Nii suur tunnustus tabas 47 aastat laval olnud ja 37 aastat pedagoogiametit pidanud daami esimest korda. Ootamatu sünnipäevakingitusena. Foto: Marianne Loorents
Urmas Vahe 7. aprill 2010 07:09
Eesti Autorite Ühing ja Eesti Esitajate Liit jagasid eile vabaõhumuuseumi Kolu kõrtsis aasta kuldplaate. Heidy Tamme, kes oli päev varem tähistanud oma 67. sünnipäeva, ei häbenenud kuldplaati vastu võttes ka pisaraid poetada.

Nii suur ja ootamatu tunnustus tabas 47 aastat laval olnud ja 37 aastat pedagoogiametit pidanud daami esimest korda. Ootamatu sünnipäevakingitusena. Kuldplaadi sai ta panuse eest Eesti popmuusikasse.

"Praeguste auhindade häda ongi selles, et neid jagatakse alles verinoortele artistidele, kes ei oska tunnustusele veel tähendust anda. Nad on oma arengus alles poolel teel või üsna selle alguses. Minule ütles kadunud Kustas Kikerpuu alati, et kui tahad veel minu kõrvale laulma tulla, siis mine koju ja harjuta," meenutab Tamme.

Kogenud artist ei jätnud mainimata, et teda ajavad teinekord naerma verisulis lauljate kõned oma stiilist, millest kumab tegelikult läbi küll nooruse uljus, aga lauljana täielik oskamatus. "Oma stiil – sellist asja pole olemas. Laval mängib kaasa ainult talent, häälematerjal ja töö," teab Tamme.

"Jah, loomulikult tuleb pisar silma, kui selline tunnustus tuleb pärast nii pikka teelolemist, mis on täis kõhklusi, oma tee otsimist ja küsimusi, kas ma teen ikka elus kõik õigesti," tunnistab Tamme. "Järelikult on need ka õiged pisarad."

Tamme nendib, et loomulikult jäi temavanuste lauljate kõrgaeg hoopis teise sajandisse. "Aga ma ei ole solvunud, et meie ajal selliseid auhindu ei jagatud. Tol ajal oli ju töötegemise, mitte priiside aeg. Meid omal ajal ei hellitatud. Ja kõik, mis tuleb, tulebki õige ajal."

Heidy Tammel on koht kuldplaadi jaoks klaveri nurgal juba olemas.

Kihnu Virve jõudis kuldplaadi järele napilt

Kihnu Virve saabus oma kaaskonnaga, nagu alati, viimasel minutil või isegi nõks üle selle – ikkagi pikk tee tulla ja parajat laulu tänukõne asemel polnud ka varnast võtta. Tuligi teine autos valmis võluda.

Kui tervituslaulu sõnad olnuks paberil kirjas, oleks need ehk ka meelde tulnud. Aga ei olnud ja vahepeal kippus salm segi minema. Aga ei sest midagi, aplaus oli ikkagi vägev. Ja Virve ise polnud kiidusõnadega kitsi: polevat osanud uneski näha, et selline aukiri lihtsale maamutile (loe: Eestis mullu kõige rohkem plaate müünud naisterahvale) antakse.

Kui Virve, kuldplaat kaenlas, jälle lihtrahva sekka tuli, võttis taas võimust argipäev. Jutt läks mõistagi rahale, täpsemini Virve äärmiselt eduka suvetuuri eest saamata honorarile. Virve rehmas vaid käega, et ju see nägemata jääbki. "Kui oleks midagi paistnud, oleks juba paistnud. Aga ei paista, kellelegi ei paista. Ega ausõna tänapäeval enam suuremat maksa," õhkab Virve kui kadunud armastust meenutades. "Aga ega elu seepärast veel seisma jää," kõkutab ta seda ehedat Virve naeru.

Toomas Anni teeb platsi puhtaks igal aastal

Kui aasta meesartist Toomas Anni mullu sama auhinna võitis, kergitasid paljud kulmu. Tänavu seda ilmselt ei juhtu, sest Lõuna-Eesti lembelauliku armastuskonservid on jõudnud imelistes tiraažides ka sellistesse plaadipoodidesse, kus neid varem pole olnud.

Mis sest, et raasu odavamalt kui teiste "superstaaride" omad. Aga neid ostetakse ja ilmselt ka kuulatakse, mis polegi heliplaadi puhul kõige vähetähtsam detail. Vähemalt 3000 koopiat on möödunud aastal neid kindlasti rahatähtede vastu vahetatud. Eesti kohta on see üsna muljetavaldav arv.

Toomas Anni laulude kohta ütlevad asjatundjad, et niipea, kui tema tundemuusika tuleb, võetakse tantsusaalis sisse liibuasend ja saalis on armastust tunda täiesti füüsiliselt. Kui palju naisi Toomas oma muusikaga rajalt maha on võtnud? "Kõige toredam on see, et ka minu abikaasa kuulub nende hulka. Väga tähtsatel hetkedel ei väsi ta kordamast, et armus minu muusikasse kaua enne kui minusse endasse," nendib Toomas. "Aga armastusest ma ei väsi ja neidude seas mul teatud edu on. Küll tõendavad seda sõnumid, küll lausa helistamised. Ja niiskeid silmi pärast esinemist kohtab ikka üsna tihti. Õnnetuseks ei lase ma neid eriti ligi."

Kas suur plaadimüük tähendab ka sinki võileiva peal? "Eks ikka. Kuigi tähtsamana tundub taskus olev leping. Aga veelgi tähtsam on mängude rohkus. Ja minul on sügiseni kalender täis. Pole ju paha?" arvab Anni.