Andres Puustusmaa: ma ei tea ühtegi võttegruppi, kus poleks tülli mindud (4)

Režissöör Andres Puustusmaa täna õhtul esilinastuv «Punane elavhõbe» on tema esimene Eestis tehtud mängufilm. Sestap pabistab ta enne esilinastust eriti.

Kodumaal valminud filmi sünnivaludest arvab ta aga: «Ma ei tea ühtegi võttegruppi, kus poleks lahkhelisid olnud. See on filmi osa, sinna pole midagi parata. Aga emotsioonid lähevad üle ja inimesed rahunevad maha.»

Venemaal endale režissöörina nime teinud mehe järgminegi linateos «Rotilõks» sünnib küll Eestis, kuid on taas suunatud Vene turule. Kuhu Puustusmaa seejärel ka ise uuesti siirdub, sest seal on rohkem võimalusi, rohkem vabadust ja – mis seal salata – ka rohkem raha. Ja seal ootavad teda produtsendid, kes teda usaldavad. Ja keda Andres usaldab.

Täna õhtul esilinastub «Punane elavhõbe». Mäletan, kui närvis olid sa enne filmi «18-14» Eesti esilinastust. Kuis nüüd?

Täpselt sama seis. Vene publiku pärast ma ei muretse. Aga olen väga ärevil, kuidas Eesti publik selle vastu võtab.

«Punane elavhõbe» on sinu esimene Eesti film. Miks sa pärast eelmisi edukaid filmiprojekte Venemaal näo korraga Eesti poole pöörasid? Kas seal sai raha otsa?

Selles küsimuses on kolm vastust. Esiteks, ma ei pea neid edukateks filmideks. Päris tõsiselt. Need on filmid, mida olen üritanud teha nii, nagu suudan ja oskan. Loodan, et mu edukad filmid on alles ees. Teiseks, raha Venemaal ei saa kunagi otsa. Kuigi tõsi, rahakraanid keerati korraks kinni. Käesoleval aastal on mitmed filmid külmutatud, mitmed stuudiod läinud pankrotti.

Ja kolmandaks – kuna Taska produktsioon seda tööd juba ammu pakkus, oligi nüüd sobilik hetk see vastu võtta. Olla rohkem kodus ja teha tööd omade inimestega.

Aga nüüd on rahakraanid taas avatud, nii et pea ma Venemaal tagasi pole. Tõsi, rongipiletit ei ole veel ostnud. Seda enam, et ka järgmise filmi võtted toimuvad Eestis, aga see on juba suunaga Vene poole.

Sa räägid oma järgmisest filmist «Rotilõks», kus üks peaosalisi on jälle Mait Malmsten ning peaosas on Ivan Urgant.

Lõpuks on seal peaosas ka Natalja Murina-Puustusmaa. Vene ajakirjanikud on kogu aeg küsinud, miks sa oma naist suurde rolli pole võtnud. Aga pole olnud sellist. Nüüd on. Oli hea ja uus kogemus «Elavhõbedas» eesti näitlejatega töötada. Nüüd ootavad mind ees käigud kõikidesse Eesti teatritesse – ma ju tunnen näitlejaid, aga aega on mööda läinud ja tahan vaadata, kuidas nad liiguvad, hingavad ja räägivad. Üks asi on teada, et ta on hea näitleja, teine asi on teda näha.

«Rotilõks» on Vene-Eesti ühistöö. Venemaa on väga suur, Eesti väga väike. Kui palju sul režissöörina on vene produtsendi kõrval sõnaõigust tegijate koha pealt kaasa rääkida?

Sada protsenti. Seal ongi see konks, et peaosas on juba Ivan Urgant (üks praegusi suuremaid vene filmistaare – toim.). Seega edasi võin ma filmi kutsuda, keda iganes.

Kaks aastat tagasi rääkisid sa Õhtulehele suure põnevusega eelolevast plaanist «Karavan». Et see on sul esimene film, kus sul on vabad käed ja kus sa oled oma soovides ja tahtmistes vaba. Kas su plaanid õnnestusid?

Film on valmis, aga millal ta välja tuleb, ma ei tea. Sest vahepeal ta külmutati samuti.

Eks ma lähen iga uue filmi peale suure õhina ja naiivsusega. Ja olen selle eest ka vastu näppe saanud. Ent loodan, et olen nendest kogemustest siiski midagi õppinud. Nüüd on see õhin muutnud väga ettevaatlikuks.

Filmimaailm on suhteliselt karm, seal liiguvad suured rahad ja suured egod loomeinimeste näol. Kuivõrd sa režissöörina oled valmis produtsentidega kompromissidele minema, vajaduse korral oma veendumustest või ettekujutustest loobuma?

«Rotilõksus» vastutan ma kogu loo eest naha ja karvadega. Mul puuduvad küll produtsendi ambitsioonid, aga ilmselt loominguline produtsent ma selle loo puhul olen. Nii et siin kompromissidele minek on väga ohtlik. Ma imetlen režissööre, kes on ise ka stsenaristid. Kahestumine, mis seal võib juhtuda, on päris hirmus.

Miks sa järgmise töö puhul ronid produtsendi mängumaale? Kuna kuuldavasti läksid «Elavhõbedas» produtsent Kristian Taskaga tülli?

Tahan, et tootmine oleks selge ja läbinähtav, mis puudutab finantspoolt. Ja teha filmi niimoodi, et suhtumine sellesse ei oleks eos tapetud arvamusega, et niikuinii ei saa me raha tagasi ja ärme sellesse niipalju investeerime. Eesti vaataja on täpselt samasugune vaataja kui ükskõik kes mujal maailmas, ta on harjunud hea pildi ja hea heliga filmidega.

Kui puudub usk asjasse, ei tohi tegema hakata, ei tohi maksumaksja raha kulutada.

Produtsendina tahan, et rahaasjad oleks paigas, ja samas mõelda laiema publiku peale. Et kas on võimalik, et Eesti film tuleb nulli. Tean, et see on utoopiline unistus, aga see on võimalik. Kui tuleks pluss üks kroon, oleks väga võimas.

Meedia ja ajakirjanikud kipuvad kunstniku töid tihti edetabelitesse suunama. Sellelt tasapinnalt küsides: mitmendale kohale paneksid oma filmide seas «Punase elavhõbeda»?

Ma ei julge vastata. Oleksin rõõmus, kui ta viiepallisüsteemis saaks kolm palli.

Mis selle filmi puhul sulle kõige raskemaks ootamatuseks osutus?

(Väga pikk paus.) Väga ümber nurga vastates: sõna kasutus. Sõna tähendus. Nii kaamera ees kui kaamera taga. Kuivõrd erinev võib olla arusaam ühest sõnast. Kui sõna ei kanna mingisugust informatsiooni ei kaamera ees ega kaamera taga, millest võivad tekkida hoopis teistsugused pinged, või siis muutub kõik väga loiuks.

Kas režissöör Puustusmaa ja produtsent Taska koostöö tulevikus on välistatud?

Kinos juhtub igasuguseid asju ja ma ei tea ühtegi filmi, ühtegi võttegruppi, kus poleks tülli mindud, lahkhelisid olnud. See on filmi osa, sinna pole midagi parata. Aga emotsioonid lähevad üle ja inimesed rahunevad maha. Platsi peal ei tohi asju isiklikult võtta. Kas me teeme või ei tee midagi tulevikus koos, jumal teab.

Ütlesid, et piletit Venemaale pole veel ostetud, kuid et tunneli lõpus paistab juba valgus.

Venemaal on hakatud korraga tegema tohutult palju telefilme. Ilmselt, et jälle jalule saada. Ka minul on olnud juttu just seriaali ja telefilmi tasemel, mida ma eriti teha ei tahaks, aga kui muud ei pakuta, peab ka sellist tööd vastu võtma. Sest elama peab.

Mis siin häbeneda, kuigi ma igal pool kaagutan, et aitab tellimustöödest. Töö on töö.

Kas sul tuli endal telefon võtta, et ennast meele tuletada?

Ei. Õnneks on see rada küllaltki hästi sisse tallatud. Olen oma produtsentidel meeles. Kes koos tootjaga, kui töö klapib, ei vaheta režissööre nagu sokke.