Inimesed

Ostuhullus pole kuhugi kadunud! (8)

Kaja Roomets, 17. aprill 2010, 08:35
Foto: Aldo Luud
Terve maailm loeb praegu raha hoolikamalt kui 2-3 aastat tagasi. Psühholoog ja Akadeemia Nord õppejõud Toivo Niiberg kinnitab, et ostuhullus ja osturalli elavad rõõmsalt edasi – eestlastel on varu soetamine veres ja kui veel odavamalt saab, siis võetakse või võlgu, aga ost ei jää tegemata.

"Kempsupaberipakid kaenlas ja kolm kilekotitäit kaupa käe otsas. Vaadake, kui õnnelikud on nende inimeste näod, nende silmad säravad. Nad on oma kaifi kätte saanud, mis sest, et osturallist jahtumine toob kaasa masendushoo – milleks mulle seda kõike vaja." Niibergi paneb itsitama 50–70%lised allahindlused, millega rahvast lollitatakse – 2000 krooni pealt 800 kroonile hinnatud pusa tegelik väärtus on psühholoogi meelest 200 krooni piirimail, nii et ükski äri kahjudega ei kauple ja ostjana saate petta niikuinii.

Samal teemal

Miks siis osa inimesi oma rahanatukest tuulutama kipub, justkui põleks see taskus? Niibergi sõnul võivad analüütikud manitseda rahvast mõistlikult kulutama ja psühholoogid hoiatada mõttetust raiskamisest tekkiva stressi eest, kuid see ei anna oodatud tulemust.

Eestlasel on varu soetamine veres

"Tõsimeelne eestlane on endaga väga rahul, kui tal on kodus kindel varu olemas – suhkrukott toanurgas, sool ja tuletikud. Igasuguseid aegu on üle elatud, seetõttu kehtib vanemate inimeste elutarkus – kui saab, tuleb võtta!" Niibergi väitel oleks olukord teine, kui Eesti asuks geograafiliselt piirkonnas, kus vulkaanid purskavad, maa väriseb ja majad kokku varisevad. "Näiteks Jaapanis elades eestlased selliseid varusid koju ei soetaks, piisab vähesest, väärtushinnangud oleksid teised." Eestlaste palkseinte vahele, mis seisavad püsti kas või paarsada aastat, koguneb paratamatult aegade jooksul üht-teist ja rohkemgi. Võib-olla on ostlemine eestlasele meditatsiooni ja hingepuhastuse erivorm?

36aastane Inga elab Tartus ja on maal elavate vanemate ostumaaniast häiritud: "Papal on terve nimekiri tehtud, mida kõike on vaja enne euro tulekut koju varuda, et mitte kohe kallist raha letti lüüa. Suhkur, pesupulber ja sool, kõike ma ei teagi. Rublaaja lõpust varutud tuletikke on neil terve kastitäis alles." Inga, kes oma 2toalisse linnakorterisse varusid ei soeta, teab, et siiani keedab ema moosi vanast suhkrust. Niiberg siiski ei usu, et kroonist loobumine ja euroga liitumine tooks sarnase ostubuumi kaasa, kui see juhtus kroonile üleminekul või Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga, sest vaikne eurole üleminek on Eestis ammu juba alanud, rahvas töötusega vaeseks tehtud.

"Hirm ja teadmatus on see, mis olenemata ühiskonna heaolutasemest paneb inimesi varusid koguma, et oma lähitulevikku kindlustada," kinnitab psühholoog.

Paratamatult muutuvad inimesed euro eel vastuvõtlikumaks hindade suhtes, sest ostupaanika kahjustab kõige rohkem tarbija rahakotti – nõudluse kasv kergitab alati ka hindu.

90% ostusõltlastest on naised

Suur number tekitab eksliku mulje, nagu mehed üldse poes ei käi ja seega ei tundu tõene olevat. Niiberg ütleb, et mehed käivad poes ennast näitamas, peamiselt ostavad naised: "Naised panevad mehe isegi riidesse. Palju neid mehi on, kes endale sokke ostavad? Kui mees läheb poodi, ostab ta kindlat asja. Naine läheb ja vaatab, ehk midagi saab." Ja enamasti saabki. Psühholoogi arvates on naiste arutul pärast tööpäeva ostmisel kaks peamist põhjust: päeva jooksul kuhjunud tööstress ning nad ei taha kohe koju minna – seal tuleb otsa teine tööpäev kodutööde näol.

Kairi töötab ettevõtluses ja on raha lugev inimene, kes ei allu ostukampaaniatele ega reklaamikärale. Siiski on ka temal oma kiiks: halva tuju tõstmiseks käib naine ostlemas. "Minule on tõeline lõõgastus nuusutada parfüüme, proovida selga mõnd jakki. Vaadata ehteid, kingi. Ja nende pealt ma kokku ei hoia!" Kairi meeletumad halva tuju parandamise retked on maksma läinud tuhandeid kroone. Suurema osa ostudest annab ta hiljem nooremale õele.

"Ostupalavikuhoogude põhjuseks peetakse serotoniini vähesust, see mõjutab inimeste meelemuutusi." Niiberg ei välista, et mõnel inimesel on kalduvus eri sõltuvuste küüsi langeda juba geenides. Kui palju oleneb ostuhullus inimtüübist? Psühholoog pakub, et melanhoolik ostlema ei trügi, selle teevad tema eest sangviinikud.

Sõltuvuseni üks samm

Üksilduse leevendamiseks on igapäevased poeretked: tihtipeale on see vanemas eas inimestele ainus võimalus kellegagi suhelda. Asta on pensionär ja tema hommikud algavad enamasti suuremate ostukeskuste kammimisega. Vanaproua alustab Selveris, teeb ringi Maximas ja lõpetab Säästumarketis: "Liikuda on ju ka vanainimesel vaja." Proua elab küll üksinda ja söögiks kulub vähe, kuid ta tunneb ennast lausa lotomiljonärina, kui õnnestub allahinnatud toidupoolist osta. "Minu noored on liiga pipsid, ostan vahel nende jaoks ka, aga nemad jälgivad kangesti neid kuupäevasid." Vaesust ja viletsust näinud vanadaam arvab, et ka nädalapäevade jagu õige aja ületanud jogurt ja sink ei karju hamba all – "Need on nagunii säilitusainetega üles vungitud, "parim enne" ületamine ei tee neid enam halvemaks." Naine tunnistab, et mõnikord on ta osa ostudest siiski minema visanud – ta ei jõua kokkuostetut ära süüa.

Toivo Niiberg leiab, et ostmisest võib saada omalaadne meelelahutus, sõltumata inimese sotsiaalsest taustast või tema vanusest. Süütu on ostuhullus aga ainult selle algstaadiumis – see süveneb kiiresti, kaine mõistus ja reaalsed vajadused jäävad tagaplaanile. Ostusõltuvusel on psühholoogi sõnul ühisjooni ka mängurluse ja alkoholismiga: uued asjad toovad hetkeks rahulolutunde, stress saabub hiljem.

Igaüks on aeg-ajalt midagi mittevajalikku ostnud. Kuidas aga aru saada, kas meist on saanud ostusõltlane? "Kui te ostate kogu aeg asju, mida tegelikult ei vaja, olete seetõttu sageli võlgades ja oma tuttavatega rahalaenamise pärast tülli pööranud, sest elate ülejõu, ostes liiga kalleid asju, mida ei tohiks endale tegelikult lubada," loetleb Niiberg ohumärke, mis eristavad ostuhullu teistest ostjatest.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee