"Minu jaoks sütitab kõige rohkem hinge, et selline film toona üldse tehtud sai. Tänase rahakoti juures poleks see üldse mõeldavgi," hindab Kirsipuu tagantjärele.
Väike poiss tollal nii mõelda ei osanud. "Minusugune vaimustus hoopis Karksi-Nuias kusagile sügavasse laande spetsiaalselt ehitatud metsaonnist, mis nägi välja kui muinasjutt. Vahtisin suurte silmadega, kuidas kohale lohistati rändrahn – suur nagu maja. See kõik oli elamus ja seiklus. Näitlemist suurt polnudki. Jumal tänatud, sest peangi eesti lapsi andetuteks näitlejateks. Algselt üritati lapsi laulmagi panna, aga see oli tühi vaev. Seevastu tundusid igasugused tühikargamised ja diskotamised taas lust ja lillepidu."
Kommentaarid