Nii näiteks võib ühel hetkel selguda, et mõnele mehele oli pikk kasv antud selleks, et demonstreerida, kui sügavaid kummardusi on võimalik sooritada. Ehk siis, et teatud riikide jaoks oli taasiseseisvumine enda vabatahtlikult orjaks müümise ning teiste rõhumise vahend.
Mis on see telos, see keskne riiklik hüve, mille ümber Eesti riigis kõik tiirleb ja mille suunal tegutsemist mõnikord ka Eesti asja ajamiseks nimetatakse?
Vaevalt võis meie lähiajaloost leida häbiväärsemat akti kui viis, kuidas Eesti riik tollase välisministri kiire allkirjaga sõjasulase alandavasse staatusesse määrati. Meie president sai sellest teada hommikulehti lugedes ning väliskomisjoni esimees laiutas jahmunult käsi. "Ühes demokraatlikus riigis ei peagi rahvas selliseid asju otsustama" – oli allkirja andja napp kommentaar tehtud teole.
Nüüd istub too tegelane hea palga peal Brüsselis ja ulatab parteimeedia vahendusel oma punased saapad rahvale suudlemiseks. Ja nad teevadki seda! Suudlevad saapaid ja hoiavad oma suu lukus asjades, millest ehk koguni karjuma peaks.
Eestis ei ole sellist aatemeest nagu on Mikis Theodorakis, kes paari kuu pärast oma 85 aasta juubelit tähistab ning keda mõnikord ka suurimaks elavaks kreeklaseks ja vabaduse laulikuks on nimetatud. Kui kreeklased aastal 1974 suutsid maha raputada neile USA poolt kaelale upitatud sõjaväehunta, mis seitsme terroriaasta jooksul 8000 Kreeka kodanikku tappis, võis märgata seintele maalitud nõudmist "Välja NATOst!" sama sageli kui kuulda Kreeka tänavatel Mikis Theodorakise vabaduselaule, mis hunta ära oli keelanud.
Kas demokraatliku riigi hüve tunnuseks on kodanike õigus kaasa rääkida oma riigi välispoliitika küsimustes? Või on parem riik, kus välispoliitika on muudetud ennast "ekspertideks" nimetava kitsa grupi võõrandamatuks privileegiks, kes tervemõistuslikkust ja õiglustunnet põlastavad? Eesti avalik arvamus ja valitsev meedia näivad toetavat seda viimast varianti.
Nii ongi rahvale jäetud välispoliitikast osasaamiseks üksnes žanrivalik: kas kuulata meedias piiramatult õrreruumi omava punaharjalise riiukuke idasuunalist kisa või jälgida välispoliitikat puudutavaid igavaid saateid – enamasti on seal esindatud vaid ühe klubi seltskond ja alternatiivsete arvamuste kaitsmiseks pole platsile lubatud isegi vastasmeeskonna väravavahti.
Olen mõtelnud, et ehk väärivad mõned rahvad riikliku suveräänsust rohkem kui teised, sest nende riikluses realiseerub sotsiaalne hüve märksa kaunimates vormides, isegi kui see ilu sünnib läbi võitluste ja raskuste – ka see on asi, väärtus, mida teleoloogia meile õpetab. See helleenlik asjade tagajärgede nägemise tarkus avab meie silmad üllatavatele detailidele ning paneb i-dele täpid peale.
Kommentaarid