keskmise sorava jutuga."