MÕJUTAJAD: Kolm Heinz Valku kõige enam mõjutanud teost – «NLKP Keskkomitee pleenumi materjale», NSV Liidu konstitutsioon ja «Pääsemine helgest tulevikust». Foto: Mati Hiis
Inimesed
15. juuni 2010, 06:59

Heinz Valk: «Kuku oli meile pihitool ja uute pattude algus.» (9)

«Kuku ei olnud pelgalt sööma- ega joomakoht. Ta valitses meie üle, suunas meie tegemisi oma genius loc´i – hea vaimuga. Ta oli peaaegu iga loovinimese teine kodu, kindel linn ja varjupaik. Oli lunastus ja unustus, oli pihitool ja uute pattude algus, oli hingetoit,» ütleb Heinz Valk omaaegse kunstiklubi elu kohta. Legende sündis seal nii ohtralt, et kõik pole isegi tema hiljuti ilmunud raamatusse mahtunud.

Kunstnik meenutab nõukaaegses kunstiklubis sündinud legende!

Noorematele tähendab Heinz Valk vaid ühte kogu Eesti riigis levinud lööklauset. Vanematele on ta eelkõige karikaturist, pilakunstnik. Mis sest, et metallikunstniku haridusega. Nüüd on temagi valmis saanud raamatu – «Pääsemine helgest tulevikust».

See ei ole tavaline elulooraamat. Nagu lause «Ükskord me võidame niikuinii» autor tituleerib, on see pigem põgus pilguheit oma kõige tegusematele aastatele alates tudengipõlve tormlemistest ja lõpetades Eesti iseseisvuse taastamisega.

Siia vahele mahub kindla osana ka Kuku ja seal toimunud vabameelsed sündmused, millest kasvas välja terve eluetapp, millest Heinz Valk ei saa üle ega mööda, kus lavastusid ehtsad komöödiad ja tragöödiad. Sinna minnes ei olnud enamikul inimestel aimugi, kuidas just see päev lõppeda võib, sest klubi isepäist toimimist ei suutnud normeerida isegi totalitaarne võim.

Heinzi mälestustes püüti Kukus juba algusest peale, kui ta nõukogudeaegsest laohoonest uuesti kultuurirahva pühamuks sai, taastada vana eestiaegset, kuid ometi nii pariislikku sarmi ja glamuuri. Sinna tuldi elegantses riietuses: lipsu ja rätsepaülikonnaga, bareti või kübaraga. Vähemalt alguses.

Veetlevat pahelisust tekitasid nende samade härrade kaasa võetud noored ERKI modellid, kelle seas oli arvestatav hulk vägagi meelaid olendeid. Loomulikult nihverdasid end sisse ka kuulsamad spekulandid ja elukutselised naistekütid – seegi kuulus Kuku siseõhustikku.

Heinz Valk mäletab Kuku legendidest kümneid ja kümneid, need on ka uues raamatus ilusasti kirjas. Ent on ka neid, mis kaante vahele ei mahtunud. Siin jutustab värske kirjanik natuke lisa.

Missugune värv on kõige kallim?

Ega Kuku klubist ei pääse Heinz Valk nüüdki välja. Vähemalt mälestustes – kõige kelmikamad lood on sündinud just selle keldri seinte vahel.

«70ndate aastate algul hakkas Kunstnike Liitu miskipärast saabuma välismaa värve. Ei tea, miks – siiani olid meie maalrid imehästi hakkama saanud ka nõukogude omadega, mis mõnikord olid kaunis hea kvaliteediga, aga selliseid oli ka raskem hankida. Kui aga kunstniku- ja põrandavärvi vahel oli üsna raske vahet teha, siis selliseid oli ka lohvkamalt saada.

Aga järsku olid letis Hollandi, isegi Prantsusmaa värvid. Nende ees käis kumu, et värvid on üsna kallid. Tegelikult oli kõik kallis, mis oli valuuta eest ostetud.

Hästi. Aga asjad tahtsid selgeks rääkimist. Ja nii hakkaski üks kunstnike seltskond häält tõstes vaidlema, milline värv on kõige kallim. Pole vist tarvidust lisada, et hääl ei tõusnud iseenesest, vaid kerkis ikka pudeli najal. Vaidlused muutusid nii kirglikuks, et paiguti oli juba võimatu meenutada, millest sõnasõda alguse sai.

Korraga võttis Efraim Allsalu kõneohjad enda kätte ja teatas otsustavalt kogu seltskonnale, et kõige kallim on ilmselt ninalilla. Mehed ajasid silmad punni, vaatasid hämmeldunult üksteisele otsa ning maad võttis joonud inimeste vaikus. Muidugi nõuti All-salu käest seletust ja ta ei olnud kitsi mees.

«Kas te üldse kujutate ette, kui palju konjakit tuleb enne ära juua, enne kui nina üldse lilla tooni külge võtab? Ja konjak oli teadupärast kallis jook ka Vene ajal. Seega pidi ka värv kallis tulema.»

Taimetoitluse kuulsusetu lõpp

Heinz Valk jätkab Kuku lugudega. «60ndatel aastatel jõudis ka Eestisse teab kust pärit moeröögatus – taimetoit. Millegipärast leidis see erilist järgimist loovharitlaste ja eriti kunstnike hulgas. Neid oli päris palju, kes võililledest, sihvkadest ja jänesekapsast õhinal kinni hakkasid. Ning enamik ka sama kähku loobus.

Entusiastide seas oli ka kunstnik Lembit Sarapuu. Ütlete, et võimatu ette kujutada – nägi ju Lemps siis ja praegugi välja kui ürgpiison ja mehelikkuse võrdkuju.

Sarapuu oli aga oma võilillelehtede seltsis nagu õnnejunn. Ei väsinud ta ühegi tänavanurga peal kiitmast maltsa eeliseid sealiha ees – kui õndsaks on olemine tervikuna läinud. Nii ta patras aina jätkuvalt. Ma ei mäleta täpselt, kaua tal niisugused hulluhood peal käisid – vahest kuu, vahest poolteist. Aga lõpp oli üpris kuulsusetu.

Lähen ühel õhtupoolikul Kukusse ja vaatan – Sarapuu istub lauas, hiigelsuur biifsteek ees, ja kühveldab seda kahe suupoolega sisse. Vähe sellest: teine samasugune ootab kõrvaltaldrikul järge. Selge, et mehe lihahimu on meeletu.

Istusin ta kõrvale ja küsisin: mis siis nüüd, Lemps, lahti on? Kas oled uude usku hakanud? Sarapuu suu jahvatas nii meeletutel tuuridel, et tal polnud aega mälumistki lõpetada. Mõmises vaid täissuuga hullud sõnad – ei jaksanud enam eide otsast maha ronida. Nii ta oligi – vend oli nii nõrgaks jäänud, et otsa veel jaksas, aga alla ronida ei jaksanud,» pugistab nüüd ka kirjanikuks hakanud Heinz Valk naeru.

Rahvakirjanik Smuuli saabumine

Terve hulk pikantsemaid Kuku legende on siiski jõudnud ka raamatukaante vahele. Näiteks alati pompoosseks etteasteks kujunenud (või kujundatud) rahvakirjanik Juhan Smuuli Kukusse tulek. Tema omapäraseks harjumuseks oli saanud kalleima margikonjaki OC tellimine. Ta ei teinud seda ühekaupa, vaid võttis ikka kasti korraga. Ettekandjad rivistati üles, kaks pudelit korgiti lahti ja üks ettekandjatest läks «juhuslikult» vabaks jäänud lauda nii kõrgele tõstetud kandikuga, et kallid konjakid ikka kõigile näha oleks. Just sel hetkel, kui väsinud muhulane istuma räntsatas, jõudsid lauda ka pudelid. Siis hüüdnud ta oma kurikuulsa lause: tulge nüüd, poisid! Kaht korda ta seda ütlema ei pidanud.

Nagu märkamatult ilmus Smuuli kätte ka pakk Kazbeki paberosse (kõik teadsid, et neid armastavat ka pooljumal Stalin ise). Karpi Smuul enam käest ei pannudki. Valk olevat müsteeriumist alles hulk aega hiljem aru saanud: pooljuhuslikult oli ta näinud, kuidas Smuul laua all iga vähemagi publiku hulgast kostnud teravmeelsuse pliiatsiga suitsukarbile üles täheldanud. Nõnda need muhulaste imelikud juhtumised ja kõik ülejäänud Smuuli tippteosed sündisidki.

Rannet viis koertele karbonaadi

Kui kirjanduses kätt prooviv pilapiltnik Heinz Valk kogu oma sapi kellegi vastu välja pritsib, on see taas rahvakirjaniku tiitlit kandnud Egon Rannet. Kukus ei peetud teda üldse kirjanikuks, vaid punapükste õuelaulikuks. Nagu Kuku publik vihkas Rannetit, vihkas Rannet ka neid ja näitas iga ihurakuga välja, mis ta neist üldse arvab. Igal keskpäeval sõitnud ta nimme oma Volgaga otse Kuku treppi (sinna olnud muidu asja ainult taksodel), lehvinud avatud kasukahõlmadega otse kööki ja lasknud kaasa panna kas karbonaadi või biifsteeki. Ta viis need oma koertele. Ta teadis, et ka Kuku rahvas teab seda. Ainult sõnad – minu koerad võivad ka endale rohkem lubada kui teie, matsid – jäid ütlemata.