Malcolm McLaren (taga) 1978. aastal Sex Pistolsi liikmetega Rio de Janeiros. McLareni teeneks peetakse popkultuuris revolutsiooni loonud pungi propageerimist nii Suurbritannias kui ka kogu maailmas. Foto: AP/SCANPIX
Triin Thalheim 10. aprill 2010 09:19
 

BBC kirjutab, et moekunstnik Vivienne Westwoodi endisel elukaaslasel McLarenil diagnoositi mullu oktoobris haruldane vähk mesotelioom – ülimalt harva esinev kopsukelme- või kõhukelmekasvaja.

Pere olevat McLareni surmast šokis, sest tema seisund halvenes ootamatult. "Malcolmi tervis oli olnud väga hea, see on kurb päev," ütleb McLareni esindaja.

Briti moekuulsus Westwood ütles oma järelehüüdes: "Kui olime noored ja ma Malcolmisse armusin, oli ta minu meelest imeilus, ja ma arvan seda praegugi. Ma pidasin teda väga karismaatiliseks, eriliseks ja andekaks inimeseks. Mõte, et ta on surnud, on väga kurb." Westwoodi sõnul olid McLareniga surmahetkel poeg Joseph ja tema enda teine poeg Ben.

McLareni ja Westwoodi ühine poeg, kuulsa Briti pesufirma Agent Provocateur kaasasutaja Joseph Corre’i sõnutsi tahtis isa, et ta maetaks Põhja-Londonis Highgate’i kalmistule.

Armastus ja anarhia

Vägivaldse ja ropu punkbändi Sex Pistols loojana tuntuks saanud McLaren kerkis avalikkuse huviorbiiti aga hoopis moekunstnikuna. Koos oma toonase armastatu Vivienne Westwoodiga avas ta 1971. aastal Londonis King´s Roadil alternatiivse moebutiigi Let It Rock, kus müüdi kummist ja nahast fetišriideid.

Westwoodiga tutvus McLaren ühes skvatis. Westwood oli algklasside õpetaja, kes redutas mahajäetud hoones, sest oli koos väikese lapsega põgenenud oma abikaasa eest. Kui Westwood uuesti lapseootele jäi, polnud 18aastane kunstitudeng Malcolm ilmselgelt valmis isaks saama ja palus naisel abordi teha. Miss Westwood aga ostis McLareni vanaemalt operatsiooniks saadud raha eest hoopis kašmiirist pulloverikomplekti ja sünnitas 1967. aastal poja, kes sai nimeks Joe.

Westwoodi ja McLareni moepood sai 1970. aastatel pungiliikumise keskuseks. Esimeste klientide hulgas olid ka Keith Richards ja Charles Saatchi. Hiljem hakkas pood kandma nime SEX, ning seal alailma ringi hänginud noortest kuttidest klopsiski McLaren kokku bändi, mille ristis Sex Pistolsiks.

Algselt oli liikmeid kolm: Glenn Matlock (kelle vahetas 1977. aastal Sid Vicious), Steve Jones ja Paul Cook. Esialgu proovis McLaren solistina Jonesi, kuid leidis oma püsikundede hulgast peagi sobivama, John Lydoni. Provokatiivne Lydon paistis silma selle poolest, et tal oli surnukahvatu nägu, ta sülitas tänaval inimeste peale ja tal olid silmanähtavalt kõntsased hambad, mistõttu teenis ta hiljem hüüdnime Johnny Rotten. McLaren pani Lydoni plaadimasina ette, palus tal kaasa laulda Alice Cooperi laulu "I´m Eighteen" ja kuulutas ta bändi solistiks.

McLaren ei teinud kunagi saladust, et bändi muusikaline talent jättis ta suhteliselt ükskõikseks. Küll aga teadis see hulljulge visionäär täpipealt, kuidas mässumeelseid roppsuid promoda. Just McLaren korraldas skandaalse paadimatka Thamesi jõel, kus Sex Pistols pidi kuninganna 25. ametiaasta pidustustel esitama oma versiooni hümnist "God Save the Queen". Enne aktsiooni McLaren ja Westwood arreteeriti, kuid järgnenud meediakära mõjus oodatult: singel tõusis briti edetabelite tippu. 1978. aastal Pistolsi USA tuuri käigus korraldas McLaren aga sihilikult esinemisi väikestes külabaarides, kus alailma kakluseks läks.

Tahtis linnapeaks saada

McLareni hilisem karjäär on olnud kirju. 1983. aastal produtseeris ta hiphopihõngulise albumi "Duck Rock". Ta aitas luua British Airwaysi reklaamikampaaniate muusikat, töötas Hollywoodis koos Steven Spielbergiga ja tegi koostööd BBCga, kes 70ndatel keeldus Sex Pistolsi loomingut edastamast. McLaren oli ka filmi "Fast Food Nation" üks produtsentidest, võttis osa Briti reality-sarjadest ja plaanis isegi Londoni linnapeaks kandideerida.