MITMEKÜLGSELT ANDEKAS: Georg Ots 1966. aastal tegelemas oma lemmikharrastuse – joonistamisega. Modelliks on abikaasa Ilona. Foto: eesti filmiarhiiv
Inimesed
20. märts 2010, 08:57

Georg Otsa elu: palju kirge, valet ja armastust (1)

"Istume Georgiga Telefilmi saalis muusikafilmi "Colas Breugnon" läbivaatusel. Lõpukaadrites läheb Georgi Colas, õlul ta enda tütar Mariann. Ja Georg laulab talle: olen vana ja suren peagi, aga ma tahaks, et minu seeme sinus igavesti edasi elaks," kirjeldab filmi režissöör Mati Põldre üht oma viimast kohtumist suure lauljaga.

"Võimas stseen ja ma sain aru, et see mõjus Otsale veelgi rohkem kui meile, filmitegijatele. Ots küsis mu käest veel suitsu. Justkui vabandas, et muidu ta ei tõmba, aga täna teeks ühe. Film oli otsa saanud. Istusime vaikides. Ainult projektori surin. Ning Georgi hõõguv sigaret pimedas saalis," kirjeldab Põldre hetke, mis talle igaveseks mällu on sööbinud. "Ei teadnud ju siis keegi, et tal oli aega jäänud veel poolteist aastat. Alles hiljem sain aru, mis tema sees sel hetkel võis toimuda. Et ta laulab oma lapsele," ütleb Mati Põldre, kelle käe all pärast Otsa surma valmis dokfilm "Muusikarüütel" ja kes hiljem kahasse Aleksandr Borodjanskiga kirjutas stsenaariumi mängufilmile "Georg".

Ilonaga Käsmus

"Ta tahtis väga Colas’d mängida, sest kaasa tegi ka tema väike tütar Mariann," jätkab Põldre. Ta tütar Mariann abielust Ilona Otsaga oli siis seitsmeaastane. Filmisime Kadriorus, kus udu markeerimiseks kasutasime suitsu. Ent suits oli sõjaväe oma ja pani kõigil pea valutama. Ka tuul oli kogu aeg valelt poolt. Lõpuks ütlesin, et lükkame võtte sügiseks, kuid Georg hakkas nõudma, et teeme igal juhul täna ära, kas või ilma suitsuta, et hiljem ei ole tal enam aega. Keegi meist ei teadnud siis, et Georgi rängad peavalud olid märk tema parandamatust haigusest. Küllap Ots teadis juba, et hiljem on tal on vähe lootust," ohkab Mati Põldre.

Põldrele on ülekohtuselt vara lõppenud Georgi ja Ilona elust mällu sööbinud veel üks seik. "Oli 1965. aasta kevad, kui Georg viis Ilona esimest korda Käsmu. Nad olid just viimaste jõulude ajal abiellunud ning nüüd tuli ta Käsmu inimestele oma uut naist tutvustama," ütleb Põldre, kes oli tollal muusikafilmi "Elu, armastan sind" juures operaator. "Kalasuitsutamise ahju ümber istus hulk mehi, pudel käis ringi ja oodati, millal esimene vardatäis välja tuleb. Meelde ongi see õhtu jäänud just Ilona pärast.

Georg istus teistest pisut eemal. Tal oli suur nahkpintsak seljas ning selle hõlma alt vaatasid välja kaks suurt musta silma. Aga mehed tahtsid ikka näha, kes see naine on. Olid ka vähe õllesed ja küsisid Georgi käest, kas ta sul kõndida ka oskab, mille peale

Georg Ilona suitsuahju juurde saatis ja sealt tagasi kõpsides teenis naine kalameestelt aplausi. Ühesõnaga, Georgi uus naine oli omaks võetud," muheleb Põldre.

Ilona astus Georg Otsa ellu pärast kahekümneaastast kooselu Astaga. "Georgi abielu Astaga oli dramaatiline. Tegu oli keerulise naisega. Selles abielus oli palju kirge, palju valet, teesklust ja palju armastust," ütleb Mati Põldre.

Georg ja Asta olid abielus 22 aastat. 1964 nad lahutasid. Need olid aastad, kui Otsast sai suur laulja. Astast aga, Estonia balletiartistist, lavatähte ei saanudki.

Georgi ja Asta abielu lõpetamise initsiaator oli Otsa raamatu "Saaremaa valss" autori Kulle Raigi arvates ikkagi Asta. "Kuigi sellega on segased lood. Selle kohta on väga vastakaid arvamusi, mis seal tegelikult toimus ja mis seal taga ikkagi oli," möönab Raig. "Advokaat Levin, kes oli Asta ja Georgi lahutuse juures, ütles mulle kord, et eks nad olid mõlemad parajad fruktid," teab aga Põldre.

"Elu on hirmus keeruline ning kõik on omavahel seotud. Ei ole võimalik inimest nii üheselt hukka mõista," püüab Raig omakorda neid aegu mõista. "Võib-olla teen ma Astale liiga. Ma ei saanud temaga rääkida, kuna ta oli juba surnud, aga just Asta initsiatiivil võeti perre kaks kasulast. Räägitakse, et nii lootis Asta saada suuri alimente, mida ta pärast lahutust saigi. Ja alimendid olid tõesti väga suured!"

Teismelise Ilona unistus

Ent sama keeruline ja dramaatiline, kui oli laulja teine abielu, oli ka Otsa enda elu. Noor Georg kasvas üles moodsas viietoalises korteris, kus peeti salongi ja vesteldi ooperist. Isa oli

ooperilaulja, ema koduproua. Georg oli saanud hariduse Prantsuse Lütseumis ja itaallannast muusikaõpetaja käe all. Juba noore poisina olid tal suus prantsuse, saksa, vene, inglise ja itaalia keel. 1941. aastal abiellus tehnikaülikooli üliõpilane rikka veinikaupmehe imekauni tütre Margotiga. Nendest sai rahva arvates Eesti kauneim paar, kelle viis lahku sõda ja nad ei kohtunudki enam kunagi.

Ots sattus aga tööpataljoni Jaroslavli, kus kolmandik meestest nälga suri. Mida tähendas see noore mehe hingele? "Kui mõelda, missugust elu elati Jaroslavlis kunstiansamblit tehes. Iga päeva võeti nagu viimast. Seal joodi ja pidutseti ning inimsuhted olid selles väikses ühiskonnas pingul kui pillikeeled. Seal võis juhtuda kõike," arutleb Kulle Raig.

Pärast Georgi ja Asta dramaatilist lahutust astus nääpsuke Ilona, NSVLi esimannekeen ja ajakirja Siluett sagedane kaanetüdruk, suure laulja ellu kui muinaslugu muusikas. Tegelikult oli Ilona nagu tollal vist iga teine tütarlaps juba teismelisena Georgi armunud. "Ilona rääkis Georgist kuude viisi," mäletab sõbranna Els Himma. "Ilonale meeldis muusika, eriti Georg Otsa laulud. Ootasime mingil ajal pea iga päev raadio juures, millal Ots laulab, pliiatsid-paberid ootevalmis. Ühe rea laulutekstist kirjutas tema, teise mina – nii saime laulusõnad, viis jäi mulle ruttu meelde. Ilona võis lõputult Georgist rääkida ja küllap lohutuseks pidin talle neid Otsa laule ette kandma. Nii naljakas mõelda, et seesama tüdruk, kes oli juba teismelise plikana

Georg Otsasse nii meeletult armunud, temaga hiljem abielluski," muigab Els Himma. "Aga hiljem, kui laval oma esimese laulu esitasin, sai sellekski Georg Otsa esituse järgi õpitud Nat King Cole’i "Too Young"."

Ilona ja Georg kohtusid esimest korda Estonia rühmatantsija ja Tallinna moemaja mannekeeni, laulja sõbra Garibaldi Kivisalu sünnipäeval. Kuus nädalat hiljem, jõulude ajal 1964, pandi noored armunud paari.

"Laulsin tol ajal restoranis Kevad, kui Ilona Georgiga abiellus," ütleb Els Himma. "Ja Kevade restorani ansamblis mängis kontrabassi Georg Otsa poeg Ülo. Kuna ma Ilonat hästi tundsin, käisid nad tihti ka Kevades ning samas käis Georg oma poega kuulamas."

Himma ütleb, et pärast abiellumist hakkas Ilona saama pakkide viisi vihaseid kirju Otsa austajannadelt. "Ilona oli sellest inimeste pahatahtlikkusest tõesti häiritud. Aga ta on väga tugeva natuuriga inimene ja sai sellest üle," ütleb Himma.

Aristokraatlik legend

Gloria omanik Dimitri Demjanov ja suur laulja tutvusid lähemalt päris juhuslikult kultusfilmiks saanud "Viimse reliikvia" esilinastuspeol. Demjanovite ja Otsa perekonna sõprus süvenes veelgi, kui saatus viis kaks perekonda elama ühte majja Kaarli puiesteel. "Georg ja Ilona elasid just meie korteri peal."

"Ta oli väga muhe jutuvestja," iseloomustab Demjanov lauljat väljaspool lavasära. "Kuigi ta oli alati ehk veidi reserveeritud. Tal oli alati seljas valge särk, käised üles keeratud, mõnikord olid koduseks riietuseks aga lihtsalt dressid. Mis aga on veel meeles: Mariann oli kogu aeg tal süles. Ta oli kuidagi kodune ja soe inimene. Georgil oli sisemine intelligentsus, temast õhkus rahu ja väärikust. Alati oli tal selg sirge," meenutab Dimitri Demjanov head sõpra.

"Kõik olid tõsiselt vaimustunud tema aristokraatlikkusest, tema kõnnakust. Kuigi ta elas kestas ja oli suhteliselt kinnine inimene," ütleb režissöör Mati Põldre. Sama kinnitab Otsa biograaf Kulle Raig: "Ega ta ennast väga ei avanud. Samas ei olnud ta rinda eest lahti rebiv õigluse eest võitleja, vaid pigem tagasihoidlik. Ometi suur talent. Ühtaegu oli temas oli ka eestiaegset hõngu – ta oskas keeli, oli ikka tõeline härrasmees," teab Raig. "Võib-olla tema lauluhäälest polekski ainult piisanud, temas pidi olema ka midagi muud, midagi karismaatilist, et sündis selline legend."

Kuulsuse koorem Raigi sõnul Otsa ei mõjutanud. "Ta ei käinud endale midagi nõudmas. Ühesõnaga, ta ei lõiganud selle pealt profiiti ja see oli väga sümpaatne."

Demjanov aga usub, et Ots pälvis suure ja siira rahva austuse oma kordumatu tämbriga. "Kusjuures iga laul kätkes endas justkui üht lugu. Ta pigem jutustas ühe loo, kui lihtsalt laulis lava peal."

Eri Klas: "Ots oli nähtus."

Eri Klas märgib, et Otsa puhul oli tegu erakordse inimesega. "Temast lausa õhkus ilu, mis väljendus nii tema välimuses kui ka hääles. See hääl oli lihtsalt lummav. Ta oli nähtus. Kultuurimajakas, kelle järgi pidid joonduma kõik teised. Samas – kui sõbralik, lahke ja kollegiaalne ta oli. Ta tuli teatrisse alati heas tujus, kunagi ei jäänud ta hiljaks, kunagi ei tõstnud ta ennast esile," märgib Klas. "Tema jalajälgedes kasvasid ka tema matkijad, nagu näiteks Muslin Magomajev. Aga ka paljud teised nii estraadi- kui ka ooperilauljad. Ka ta ise suhtus ütlemata tõsiselt estraadi, kammermuusikasse ja ka ooperitesse."

Anu Kaalule sai Estonia laval esimeseks suurrolliks Gilda Verdi "Rigolettos", kus ta koos Otsaga mängis. "See oli minu diplomitöö ja ikka meeletu vedamine. Ma polnud veel kooligi lõpetanud, kuid minu partnerid olid Georg Ots, Tiit Kuusik ja Hendrik Krumm," õhkab Kaal.

"Ükskord tuli Ots, klaviir käes, proovi vaheajal minu juurde ja näitas rahulikult mulle üht kohta. Et kontrolli seda. See oli nii ilusti öeldud, ainult mulle! Ilma kedagi teist segamata. See pisiasi räägib, kui suur inimene ta oli. Ta oli väga kollegiaalne," ütleb Kaal. "Ühtegi viga mina temas ei näinud. Nii lähedased me ka ei olnud. Olime väga head kolleegid ja tema elu lõpuni teietasin ma Otsa."

Anu Kaal loodab, et nüüd, 90. sünniaastapäeva järel, hakatakse suurest kunstnikust taas rohkem rääkima. "Ta on liialt ära unustatud. Ots vääriks rohkem mäletamist," ütleb Estonia endine primadonna Anu Kaal.

Georg Ots

Sündis 21. märtsil 1920 Petrogradis

Oli 1944–1945 Estonia koorilaulja

1945–1975 solist Estonias, kus tegi 55 rolli

1951–1952 Tallinna konservatooriumi rektor

Georg Otsa repertuaaris oli üle 500 kammer- ja levilaulu lääne, vene ja eesti autorite sulest ligi 20 keeles Georg Ots suri 5. septembril 1975 Tallinnas