REVOLUTSIOON TOOB RAHVA BARRIKAADIDELE: Eesti esimene erootikastaar: striptiisitar Neiu Eva, kodanikunimega Helle Tarmet. Foto: Tõnu Noorits (arhiiv)
Rainer Kerge 13. märts 2010 08:53
Käest kätte liikunud kümneid kordi ümberpildistatud pornograafiliste fotodega mängukaardid ja koopiapaberi vahendusel paljundatud käsikirjalised kirjeldused poosidest kadusid koos Nõukogude Liiduga, kus seksi ju ei olnud. Laulva revolutsiooniga kaasnenud seksrevolutsioon murdis 1980. lõpus piire nagu revolutsioon ikka. Siin on tema olulisemad verstapostid.

Kui akt tuli ajakirjast välja rebida

Tõnu Ots, tuntud ka kui dr. Noormann, mäletab, kuidas kord 1970. aastate lõpus või 1980. aastate alguses marssis terve ajakirja Noorus toimetus trükikotta, et rebida juba valmis žurnaalidest välja lehekülg Tõnis Vindi mustvalge joonistusega. Pilt kujutas lamavat akti, modell oli selili, põlved püsti. Tõnu Ots mäletab sedagi, kuidas trükitöölised ajakirjast eemaldatud lehekülgede hangeldamisega head raha teenisid.

Samast ajajärgust pärineb ka mälestus, kuidas Nooruse lugejani ei jõudnud lehekülg kriip-sujukudega markeeritud sekspoosidest. (Isegi tolleaegne menuraamat "Avameelselt abielust" oli säärastest illustratsioonidest prii.)

1989. aasta oktoobrinumbris üllitas Nõukogude Naisest jälle Eesti Naiseks saanud ajakiri tervelt 14 poosi kirjelduse ja joonistuse, seksuoloogi kommentaarid juures. Ja ehkki toimetuse suunas poriseti siin-seal "Kas nad söövad kah selle suuga?", oli kivil juba ammu kõva veeremishoog sees – mõni kuu varem oli Matti Looga eraväljaandena hakanud ilmuma ajakiri Maarja. Varsti muudeti selle nimi kirikuisade survel Maajaks, hiljem hakati väljaannet müüma kilekotti villituna.

Suur saladus – seksijuttu lastele

Jaanuaris 1990 hakkas Pioneerist välja kasvanud lasteajakirjas Põhjanael ilmuma järjejutt "Suur saladus". Seksrevolutsiooni aegsed lapsed saavad targaks. Pole teemat, mida Edgar Valter ei suuda oma nõtke pintsliga illustreerida. Sarja logoks on vastastikku teineteisele püksi piiluvad algklassiõpilaste mõõtu poiss ja tüdruk.

Vanameister joonistab lahti nii peatüki "Miks till kikki läheb?" kui ka "Lastest ja loomadest". Viimase illustratsioon kujutab ehmunud silmadega eesli kaelast kinni hoidvat halatis meest, looma tagumisele palgele lähenevad kaks tübeteikades poissi, taburet käes.

Seksijutte nooremale koolieale kirjutab keegi Erik G. Hanson. Pseudonüümi taga on 11. märtsil 2009 pedofiilias kahtlustatuna kinni peetud Kaur Hanson.

Ärkamisaegne striptiis ETV otse-eetris

Kolmel järjestikusel suvel aastail 1988–1990 oli juunikuus Eesti Televisiooni eetris "Öö-TV". Telemaja tipptegijad, nagu näiteks Raul Rebane, Hagi Šein, Urmas Ott, Maire Aunaste, Vahur Kersna, Mati Talvik, Reet Linna, Reet Oja, pakkusid seninägematut öist (meelelahutus)programmi, mille üheks osaks oli ka "Seks-TV".

Kes seda enam mäletab, kel täpselt tuli mõttesse pühendada üks saateosa erootikale ja seksile.

"Seal ei olnud ainsatki ideekest, mis oleks olnud ühe konkreetse persooni oma, see oli kollektiivne projekt," meenutab "Öö-TV" aegu Reet Oja, kes koos režissöör Toivo Kõsteriga sinast saatetsüklit vedas.

"Seks-TVle" ettenähtud lõik täitus kuidas kunagi. Kord näidati Apelsini muuvit, kus paaris kaadris piilub avarast dekolteest välja rind. Kord näidati kuskilt kopeeritud udust klippi, kus kaks inimest demonstreerisid, kuidas neil teineteise embuses hea on. Kord aga oli otse-eetri stuudios striptiisitar, kes nii kaua vonkles, kuni viimaks oli ülakeha kateteta.

""Seks-TV" – tänapäeva mõistes ju natuke naljarubriigikene – võeti vastu rõõmsa heatahtlikkusega," ei mäleta Reet Oja, et keegi oleks ekraanil näidatu pärast ülearu erutunud või pahandanud.

Soomlaste televisioonist tuttav 1970. aastate kultusfilm "Emmanuelle", rääkimata 1988. aastal valminud filmist "Väike Vera", mille nägemiseks Venemaal kinoseinu maha joosti, ei üllatanud enam kedagi. Majade külge ilmusid pikantseid taevakanaleid püüdvad satelliidiantennid ja videolaenutusest sai kassettide kaupa puhast pornot. Kõikepakkuvast internetist, tõsi, ei osatud siis veel unistada.

Kogu tõde sünnitusmajast jõudis lehte

"Nõukogude naisele vaadati sünnitusmajas nagu kurjategijale või l**tsile, kes oli pattu teinud ja tulnud nüüd meditsiiniasutusse karjuma ja palateid määrima," mäletab Kati Murutar esimese sünnitamisega kaasnenud ängi, mille ta valas artiklisse "Pole ruumi lugu pidada".

25. aprillil 1989 Tartu linna- ja rajoonilehes Edasi (hiljem tuntud kui Postimees) ilmunud lugu kõigile teada olukorrast päästis ühiskonna keelepaelad valla. Populaarne kirjutis ja sõnavõtt ajakirjanduses pidi rääkima asjadest õigete nimedega.

Ja jutul oli tulemus. Kati Murutari teine laps nägi ilmavalgust haiglas, kus olid perepalatid, beebil lubati kohe ema juurde jääda ning noorempersonal ei tõmmanud stressis äsjasünnitanule kaltsuga mööda pead.

Kati Murutari raamat "Naisena sündinud" silus teed pikantsete detailideni elust enesest mahakirjutatud ja äratuntavate prototüüpidega elulooraamatute buumile.