Inimesed

Heldur Jõgioja ei ole enam (37)

Rainer Kerge Urmas Vahe, 23. aprill 2010 06:57
SUVENIIR: Kultusbändile Suveniir pani Jõgioja aluse 1974. aastal Tartu näidissovhoosis. Bänd sai kuulsaks lüürilise häälega varalahkunud Olev Vestmanni abil. Suveniiris on laulnud muusikakorüfeed Anne Adams ja Toivo Nikopensius, Toomas Anni ning Sirje ja Rein Kurg. repro Foto: Aldo Luud
"Kaheksa-aastaselt kaotasin ema. Tema auks olen loonud palju laule ja luuletusi, see on mälestusmärk temale.

Mul on ainult üks mure – kuidas ma ta teispoolsuses ära tunnen," pihtis Heldur Jõgioja poolteist aastat tagasi. Tuhandete laulutekstide ja sadade meloodiate autori, ansambli Suveniir ellukutsuja Heldur Jõgioja süda jäi seisma ööl vastu neljapäeva.

Samal teemal

Heldur Jõgioja isa jäi sõjas kadunuks, ema uppus 22. septembril 1944, päev pärast poja sünnipäeva, kui Vene väed lasksid kahe torpeedoga põhja sakslaste laatsaretilaeva Moero.

Tegelikult pidi sellel laeval olema ka Heldur. "Sakslane saadeti järele, et poiss ema juurde viia, kuid Helduri hilisemad kasuvanemad, kelle hoole alla ema oli ta jätnud, valetasid sõdurile: "Poissi pole kodus,"" kirjutas ajakiri Naised 2008. aasta sügisel.

"Tegelikult olin keldris peidus. Nad lihtsalt ei andnud mind välja," meenutas ajakirjale Heldur Jõgioja, kes kandis enne lapsendamist nime Bronislaw Vjazhowsky – läbinisti poolakas, ja läbinisti sinimustvalge-mees.

Ema lootis Heldur näha veel aastaid.

Murejagamise teema polnud Helduri oma

"Öeldakse, et lootus sureb viimasena. Enam ma oma ema ei oota. Aga aastakümneid ootasin. Ikka lootsin, et kord avaneb uks ja sealt tuleb sisse ema," tunnistas mees, pihtides ajakirjale ka oma elu õnnelikema momendi Suveniiri kontserdilt 1970ndail: "See, kui rahvas laulis südamest kaasa laulu "Väike aed", oli väga eriline hetk. Tundsin, et elu pole päris asjata olnud. Kuigi siis polnud laul plaadistatud, nägin, et sajad inimesed teavad seda peast. Tekkis äratundmine: olen eesti rahvale vajalik. Väga paljud otsivad elu mõtet. Aga elu mõte ongi olemas olemine."

Muide, Moero pole ainus surmalaev, millest Helduril on olnud õnn maha jääda. "Tõsi see on, et pidime minema Estoniale esinema, aga jäin haigeks ja minu asemel läks Alender," rääkis mees ajakirjale Naised.

Juristi haridusega Heldur Jõgioja mängis pilli, kirjutas laule, raamatuid, leidis talente, andis välja sadu helikandjaid. Ka siis, kui süda oli haige.

Viimati nägi poeg Peeter Jõgi-oja – trummar – oma 73aastast isa neli-viis päeva tagasi.

"Ta käis ja sisuliselt jättis hüvasti. Teema oli umbes, et: sorry, mis elus on juhtunud, ära pane pahaks. Ma sain küll aru, et mingi jama on," ütleb Peeter. "Aga ta haiglane veel välja ei paistnud, otseselt ei saanud aru."

Mis huumorisoon Heldur Jõgiojal oli?

"Ikka musta huumori teema," konstateerib Peeter ja meenutab lugu, kuidas kunagi helistas talle Helduri vana tuttava poeg ja palus edastada Heldurile kutse matustele.

"Ma helistasin ja küsisin... Ta ütles: "Ma ei käi teiste matustel ja soovitan ka enda omale mitte tulla!"

Heldurile meeldis rääkida pikalt ja põhjalikult, aga mitte enda muredest. Kui ta teinekord haiglasse läks, siis ta lihtsalt kadus. Ei tõstnud toru ja oli isegi pahane, kui teda vaatama mindi.

"Murejagamise-teema ei olnud tema teema," ütleb isa kohta Peeter.

Peeter Jõgioja trummarikarjäär, muide, algas Heldur Jõgioja menukaimas projektis Suveniir.

Keskkoolis käies – 1980ndate alguses – Peeter esimesse tundi ei jõudnud, sest eelmisel õhtul oli esinemine.

"Klassikaline klaver oli tema lemmikriist. Süntesaatorit oli tal keeruline mängida – ta kippus ikka neid klahve puruks peksma, vajutas nii kõvasti, vana kool noh," kirjeldab Peeter isa stiili. Veel üsna äsja mõtlesid Peeter ja Heldur, et peaks koos midagi tegema.

"Enne kui ühel meist jõud päris ära kaob, eks ma muidugi arvasin, et see võtab natuke kauem aega," ohkab poeg Peeter.

Käis surmanuhtluse paragrahvi alla

Kuidas Heldur oma lugusid tegi?

"Suvaliselt," kommenteerib Peeter. Laul valmis näiteks bussis. Näiteks Heldur magas pool teed Tartust Tallinna, klapid peas, vahepeal ärkas üles ja kirjutas mõned noodid paberile. Tallinna lauluväljakule jõudes raporteeris Olev Vestmannile: "Kuule, Olku, ma kirjutasin kaks uut lugu." Vanuigi olla Heldur tunnistanud, et mõned lood oleks võinud kõlada pisut teistmoodi. Aga mis lood täpselt, jäi saladuseks.

Konjakiklaasist Heldur ei keeldunud.

Uhkusega on ta rääkinud, kuidas jõi kaheksatunnise maratoni käigus laua alla Nõukogude Liidu ühe suurema selle ala meistri Raimonds Paulsi.

"Viin muutis teda põhjalikult, siis ta võis igasuguseid trikke teha," ütleb poeg Peeter. Illustreerides: "Näiteks kuulas muusikat nii valjusti, et kogu küla kajas. Ilmatsalu on väike koht. Siis ta käis ikka vaiba peal kah."

Heldur tuli, süli kinke täis

Veel käis Heldur vaibal seoses majandustegevusega. Kontserte korraldas ju mees üksi. Lisaks taipas ta müütada kassette ja ansambli fotosid. Käive oli märkimisväärne. Korduvalt tundis Helduri tegevuse vastu huvi ka SORVVO (Sotsialistliku Omandi riisumise Vastu Võitlemise Organisatsioon).

Kord selgus aga, et hiiglaslik puudujääk võimaldaks Heldurile koguni surmanuhtluse määrata. Nii karmi karistuse nägid Nõukogude Liidu seadused ette juba suurema kui 10 000-rublase summa kõrvaldamise/kaotamise eest. Kontserdituuriga tekitatud kahjum oli esialgu kordi suurem. Aga õnneks saadi otsustavaks hetkeks paberimajanduses sotid sirgeks. Heldur oli ju jurist, prokuratuuris töötanud, poeg Peeter mäletab koguni toimikuid, mida on lugenud.

Kaugeim mälestus, mida Peeter isast teab, on see, et välisreisidelt sotsmaadesse naasis isa alati suure nätsukuhjaga: "Ma korra lugesin üle – 75 pakki nätsu! Kogu Ilmatsalu mälus, kõik poisikesed käisid ja tükeldasid neid noa ja kääridega. Hoolitsev tegelane oli."

Kinke teha Heldurile meeldis.

Muusik ja ajakirjanik Arvo Uustalu alias Bakenbard ütleb, et nõnda suure südamega meest nagu kadunud maestro kohtab harva.

Bakenbard meenutab: "Päris mitmel korral sain legendaarses Tartu söögikohas Ankur tema kulul süüa-juua. Ja mitte seepärast, et mul raha ei olnud, vaid seepärast, et Heldur oli härrasmees, kes endast noorematele välja tegi. Eks sai vahel ka muiatud, kui ta väitis, et sajad laulud on tulnud tema geniaalsesse pähe otse kosmosest. Aga Heldur oli ka ise kõva muige- ja naljamees. Ja mitte ainult läbi Kraavi Sassi pehmelt öeldes rahvaliku tegelaskuju."

Aastaid tagasi Ankrusse sööma minnes sosistas ta mulle usalduslikult, et tal on maffias käpp sees, ning viitas talle avasüli vastu ruttavale söögikoha omanikule Artjomile. Sel hetkel ma teda isegi uskusin, sest siis ma veel armeenlast Artjomi ei tundnud.

Viimast korda rääkisime Helduriga pikemalt, kui ta lubas minu teisele plaadile akordioni peale mängida. Aga jah, rääkimiseks see nüüd jäigi."

Ansamblis Suveniir teineteist leidnud ja kokku jäänud Sirje ja Rein Kurg meenutavad, kuidas Helduril oli komme siseneda majja alati, kingitused – enamasti plaadid-raamatud – süles.

Fenomenaalse mäluga Heldur suutis teha mitut asja korraga. Näiteks ostnud ta kord esinema minnes tee pealt kaasa venekeelse anekdoodikogumiku, mida siis mängu ajal luges ja mõni hetk hiljem publikule ette kandis.

"Helduril oli kaks asendit: ta kas rääkis või magas," meenutab perekond Kurg rõõmuga lugusid, kus Heldur oli keset lugu klaveri taha magama jäänud. Või pärast pooletunnist uinakut jätkanud juttu lausest, mis suikumisel katkes.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee