Karu ei mahtunud kaamerasse ehk Looduspiltniku ohtlik elu (13)

Sinane päev koitis Remo Savisaarele kenasti. Päike luuras veel puude taga ja maa hingas välja aurupahvakaid, kui Remo märkas, et kaugel sihi peal toimetavad metssead.

"Vaatasin läbi objektiivi ja nägin, kuidas üks hüppas teisele selga. Ei olnudki metssead, olid kaks karu. Noored loomad, lihtsalt mürasid," mäletab Remo karuhommikut. "Tegin pildid ära, karud olid neil parajad täpid. Ja siis ma mõtlesin, et kas tõesti need ongi minu parimad karupildid. Mõistus küll ütles, et peaks taanduma, aga loodusfotograafina mõtlesin, et selline võimalus – metsikud karud! – seda oleks rumal kasutamata jätta!"

Karule tere!

Kui karud korraks sihilt eemale põikasid, hiilis Remo lähemale. Kükitas nii 30 meetri kaugusele kohast, kust otid metsa kadusid. Ja ootas.

"Aega möödus. Aga nad tulid tagasi, kahekesi, ja liikusid mulle lähemal," räägib Remo. "Tulid veel lähemale, ja juba olid pildiotsijas nii suured, et ma mõtlesin: oi-oi! Kuni ühel hetkel mind märgati. Mis ta oli... kusagil 25 meetrit võis olla."

Tõenäoliselt ninakam karu (kui männimetsas kukub okas, siis kotkas näeb, hirv kuuleb ja karu haistab seda) tundis võõrast lõhna ja tõusis tagajalgadele.

"Et aru saada, mis tee peal ees kükitab, sest ma olin nagu tombuke seal," poeb Remo karu nahka. "Mina muidugi pildistasin. Vaatasin, et karu ei mahu enam kaadrisse ära. Keerasin kaamera portree-asendisse, mille peale püstiolev karu nägi, et midagi liikus, kukkus alla ja pani ajama. Nagu oleks tank läbi metsa läinud: selline ragin käis! Teine karu tunnistas tükk aega põgenevat kaaslast ja astus Remole lähemale, et uurida, mis sõbra minema peletas. Vahepeal tõusis tagajalgadele, et paremini näha.

Pütt ja pauk!

"Ma mõtlesin, et natuke veel ja ma pean ütlema karule tere. Lootes, et sellest piisab. Edasi oleks ma juba pidanud püsti tõusma, ennast suureks tegema, kätega vehkima, karjuma, et karu ära hirmutada," meenutab Remo kohtingut, kust teinegi ott viimaks siiski padavai minema jooksis.

Looduspiltnik ja fotoblogija Remo Savisaar on tegelikult arglik metsaskäija. Nojah, pilti püüdes vahel juhtub, et ta jääb kogemata kahe põdravasika ja nende ema vahele.

Või kõõlub kohe-kohe murduma hakkava jää serval – sihiga tabada kaadrisse saarmas.

Kord on Remo tööd tehes tundnud aga ka surmahirmu. See oli siis, kui ta ujus aparaati püüdma hallpõsk-pütti.

"Mul oli soov pildistada seda lindu vihmasajus ja ma nägin: pilved on sellised, et võib tulla korralikult vihma," meenutab Remo momenti, kui ta otsustas panna üles ujuvvarje. Ujuvvarje on väike poolkuukujuline parveke. Keskele toetub fotoaparaat, kahele poole pargib Remo oma küünarnukid, aga ise on üleni – kummikostüümis, kuid siiski – vees. Jalad põhjas, sest kuidagi peab pildimasinat kandvat parvekest ju liigutama ja juhtima. Parve on löödud metallvardad, millele kinnitub katus. Nii et eemalt vaadates meenutab fotopesa ujuvat mättakest.

Sulises siis Remo hallpõsk-püti pesast kümne meetri kaugusele, kui hakkas sadama. Sadu tihenes. Tihenes veel. Algas rahe. Ja siis kärgatas välk. "Ma ei mäleta, kumb oli enne, kas valgussähvatus või pauk," ütleb Remo üsna vaikselt. "Igal juhul mul kõrvus vilises ja silme ees oli kõik valge. Ma kuulsin, et välk lõi kuhugi siiasamma sisse. Meenusid lapsena kuuldud jutud: kui äikest lööb, ära sa siis kunagi vees ole! Ja mina olen vees, mul on rauast kaamera käes, ja mul on parvel vaiad ka veel rauast!"

Remo koukis jope seest telefoni ja helistas koju: et teataks, kust otsida, kui ta enam torule ei vasta. Kolm korda jaksas äike veel raksatada, siis vaibus. Kaldale sumpas Remo veerand tunnikest. Korralikku pilti sajus kükitavast hallpõsk-pütist ta ei saanudki.

Kaklus metsas

Enamasti lähebki Remo püüdma konkreetset hetke. Uurib enne järele, mis harjutust ihaldatav loom teha võib, vaatab, kus ta seda sooritada söandaks, ja siis läheb passima. 27. aprillil kell 19 kadus Remo telki. Kuppeltelgi suurus oli meeter korda kaks. Lamada sai seal nii, et pea oli fotoka statiivi jalgade vahel.

Remo oli enne telgi ja magamiskoti ja lebo ja statiivi ja fotoaparaadi ja joogi- ning söögikraami rabapealsesse männikusse tassinud. Telgi üles pannud, maskeerimisvõrguga katnud, sisse pugenud, telefoni kella neljaks hommikul vibreerima sättinud.

Ja siis jäi ta hiirvaikselt ootele. Okei, kaasavõetud õlle jõi ära – lootes, et nii uinub paremini. Sõi ka. Ja jõi veel, et janu ei oleks. Tühja taarat kasutas pissuaarina. Ja aina kuulas ja ootas, et uni tuleks ja oleks juba kell neli hommikul ja saaks hakata pildistama.

Ja siis tulid külalised.

"Metsis käis varjest niimoodi mööda, et ainult seitse meetrit lahutas meid, ja metsis ise on suur nagu kalkun," tähendab Remo. "Ja pärast seda käis mind külastamas händkakk. Kõigepealt kuulsin ma, et händkakk teeb häält kusagilt 300 meetri kauguselt. Kisab: "Uh-hu, tohuvabohu!" Niimoodi tegi oma kümmekond minutit. Järgmine hetk kuulen, et händkakk on kusagil lähemal, nüüd võis olla vahemaa juba nii 50 meetrit. Vaatasin vaateavast, pisikesest augukesest, välja, et äkki on isegi midagi näha – kuigi oli suhteliselt pime. Ja nägin täpselt, kuidas händkakk lendas mulle ette puu juurde, vahemaa võis olla 5–6 meetri. Ja seal ta istus, pea käis tal otsas ringi. Ja üritas aru saada, kes või mis on telgi sees."

Pärast sellist elamust Remo enam und ei saanudki.

Ja valgeks hakkas minema kaks tundi hiljem, kui ta lootis. Sest ilm oli vahepeal keeranud ja olid pilved ja sadas lörtsi. Kaheksani. Aga siis sai Remo oma autasu. Kaks metsist tulid kohale ja hakkasid maid jagama. Remo pildistas, mis jaksas. Telgist sai välja ühe ajal – 18 tundi pärast varitsusonni sisenemist.

Töö tulemus: kolm unikaal-set, ajakirjakõlblikku fotot metsiste mõõduvõtust. "Ma olin väga rahul," tunnistab Remo.

Remo Savisaare pildivaramuga saab tutvuda aadressi http://blog.moment.ee/; aga ka fotoalbumi "Loodus kutsub" vahendusel. Just jõudis jaekaubandusvõrgustikku Savisaare fotosid sisaldav raamat "Aasta linnud".