Pirjo Levandi: hoian end mõtte jõuga vormis (12)

Pirjo Levandi (41) kui draamanäitleja avastas Roman Baskin. «Ta on andnud mulle toredaid ja lustakaid kõrvalosi,» leiab Pirjo Levandi, kes imetleb professionaalsete näitlejate oskust kohandada oma rolle õhtust õhtusse ümber selliseks, nagu publik parajasti ootab, kuigi tekst on sama. «Minu jaoks on olnud suur kingitus mängida koos Eesti tippnäitlejatega. Olla ühel laval Ita Everiga on suur au,» ütleb Pirjo Levandi.

Ooperilauljaks õppijate näitlejameisterlikkuse tunnid jäid omal ajal muusikaakadeemias kasinaks. «Õppisime vaid sööma olematut õuna, ajama olematut niiti olematu nõela taha ja hõikama «Maksimaalne!» nii kõvasti, et see kostaks Raekoja platsile. Veel mõned etüüdid ja see oligi kogu meie näitlejameisterlikkus,» kirjeldab Pirjo Levandi, näitlejana veel avamata raamat. «Ma isegi ei tea, kas ma suurema draamarolliga ka hakkama saaksin, pole ju kunagi proovinud. Aga kui kutsutaks, siis läheks rõõmuga proovima.»

Seni on tal piisavalt aega pere ja vaimsete huvide tarvis. Pirjo on tegelnud vabastava hingamise ja reikiga – see on iidne kätega ravimise viis, mis põhineb eluenergia edastamisel. Aga praegu on need jäänud tagaplaanile – Pirjo vaimsetes huvides on esikoha hõivanud distsipliin Maagiline Matrix.

Mis see täpselt on, selle koha pealt jääb Pirjo Levandi kangekaelselt salapäraseks. Saame vaid teada, et see on süsteem, mis õpetab otsima lahendusi olukordadele informatsioonimustrite muutmise kaudu.

«Otsige internetist infot Maagilise Matrixi kohta,» soovitab Pirjo.

Kuidas püsida vormis puhtalt mõtte jõul

Pirjo usub mõtte jõusse. Kes kord vaimsele teele on asunud, sel hargneb juba iseenesest üks asi välja teisest: «Kui sa oled hakanud ennast juba nii palju armastama, et hoolitsed oma keha eest, tehes joogat või mõnda muud kehalist treeningut, siis sa ei tarbi narkootikume, ei suitseta ja ei söö liha meeletutes kogustes. Need asjad lihtsalt ei käi koos.»

Pirjo ei pea mingit pH-dieeti ega veregrupidieeti. «Ma lihtsalt ei söö liha,» täpsustab ta. Ei söö, kuna see ei käi kokku tema põhimõtetega, ja loomadest on kahju.

Piima aga ei joo Pirjo lihtsalt seetõttu, et pärast on ebamugav tunne: nagu kannaks puuhalge kõhus. Kuigi Pirjo teab, et sedagi piimatilka ei kiida kõhutunne heaks, lubab ta endale veel aeg-ajalt siiski tassikese cappucinot.

Ta liigubki tervislikkuse ja täiuslikkuse poole samm-sammult, kuid ei tee hommikuti tõustes kõigepealt vabastavat hingamist ja siis joogat peale.

«Kuigi ma annan endale aru, et mu keha oleks paremas toonuses, kui ma teeksin sporti,» naerab ta kõlavalt. Nelja-aastase Mihkli emana ja etendustes osaleva näitlejana on ta päevad liiga erinevad, et sellist rutiini sinna sisse viia: «Ja ma olen mugav ka. Hoian siis ennast mõtte jõuga vormis.»

Mõtte jõu abil enda vormis hoidmine on midagi sellist, millest iga naine unistab, kuid seda ühe ajaleheartikli läbi lugemisega ära ei õpi. See on inimese vaimsuse küsimus.

Sülitades üle õla, sülitad otse näkku oma inglile

«Meil kõigil on oma kaitseinglid – mõnel on neid vähem, teisel rohkem, aga ilma ei ole keegi,» usub Pirjo Levandi. Ja need kaitseinglid asuvad inimese selja taga või istuvad vasaku õla peal. Nii et kui loodad üle õla sülitades haigust või õnnetust ära hoida, siis tegelikult sülitad otse näkku oma inglile.

Pirjo Levandi on inglitelt kaitset palunud ja seda ka saanud.

Vahel aitavad inglid nii, et inimesele tundub abi esialgu sootuks vastupidises valguses.

Aastaid tagasi, kui massiliselt pandi pihta elektriarvesteid, jõudis varas tolle riistapuu minema tarida ka Pirjo uuest kodust, kuhu ta ei olnud jõudnud veel sissegi kolida.

«Meil oli ju kokkulepe, et: inglid, teie kaitsete meie maja!» pahandas Pirjo Levandi algul oma kaitsjatega. Aga varas saadi kätte ja majast kadunud asjad toodi tagasi.

«Tänu sellele saime teada, kes on meie külas varas, ja see oli meile oluline teave,» ütleb Pirjo. Teades: «Inglitel puudub vaba tahe, seepärast tuleb neilt abi paluda.»

Muide, inglitele soovide esitamisega peab olema ettevaatlik ja soovid tuleb täpselt sõnastada. Need nimelt kipuvad täide minema.

Kusagilt eneseabiraamatust on Pirjo Levandi lugenud selle kohta näite: keegi oli lennuki pealt tulles soovinud, et tema kohvrid tuleks pagasilindiga esimesena kohale. Ja need tulidki, ainult et soovija jäi ise hiljaks ja kohvrid jõudsid selle ajaga suure kotivirna alla kaduda.

«Olen vahel mõelnud, et paneks end töötuna kirja…»

«Praegu on kiire muutuste aeg ja sellega tuleb kaasa minna,» julgustab Pirjo Levandi inimesi mitte klammerduma vanade eluväärtuste külge.

Ta enda rahaline seis vabakutselina on selline, et: kui pole etendusi ja kontserte, siis ei ole ka sissetulekut.

«Olen vahel mõelnud, et paneks end töötuna kirja, saaks võib-olla mingeid kursusi – arvutiõpet, raamatupidamist või maniküürimist. Aga siis tuleb uus tööots, ja jälle korras. Mina ei muretse – asjad on ikka laabunud ja arved on makstud! Võib-olla küll mitte alati õigeaegselt, aga nad on makstud,» räägib Pirjo. «Ma ei vaheta oma vabadust igakuise kindla palgatšeki vastu, mis praegusel ajal ei ole üldsegi nii kindel.»

Elukogemus lubab mängida nii 20- kui ka 60aastast

Septembris esietendub Estonias operett «Silva», kus Pirjo Levandil on järjekordne kõrvalosa: mitte enam esimeses nooruses ema. «Olen juba sellises eas, et võin hakata mängima emasid ja vanaemasid,» naerab ta. Vanus üle 40 on täpselt see, mis Pirjole sobib: «Elukogemust on ka juba niipalju, et grimmiga võiksin mängida nii kahekümne- kui ka kuuekümneaastast.» Neljakümnesed on oma eluteel niikaugel, et suudavad end sada protsenti aktsepteerida sellistena, nagu nad on. Ehk mitte alati sada protsenti rõõmsate ja positiivsetena. «Kui keegi ongi kogu aeg selline rõõmurull, siis tekib küsimus, kas ta on tõesti valgustunud – mida küll tuleb harvem ette – või on ta õndsake?» analüüsib Pirjo. Aga, täiendab ta, me oleme inimesed, kes tunnevad tundeid ja seepärast tuleb lubada endal neid välja elada: «Kui ma kodus vihastan, siis ma ütlen selle välja, ja mõnikord on ka asjad lennanud! Ainult mitte kellegi pihta!»

Kuumalt rütmikas Absolutico-tico!

Ladina-Ameerika kired möllavad ansamblis Absolutico-tico, kuhu kuuluvad Pirjo Levandi ning kitarristid Indrek Kruusimaa ja Madis Arvisto.

Tõmme kuumade rütmide poole tekkis Pirjol aasta tagasi, kui ta musitseeris koos Argentina muusikutega kontserdisarjas, kus eesti rahvalaulud olid seatud argentiina muusika võtmesse. Hispaaniakeelsed argentiina laulud on sügava mõttega, need tõlgib Pirjo Levandi publikule eraldi ära.

«Hakake kohe elama!»

Inimesed ei julge elada, leiab Pirjo Levandi: «Alles siis, kui inimesel diagnoositakse vähk ja antakse paar kuud eluaega, hakkab ta kiirustades tegema asju, mida on eluaeg tahtnud teha. Vaja oleks vaadata oma unistused üle kohe praegu, sest muidu need jäävadki täide viimata.»

Pirjo õpetab: kui unistuse teostamiseks on vaja raha, tuleb seda hakata kõrvale panema ja – imekombel hakkabki seda nagu juurde tulema. Ning kui unistuste täitmiseks on vaja aega, tuleb see võtta kohe!