Jaak Joala – isegi sõprade jaoks lootusetult kadunud (179)

Kas ka ligi viis aastat avalikkuse eest peidus olnud maestro autasustamistseremooniale teenetemärki vastu võtma läheb, ei oska keegi öelda. "Ütleme nii, et ma ei kommenteeri," kõlas Joala napp vastus sellele Delfi küsimusele.

1969. aasta looga "Kuulsuse ahelad" ("Võib ju mõelda, et just kuulsuses peitubki õnn, kuid keegi vaevalt õnne leidnud sealt on") algab 1996. aastal Joalast tehtud telesaade "Tundmatu Jaska", kus ta ennast iseloomustab: "Ma olen Vähk ja Tiiger. Hästi vastuoluline. Raske on elada selliste märkidega. Sellepärast, et Tiiger on see, kes ründab, ja Vähk on see, kes elab sissepoole. Nende kahe iseloomujoonega olen ma võidelnud kogu aeg. See on paljude jaoks täiesti vastuvõetamatu natuur. Sest kui ma muutun mõne jaoks ründavaks või isegi vastikuks, siis see on minu jaoks kaitserefleks."

Kaitserefleksi ja hambaid näidanud on metalltiiger Jaak varemgi. Näiteks 1982. aastal, kui ta mitmeks kuuks peitu puges ja tagatipuks sama aasta oktoobris Alma-Atas väljamüüdud saali eest Moskva lennuki peale tahtis putkata.

Mitmed Joalat tundvad inimesed iseloomustavad teda muu hulgas sõnadega: vastuolulise loomusega, endassetõmbunud, eraklik, mõnikord depressiooni kalduv. "Eks ta oli ka natuke kinnine natuur ja võib-olla see johtubki hilisemast tuntuse painest. Sest noore poisina oli ta igati lahe sell," ütleb Olav Ehala.

Küllap nende hinnangute ühisnimetajaks ongi kaitserefleks, mis on viinud Joala sedavõrd sügavale peitu, et isegi kunagiste parimate sõprade jaoks on ta lootusetult kadunud mees. "Pole viimased kolm-neli aastat teda kindlasti näinud. Minu kõnedele ta ei vasta. Tahtsin teda sünnipäevale kutsuda, aga ei ta ei vastanud ka minu telefonisõnumile. Isa suri tal ära ja ma tahtsin talle kaastunnet avaldada, aga Joala ei võtnud toru. Millest ta elab, kus ta elab ja kuidas ta elab?" küsib Linna. "Ta on täiesti kadunud. Üks ta endine pruut ütles, et ta on ikka solvunud, et teda Kremli Ööbikuks hüüti. Kuigi kolme paksu tuuri lõppedes oli selge, et kui Joala oleks tahtnud hakata soolokarjääri tegema, oleks ta siin Eestimaal jumal edasi olnud."

Kuulsus tuli liiga äkki?

Selle avaldusega lükkab Linna ümber siin-seal kõlanud kuuldused, et aastatepikkune ahelsuitsetamine oli Joala hääle 1996. aastaks sedavõrd ära kurnanud, et ta tuuri teises pooles ei suutnudki enam otse laulda. See olevat väidetavalt olnud ka üheks peitupugemise põhjuseks. "Osa lugusid tuli lindi pealt ja osa laulsime otse," kinnitab Linna.

Telesaates "Tundmatu Jaska" poetab menukate ellujäämisõpikute autor Luule Viilma mõtlemapaneva lause: "Tema on sellise tähe all sündinud poiss, kelle hea omadus on see, et ta oskab loobuda. Ta oskab teha oma elus korrektiive. Ta on selline mees, et kui vastu seina jookseb, saab kuldse muhu otsaette."

Ometi jääb küsimus, kas suurelt areenilt allaastumise (ehk siis loobumise) ja elus korrektiivi tegemise taga oli ennekõike tiigrimehe kuulsuse ahelad, solvumine (külgepoogitud Kremli Ööbiku tiitel!) või hoopis kohalike kultuuriametnike seljatagused sigadused, mis Joalat sedavõrd ärritasid, et ta vandus jalga mitte iial enam kodumaale tõsta? Või abielu lõhkiminek? Või sai tal ühel hetkel mõõt lihtsalt täis? "Kuulsus tuli talle peale liiga kähku ja liiga massiivselt. Ta tahtis hingamise ruumi. Aga talle ei antud seda. See ajab inimese hulluks. Jaak rääkis pidevalt, kui tüdinud ja väsinud ta kõigest on," teab Joala konferansjee Ada Lundver.

Siiski – veel üks võimalik põhjus: "Mul sai mõõt täis, kui Venemaale saabus tümpsu-periood. See oli põhjus, kus ma tõmbasin kriipsu alla ja ütlesin endale, et nüüd aitab. Sellest piirist ma enam allapoole ei lähe."

Küllap olid peitpugemise põhjuseks kõik need tegurid kokku, mis 1982. aastal korraga laviinina liikuma hakkasid ja ta enda alla matsid.

Urmas Oti saates "Carte blanche" meenutas Joala: "Mul on selgelt meeles see hetk, kui tundsin, et lavalolek on nüüd mulle lihtsalt vastukarva. Ma tegin neid kontserte juba lihtsalt nagu mingi üleskeeratud mängujänes. Ja äkki leidsin, et ma ei suuda enam laval ennast laulma sundida. Ma ei tahtnud enam ka monitorist ise oma häält kuulda. Niisugune tunne tekitas mulle eneselegi hirmu, et ma ikka kohe tõesti lähen poole laululoo pealt ilma sõnakestki lausumata lavalt minema ja sellega siis ongi mu edasiste laulmistega kogu lugu..."

Vaid viis-kuus aastat varem, kui noor Joala oli naasnud diplomiga V üleliiduliselt estraadiartistide konkursilt ning ees terendas Sopot, ütles ta: "Ma ei tahtnud ju midagi saavutada. Ma lihtsalt olin selline, nagu ma olin."

Trots tõi paksu pahandust

Ometi saavutas ta pärast Sopoti lauluvõistlust peadpööritava kiiruse ja kõrgusega sada korda enam kui mõni teine laulja võis ealeski unistada. Kuuendik planeedist oskas öelda Joala nime une pealt, tema kontserdid hiiglaslikes kultuuripaleedes olid puupüsti täis ning Nõukogude ainsas plaadifirmas Melodia vermitud vinüülplaadid olid defitsiit.

"Samal ajal kui mind Eestis hakati kutsuma Kremli Ööbikuks, sain ma Moskvas hüüdnimeks "dollarnõi pevets"," meenutab Joala mainitud telesaates väikse irooniaga. "Mind peeti täielikult reeturiks. Ilmselt oli sel ka tõepõhi all. Aga mind see vihastas ja ma hakkasin trotsima. Sellepärast, et Moskvas mind aidati, tehti kõik, mis mul vaja oli, Eestis loobiti mulle ainult kaikaid kodaratesse. Ja siis hakkasin ma muidugi Eesti vastu trotsima."

Trots tõi Joalale, kes ühtpidi võis endale vaat et kõike lubada, mitmelgi korral kaela paksu pahandust.

Üks mustemaid auke Joala muidu kuldses karjääris oli aasta 1982, kui ta sai koos oma ansambliga Radar aastase disklahvi. Seda aega on Joala ise usutluses Postimehele meenutanud: "Oli üks loll aasta, kui kõik matsud käisid üksteise otsa. Eelmine korter tehti puhtaks, siis oli lahutus eelmisest naisest. Ja kolmas mats oli see, et meie kallid kultuurifunktsionäärid organiseerisid mulle aastaks disklahvi. See käis väga lihtsalt – keegi Eestist oli helistanud Moskvasse kultuuriministeeriumi ja öelnud: "Sdelaite s nim hotj što-nibudj, on u nas neupravljajemõi." ("Tehke temaga kas või midagigi, ta on meil juhitamatu." – toim)"

Seda seika on ta laiendanud teleintervjuus "Tundmatu Jaska": "Sellepärast, et oma trotsist vilistasin ma kõige peale, mis toimus Eestis. Kuna filharmoonia ja kultuuriministeerium ei kavatsenud seda alla neelata (vaatamata sellele, et ma tõin neile oma kõriga sisse metsikuid miljoneid), organiseerisid nad mulle aastase dis-klahvi. Ja ausalt öeldes ma pärast seda ei tõusnud ka enam. Kui sa jätad nii suures mängus aasta vahele, oled sa kadunud," meenutas Joala saates.

"Kuna suur kontsertbisnis oli Venemaal juutide pärusmaa, töötas kogu sealne levimuusika süsteem nii, et kolm kontserti tegi artist või ansambel riigile ja ühe endale," räägib Liidu muusikaäri telgitagustest üks endine kultuuriametnik. "See tähendab, et raha anti üle kohvriga. Või siis tasuti autodega."

Legendi järgi otsustasid Joala ja Radari-poisid, et miks nad neljandat kontserti peavad juutidega jagama, et teevad ise. Juudid said aga haisu ninna ning karistuseks oligi disklahv. "See on legend, aga kindlasti tõele väga lähedane," kinnitab endine kultuuriametnik.

Joala disklahvi mäletab ka kunagine kultuuriministeeriumi muusika- ja teatriosakonna juhataja Jüri Trei. "Korraga tuli kuskilt ülevalt käsk, et Joala peab linnahallis kontserdil esinema. Helistan talle, aga telefon ei vasta. Lõpuks keegi tuttavatest teadis, et Joala on täielikus audis, juba mitu kuud kellegagi ühendust ei võta ning telefonitoru tõstab vaid siis, kui eelnevalt kolm korda kutsuda lased ja ühenduse katkestad. Nii ma tegingi. Jaska võttis vastu ja me saime Kuku klubis kokku. Ta tuli, oli morn, sõjakas ja vihane. Et bändiga on jama ja nüüd veel disklahv! Sain ta siiski nõusse linnahallis esinema ja minu meelest sai selle kontserdiga ka disklahv maha võetud," mäletab Jüri Trei.

Ei laula enda juubelikontserdilgi

Selsamal Joala jaoks õnnetul 1982. aastal viskas ta siinsetele kultuurifunktsionääridele veel ühe vimka. Oktoobris olid Kasahstanis ENSV kultuuripäevad. Loomulikult oli kohal ka Joala. Vahetult enne esimest kontserti oli ta saanud aga Tallinnast telefonikõne, mis toonase Eesti Riikliku Filharmoonia direktori Oleg Sapožnini sõnul oli mehe endast täiesti välja viinud ning ta kavatses tagasi Moskvasse lennata.

Sapožnin saigi Joala kätte viimasel hetkel lennujaamast. "Terve Nõukogude Liit arvestab minuga, aga kodus eraldatakse mulle korter vaatega prügikastidele," selgus telefonikõne sisu ning laulja pahameeletormi põhjus. Ometi suutis Sapožnin Joala ümber veenda. "Tegelikult saime me täiesti normaalselt läbi ja ta polnud miski bravuuritseja vend," loeb Sapožnin teema lõppenuks.

Jaak Joala ise on öelnud, et kolmveerandist temaga juhtunust ei saa ta iialgi avalikult rääkida. Salapärasus oli romantilisuse kõrval Jaagu kaubamärk ning ilmselt ka üks edu saladus, kõik need aastad, mil ta elas elu, mille sarnast enamik meist ei oska näha kõige kaunimateski unenägudes.

2008. aasta Õllesummeri lõpetas suurkontsert, kus meie tuntud lauljad esitasid Jaak Joala kuulsaks lauldud laule. Välja arvatud lugu "Unustuse jõel", mille esitajana nägi Joala vaid Marko Matveret, kes ei saanud aga kontserdil esineda.

Tänavu toimub Joala juubelikontsert Käsmus, kus kuuleb tema repertuaari kullafondi kuuluvaid laule. Keda aga laulmas ei kuule, on Joala, nagu kinnitavad korraldajad.

Ja küllap ei näe teda täna ka Valgetähe teenetemärki vastu võtmas.

Tiiger on taas kaitsepositsioonis ja peitu pugenud. "Ma ei ole olnud omand. Ma olin täielik iseenda peremees," meenutas ta telesaates "Tundmatu Jaska" Venemaa aastaid. Sedasama on tal õigus öelda ka täna.