KAUBAMAJA 60 | Tallinna Kaubamaja avas uksed salaja

Sügava nõukaaja argipäevade hommikul käivitunuks igal hommikul ikka ja jälle justkui filmikatkend Talvepalee vallutamisest, kui Tallinna Kaubamaja uksed avas.

Juba tunde enne avamist on ukse taha koondunud rahvamass, kes külmast ja ärevusest pahaendeliselt jalalt jalale tammub. Aga hetkel, kui sisselaskmist ootav ja suurte kottidega varustatud rahva kannatus on viidud viimase vindini, uksed avanevad.

Rahvas tormab treppidest üles. Nõrgemad jäävad maha, mõned kukuvad, edasirühkijad tormavad neist üle. Selline pilt kordus hommikust hommikusse.

Et see pole liialdus, kinnitavad mitmed tollased kaubamaja töötajad. "Oli ikka jube vaadata, kui uksed kell üheksa avati," meenutab kaubamajas praktikal olnud Indrek Jürimets. "See, kes raudvaia ukse eest ära võttis, pidi eest ära jooksma, sest kõik jooksid. Ukse taga võis inimene olla karkudel, aga siis ta jooksis: kohe oli vaja saada teisele korrusele, kus oli müüki pandud kümme paari saapaid või kolm kasukat."

Kopp kaubamaja vundamendi jaoks löödi maasse juba 1955. aastal. Ent töö venis – kord polnud raha, kord ehituslimiiti. Uuesti sai ehitus hoo sisse 1959. aastal, kuid kaubamaja avamine ENSV XX aastapäeval, 1960. aasta suvel, oli küsimärgi all viimase hetkeni.

Avamiseks oli plaanitud 20. juuli. "Juba kell kaheksa oli summ ukse taga," meenutab Jaagup Joost, kes tuli kaubamajja naiste valmisriiete sektsiooni juhatajaks ning kellest hiljem sai asedirektor. "Et sisustuses oli palju klaasvitriine, oli karta, et sellise massi ees need terveks ei jää. Isegi kohale kutsutud miilits vaatas, et jõud sellest massist üle ei käi, asi keerab hulluks kätte. Otsustati ellu jääda ning kaubamaja uksed suletuks jätta. Päeva jooksul haihtus ka mass ukse tagant ning suure saladuskatte all võtsime vastu otsuse, et avame hoopis järgmisel hommikul hästi vara."

Kaubamaja avatigi järgmisel hommikul, 21. juulil. "Inimesed läksid mööda ja keegi ei julgenud sisse tulla," mäletab Joost. "Viimaks ilmusid esimesed arglikud ostjad. Päeva peale levis uudis kulutulena ning pärast lõunat oli juba paras möll."

Klaasvitriinid ja kenad müüjad

Tallinna Kaubamaja oli tollases kaubanduspildis täiesti uus sõna. Kui kuuekümnendate kaubandus NSV Liidus tähendas valdavalt letimüüki, siis kaubamajas oli jalatsiosakonnas, valmisriietes ja peakatetes iseteenindus (paraku sai iseteenindusest juba 1970. aastaks ilus minevik, sest uuendus tõmbas vargaid ligi justkui magnetiga). Kaubamaja oli avar ja valgusküllane. Täis klaasvitriine ja kenasid noori müüjaid, kelle palk teiste kaupluste müüjate omadest peajagu üle. Kaubamaja oli suure Nõukogude Liidu üks paremini varustatud kauplusi, kus müüdi tihti ihaldusväärseid Tšehhoslovakkia barette, Saksa DV kingi ja... vilte.

Seda märkas rahvas kohe esimesel päeval. "Müük oli nii äge, et kassas oli pidevalt järjekord. Kassa võttis raha vastu ja kõrval oli kast, kuhu raha loobiti. Mina istusin kassa kõrval ja sorteerisin rahatähed kupüüride järgi. Õhtul viidi raha kartulikotiga panka," ütleb Joost.

"Oma maja töötajate väike privileeg oli see, et läksid pool tundi varem kohale ja said osta saapapaari või midagi muud. Paljud kaubamaja töötajad elasid ikka nagu kuninga kassid," väidab Indrek Jürimets. Kaubamaja asedirektoriks tõusnud Jaagup Joost aga nii ei arva: "Ei olnud nii, nagu rahvas uskus – et läksid kaubamajja tööle ja elasid või sees. See on müüt."

Ometi on 80ndatel juveeliosakonnas töötanud müüjad kunagi isegi Õhtulehes meenutanud: "Kõik käis nii-öelda vorst vorsti vastu: sina koputasid sõbrannale näiteks kuldehete, tema sulle kangaste, lõhnavee või heliplaatide kohta."

Ka Aili Sepp, kes sai kaubamajja tööle 1969. aastal peakatete sektsiooni ja on siiani sellele majale truuks jäänud, tunnistab: "Eks defitsiit mängis oma rolli. Käsi peseb kätt oli ikka igapäevane asi. Võtame nii lihtsa asja nagu barett: selge see, et minu tuttavad said kõik baretid. Või viisin kellelegi bareti, kes oli võib-olla ETKVLi laos suur boss ja sain näitkeks vastu lapsele kingad."

Defitsiiti müüdi prügišahtist

Sepp ütleb, et kirjutamata seadus "käsi peseb kätt" ei laienenud mitte igale tootele. "Sain esimese Soome mantli, kui olin töötanud siin juba kuus aastat. Siis ma lihtsalt nõudsin seda – et tehnikumis, kus ma õppisin, on kõik kaubandustöötajad ja väga hästi riides, aga mina käin ka kevadise vihma ajal kasukaga." Samas kinnitab Sepp, et esimestel tööaastatel ta peaaegu ei teadnudki sõna "defitsiit". "Olin kuu aega siin töötanud, kui ma abiellusin ja ostsin endale pulmadeks valged Tšehhoslovakkia kingad. Need olid täiesti vabalt müügil."

Ka Joost lisab, et rahva ettekujutus, nagu oleks leti all olnud kõik kaubad, oli väär. "Sest olid eeskirjad, mida tuli täita. Kaubanduseeskirjade kogumik oli ligi 500 lehekülge paks ja kontrollorganeid polnud mitte vähe."

Evi Preismann, kellest sai naistejalatsite müüja 1. oktoobril 1960, meenutab: "Iseteenindavas müügisaalis ei olnud võimalik defitsiiti müüa. Kolmandal korrusel, vanas majas, oli trepi kõrval prügišaht. Kui nüüd botased või tossud müüki tulid, vedasime kauba prügišahti, ukse ette panime leti ja nii saime sealt igaühele paari pihku pista. Eve Puur lisab: "Raha korjasime aga suurtesse saapakarpidesse, sest kassaaparaati seal ju polnud. Hiljem taga laoruumis kallasime raha laua peale laiali, lugesime kokku ja alles siis viisime selle kassasse."

Defitsiidi alla liigitusid ka naaritsamütsid. Tänagi veel väristab Aili Sepp õlgu, kui ta meenutab ühte tollast kogemust. "Hommikul teatati, et tulevad sinihallid mütsid, kokku 42 mütsi. Aga oli kaebusi, et meil on algusest peale peaaegu ainuke iseteenindav sektsioon, miks me järjekorraga müüme – et mütsid tuleb panna konksude otsa: inimesed tulevad sisse, valivad ja ostavad. Osakonnajuhataja, meesterahvas, tuli ka korda pidama. Aga kord läks käest ja inimesi imbus sektsiooni nii palju, kui neid sinna vähegi mahtus, keegi neid kinni pidada ei suutnud. Olin kassas ja mu käed-jalad värisesid. See oli ränk kogemus! Aga hiljem sellist sadismi ka ei rakendatud."

Koos kaubamajaga sündis teatud liik osavkäppi, kelle sissetulekuallikaks sai defitsiidiga hangeldamine. Kes nimetas neid kokkuostjateks, kes kotimeesteks.

Kotimehed kui rändtirtsuparv

Suur osa kotimeestest tuli otse Moskva rongi pealt, kus nad olid juba kokku leppinud, kes millisesse sektsiooni imbub või järjekorra ära võtab. "Rahapuudust neil polnud. Teadsime neid juba nägupidi," märgib Aili Sepp. "Aga mida me teha saime, kui nad järjekorras seisid," laiutab Sepp käsi. "Nende hulgas oli palju ka kohalike ohvitseride naisi, kellel olid kaubabaasides tõenäoliselt omad tuttavad, sest nad teadsid tihti paremini kui meie, millal miski kaup tuleb. Lendasid kohale nagu rändtirtsuparv, hoidsid üksteisele järjekordi ja nii jõudsid nad terve kaubamaja ära katta. Ja kui nad millestki ilma jäid, siis sõimasid ropult, norisid ja solvasid," ütleb Sepp.

"Tihti läksid nad sektsioonis omavahel kaklema: üks võttis paarist ühe kinga ja teine teise ja siis ei suutnud nad omavahel kokku leppida, kes kingad ära ostab," meenutab Eve Puur, kes tuli meestejalatsite sektsiooni müüjaks 1. oktoobril 1960. "Suuremalt osalt olid nad ikka mitte-eestlased, kes niimoodi ründasid ja ägedalt käitusid," meenutab Puur.

Marika Kaljas, kes on töötanud kaubamajas 1965. aastast alates ja on meestejalatsites tööl praegugi, lisab: "Oli juhuseid, kus ostjad tulid müüjale isegi kallale. Üks sülitas müüjale isegi näkku. Jube aeg oli!"

Lisaks kotimeestele liikus kaubamajas ka vargaid. Kui valmis kaubamaja uus korpus, püüti neid jälgida turvakaameratega. "Need olid nagu tulekustutid, vähemalt sama pikad," meenutab Ester Kihno, kes alustas kaubamajas nahkpudu ja vaipade sektsiooni juhatajana ning lõpetas vanemadministraatorina. "Aga ühtegi varast me nendega kätte ei saanud," muigab Kihno, kelle sõnul oli hulga rohkem kasu erariides miilitsatest – naisterahvastest, kes paarikaupa mööda maja jalutasid. "Ükskord nabisid nad isegi Leningradist pärit miilitsa kinni," teab Kihno.