SPETS: Mees, kelle põhiliseks tööks on kokkamine ja hobiks grillimine ning barbecue. Liha grillimise kõiksugu meetoditest võib Jazz rääkida katkematult ja kaua. Foto: Tairo Lutter
Inimesed
21. mai 2010, 07:01

Tippkokk Jazz: meie uus grillahi on nagu automootor! (4)

Eestlaste grillivõistkond BBQ Symphony sai hakkama «maailma kiireima grillahju», 350kilose muljetavaldava kobaka ehitamisega. «Vett saab näiteks automaatselt sisse pritsida nagu mootorissegi, ventilatsioon juhatab kuumuse täpselt õigesse kohta ja nii edasi,» kirjeldab restorani Chateau kokkade pealik Jazz, kodanikunimega Rainer Härm (35), võistkonna uue ahju sarnasusi automootoriga.

Kuna kõik ütlesid, et barbecue’s ei ole võimalik enam midagi uut teha, otsustas sõpruskond BBQ Symphony tõestada vastupidist. «Võtsime väljakutse vastu ja võistkonna kapten Rain Käärst hankis ala päritolu silmas pidades ameeriklase – 1974. aasta Chevrolet El Camino. Koostöös autospetsi Lauri Tõnspojaga ehitati sinna peale edev V8-mootori kujuline hiigelahi, millele lisati täiesti uudsed lahendused,» selgitab Jazz.

Šefi välimusega masina ülesandeks on eelkõige meie kandis lihaküpsetamise kunstile uut särtsu anda. «Tahame inimesi julgustada, kuna mitte midagi pole teha – oleme kord juba grillirahvas. Kui sellise aparaadiga ringi sõita, mõtleb ehk veel nii mõnigi inimene, et grillimine võib täitsa tore asi olla,» muheleb ta. Nimetatud masinat saab suvistel grilliüritustel Jazzi sõnul kindlasti näha ja soovi korral ka näpuga katsuda.

Jänkid omaette liigas

Kui grillimise abil maailma avastamisest rääkida, siis viimasel kolmel aastal on BBQ Symphony väisanud grillivõistlusi Ameerikas, kus tase olevat hoopis kõrgem kui Euroopas ja mujal korraldatavatel maailmameistrivõistlustel. «Kui oma esimesel võistkondlikul MMil Lõuna-Aafrika Vabariigis noppisime eneselegi väga ootamatult neljanda koha, siis USAs oleme seni olnud 30.–40. koha kandis,» tunnistab Jazz Uue Maailma grillimeistrite vägevust Vana Maailma omadega võrreldes.

Jack Danielsi nimelisele võistlusele kutsutakse USA kõigi piirkondade parimad grillimeistrid. Umbes sada tiimi, pluss külalis-esinejad Euroopast, et natukene nii-öelda verd segada, nagu Jazz naerdes ütleb. Läbi aegade polevat ükski Euroopa punt seal kümne esimese hulka saanud. «Ükskord avanes see võimalus brittidel, aga pärast selgus, et ka nemad elasid tegelikult Ameerikas. Ameerika grillivõistlustel osalevad inimesed, kes sünnivad, barbecue-ahi käes,» kõlab ta hääles selgelt tunnustav noodike.

Jazz kinnitab poolnaljatamisi, et tegelikult on ka eestlased ise läbi ajaloo suured grillijad olnud. Alustades meie põlistes suitsusaunades rippunud massiivsetest sinkidest ja lõpetades nõukogude ajal hoo sisse saanud suviste šašlõkipidudega.

Kui Euroopa barbecue MMil loeb väga palju serveerimine ja muu toidukultuuri juurde kuuluv, siis USAs pannakse grillimisel põhirõhk materjalile endale. Liha küpsetatakse kindlate reeglite järgi ja serveerimisel ei kasutata isegi taldrikuid.

Lihatükk nagu lõõtspill

«Samas küpsetatakse seal ka selliseid lihakeha osi, mis Eestis lähevad suure tõenäosusega joonelt hakkliha hulka. Näiteks veise brisketit ehk rinna alatükki, mille küpsetamine vältab kuni 12 tundi ja mis peab karbist välja võttes nagu lõõtspill lahti käima,» pajatab kokk. Olgu öeldud, et barbecue-ahjus hoitakse temperatuur madal, nii 100–120 kraadi, seega küpseb sinna pistetud lihakäntsakas üsna kaua.

Jazzile, kes koolipõlves suure naljamehena klouniametist unistas, kuid kellest pärast Eesti iseseisvuse taastamist sai hoopis uue aja esimene tõsiseltvõetav telekokk, pakub barbecue palju just seetõttu, et see on ülimalt sot-siaalne tegevus. «See on kardinaalselt erinev protsess kõigest, mis toimub tavalises restoraniköögis. Barbecue on otsast otsani täis pulbitsevat elurõõmu ja lisaks sellele äärmiselt maitsev,» resümeerib ta rõõmsameelselt.

Kuhu kadus Jazzi telekokakarjäär?

Jazz pani enda sõnul telekoka ameti maha hetkel, kui tundis, et rutiin vaikselt sisse murdma hakkas. «Sõnastasin selle asja enda jaoks kunagi üsna täpselt ära. Televisioon on selline võimas juurikas, kus pidevalt figureerides peab vaatajale kogu aeg ka midagi uut näidata või öelda olema. Lihtsalt niisama ekraanil vegeteerimine ei paku erilist mõnu kummalegi poolele – ei endale ega vaatajale,» tähendab ta mõtlikult. Teleprojektides osalemisest ta siiski ära ei ütle, kui asjal vähegi jumet paistab olevat.

Küll aga vaatab Jazz pisteliselt uusi kokasaateid ja rõõmustab viimasel ajal ilmunud uute toredate tegijate üle. «Kui vahepeal tundus, et toidu tegemisest ja üldse toitumiskultuurist rääkivaid saateid on liialt palju, siis tänaseks on pilt juba paremaks läinud,» kiidab ta. Hea meelega jälgib ta võimalusel «Terevisiooni» saates külalisteks käivate kokkade tegemisi, keda ühendab kirg propageerida Eesti toorainet ja taaselustada meie kodumaist traditsioonilist kööki.