Inimesed
13. veebruar 2010, 08:39

Toomas Kall: "Ma ei häbene südamest naerda. Aga põhjust pole just väga tihti." (2)

"Kui poliitik suvatseb naljatada, siis ta kasutab poliitilise võitluse arsenali ühte paremat relva. Kui mina suvatsen naljatada, siis ma lihtsalt teenin leiba," ütleb teenekas humorist Toomas Kall, kelle teksti kuuleb praegu teleseriaalis "Pehmed ja karvased" ning estraadilavastuses "Prügikast 3 ehk Eesti masurka".

Miks humoristid nii tõsiste nägudega on?

Kõik ei pruugi olla. Mina ei ole oma miimilisi lihaseid spetsiaalselt treeninud, ma ei ole kunagi lavale ega televisiooniekraanile kippunud. Mul ei ole vajadust ennast miimika kaudu väljendada. Ma naeratan küll, ja kui fotograaf tuleb, siis ma talle kah spetsiaalselt teesklen.

Aga kui te head nalja kuulete?

Ei häbene üldse südamest naerda. Aga põhjust pole just väga tihti.

Millal viimati oli?

Ma olen vaadanud viimasel ajal üle sarja "Jah, härra minister". Vaat see on küll niisugune... kõik ei ole naermiseks, aga sellele lisandub vaimne nauding: sa näed, et asi on hästi välja mõeldud ja täiuslikult välja kirjutatud. Rääkimata näitlejameisterlikkusest. Seda võib naerda häbenemata. Seal ei juhtu, et naerad lolli asja peale ja pärast on piinlik. Seal on kvaliteetne naer.

Te õpite kah seda sarja vaadates? Teete mõttes linnukesi: ahah, see oli päris hea käik, ehk saab seda kuidagi oma tekstidesse mugandada.

Niisugust otsest ülevõtmist mul praegu polekski kuhugi panna, sest – kui me oma jutuga paratamatult jõuame "Pehmete ja karvaste" juurde, siis need on väga erinevad žanrid. Ega seal "Härra ministris" ole midagi enneolematut, aga ta on hästi tehtud, lõpuni väljapeetud. Ei ole nii nagu meil ja minul siin Eestis, et väga paljud asjad jäävad tooreks: võetakse mingi osa üles, aga episoodi kõiki võimalusi ei kasutata ära – nii näitlejate kui autorite kui monteerijate kui režissööride poolt.

"Härra ministris" huvitaks mind must materjali – mida on peetud selleks, mis pole veel hästi välja tulnud.

Meil on nii, et...

Kui tsiteerida klassikuid: iga dramaturgiline episood on lõpuni mõeldud siis, kui ta võtab kõige halvema pöörde. Vaat sellest lõpuni mõtlemisest jääb meil puudu. Siin on vahe: on Inglise seriaalid, ja on Eesti seriaalid.

Kas te teete "Pehmete ja karvaste" tarbeks materjali hankimiseks spetsiaalselt tööd?

Jah. Mina kirjutan stsenaariume üle nädala (teine autor on Gert Kiiler – R.K.), just andsin uue osa ära, ja nüüd tuleb vaba 10 päeva. Ja siis ma uudiseid nii aktiivselt ei jälgi, ei mõtle koos uudisega kaasa sellele, et kas seda saab nukkude peal rakendada.

On teile mõni nende nukkude prototüüpidest helistanud: "Tänases osas olin ma päris hea"? Või siis helistatakse ja antakse vihjeid mõne teise tegelase kohta?

Ma olen saanud tagasisidet ajakirjandusest – kui ajakirjanik on küsinud ja prototüüp vastanud. Aga minul nendega suhet ei ole. Ja see on väga hea. Ma ei tea, kuidas ma pärast sellist kõnet järgmist osa kirjutaks, sest selle inimese maine oleks minu silmis kahjustunud – reageerida iseenesest tühisele asjale.

Aga kuni keegi pole reageerinud, niikaua ma pean neist lugu kui tõsiseltvõetavatest poliitikutest, kes vaatavad asju natuke kõrgemalt ja üldrahvalikult tasemelt. Ei hakka iga väikese kommentaari – mida ka "Pehmed ja karvased" endast kujutavad – peale reageerima.

Poliitiku asi on teenida rahvast. Aga kui ta tunneb huvi oma maine pärast, siis see ei aita rahva teenimisele eriti kaasa.

Teie poliitiliseks suurvormiks jäi allkiri "40 kirjale"?

Jah, ma ei ole pärast seda andnud allkirja ühelegi mitte enda kirjutatud tekstile või kollektiivsele kirjale.

Võimalusi on olnud mitmeid, igasuguseid pöördumisi on pakutud – avalik kiri on levinud žanr. Näiteks kui on oht, et üks raadiotöötaja lastakse lahti, siis levitatakse kirja, et kirjutage alla... Ma hindan "40 kirja" allkirja kõrgelt, see on selle žanri absoluutne tippsaavutus, kõik muu on selle kõrval väheoluline.

Ja siis ei nimetatud seda ka poliitika tegemiseks. Siis ju poliitikat polnud, ükski Nõukogude aja tegelane ei olnud poliitik, nad olid samasugused käpiknukud nagu "Pehmete ja karvaste" nukud praegu.

Teid parteidesse on ikka kutsutud? Kas näiteks Eino Baskini kaudu, kes teid natuke enne "40 kirja" skandaali Vanalinnastuudiosse tööle võttis, pole mõnda soodsat pakkumist tulnud? Astuda Keskerakonda?

Ei ole. Ilmselt on aru saadud, kellega on tegemist – apoliitilise isikuga. Mul ei ole olnud elus mingeid sihte, mida ma ei oleks saanud taotleda individuaalselt. Minu siht on kirjutada, avaldada, selleks ei ole parteid tarvis.

Ma ei saa päriselt aru neist suure südame ja madala valulävega inimestest, kes on kogu oma loomingulise tegevuse kõrval pidanud võimalikuks minna laiemalt rahvast teenima.

Kiita võib tagantjärele neid kirjanikke ja kunstnikke, kes läksid poliitikasse perestroikaaja lõpus ja hakkasid Eesti riiki tegema. Aga sealt edasi tegid õigesti need, kes andsid poliitika tegemise üle juristidele ja majandusinimestele kui pädevamatele.

Ja mina tean enda piire kah. Üks poliitiku huvidest on olla nähtav ja populaarne. Aga mul ei ole seda vajadust olnud.

Kui tuleb välja uus huumorilavastus teie tekstile – näiteks "Prügikast 3" –, siis te ikka käite saalis publiku reaktsiooni piilumas: kas üks või teine nali töötab?

Ma pean nüüd meelde tuletama, kas ma nooremana ja algajana tegin seda. Rahva reaktsioon on kahtlemata huvitav ja õpetlik, aga seda, kas mu tekst on hea, peaks ma jälgima puhtalt teksti enda pealt, kui publik on lugeja rollis. Teatris võivad nii lavastaja kui näitleja teha asja palju paremaks või halvemaks. Hea näitleja veab näiteks pausi välja seal, kus autor pole seda oma rumaluses mõelnudki.

Te kirjutades teate, et nüüd ma viskan "Prügikasti" nalja, mille peale publik naerab pisarad silma?

Jah, ma tean seda. Aga selle nalja ma kärbin kohe ära. Mitte alati, aga tavaliselt on siis tegemist natuke labase naljaga.

Te kirjutate huumorit erinevatele sihtgruppidele. "Pehmete ja karvaste" ja "Prügikasti" auditooriumid on ju mõnevõrra erinevad.

Peaksid olema jah. "Prügikasti" auditoorium on see, kes viitsib õhtul välja minna, "Pehmete ja karvaste" oma on laisk, istub kodus.

Üllatav on kuulda ringreisidel, et saalid on täis. Mina olen ise kah laisk ja ei viitsi väga sageli teatrisse minna, nii et ma olen väga tänulik kõikidele inimestele, kes kohale tulevad.

Kas te mõtlete lugu kirjutades, et see on nüüd "Karvastele" sobiv nali, seda ma "Prügikasti" pista ei saa?

Sisulist vahet ei ole. "Karvaste" puhul piiravad teksti kõige rohkem nukud: tuleb arvestada nuku võimalikku liikumist, seda, et näitlejail pole mugav mängida, kui stseenis on üle kahe nuku. Kui neid on juba kolm, siis läheb laua all eriti kitsaks.

Mis teema on teile tabu?

Tabuteemat põhimõtteliselt ei ole. Aga ma üritan mitte teha nalju isiklikel teemadel. Kui Juhan Parts saab poja, siis ma ei pea eetiliselt õigeks, et see oleks "Karvaste" stsenaariumis sees. Aga kui ajalehepealkiri on sõnastatud: "Juhan Parts sai poja", mis iseenesest... Juhan Parts paremal juhul tegi poja ja tema naine sai poja.

See ajaleht oli Õhtuleht?

Ma ei mäleta.

Kirjutav ajakirjandus on palju tabuvabam. Kirjutatakse igasugust tumekollast.

Mis on tumekollane?

Ma kujutan ette, et kõik see, millest inimene ise avalikult ei räägiks, mida ta varjaks, aga mille ajakirjanikud ikka üles otsivad, eeldades, et see lugejat huvitab.

Teie lõpetate "Pehmetes ja karvastes" stseeni sellega, et presidendipaar uinub.

Minu jaoks lõpeb see, jah, viimaste une-eelsete sõnadega. See pole ühiskondlikult tähtis, mis sealt edasi läheb. Ühiskondlikult tähtis on see viimane mõte.

Kas loodusvara nimega huumorisoon on otsakorral?

Ei tohiks olla. Kui küsimuse taga on see, kas humoriste on vähemaks jäänud.

Pigem oli küsimuse taga poliitilise korrektsuse taak. Mulle vahel tundub, et iseäranis nooremad poliitikud ja ametnikud ei julge enam iseendagi töö üle nalja heita.

Uue aja fenomen on see, et humoristi polegi ühiskonnas tarvis, sest mingite asjade väljaütlemine nõudis omal ajal keskendumist ja ka julgust. Kui meenutada näiteks Priit Aimla omaaegseid teravaid kavasid. Tsensuuri ja hirmu kadumise ning iseseisvuse tekkimisega on avanenud kõikidel võimalus kasutada huumorit.

Kui poliitik suvatseb naljatada, siis ta kasutab poliitilise võitluse arsenali ühte paremat relva. Kui mina suvatsen naljatada, siis ma lihtsalt teenin leiba. Siin on suur vahe.

Tsensuuri kadumine on teinud elukutselise humoristi töö keerulisemaks?

Tema töö tähendus on ilmselt muutunud. Vajadust mõte enne väljaütlemist ära peita enam pole. Aga selle järele on küll igatsus, et nalja taipamiseks kuluks veerand sekundit.

Teie elate huumori tegemisest ära? Riik naeratab tunnustavalt teie maksude laekumisel?

Riik ei teeni minu pealt kuigi palju, honorarid on väikesed. Kui riik tahaks minusuguse pisikese vaese FIEkese käest rohkem raha saada, peaks ta kehtestama kõrged tariifid huumori kirjutamise eest.

Te olete FIE? Enamik mu tuttavatest loovikutest, kes on katsetanud töötamist FIEna, on lõpetanud sellega, et võtavad maksude tasumiseks pangast laenu, sest raamatupidamine käib üle jõu.

Tuttav probleem. Ma küll otse laenu pole võtnud, aga lihtne pole.

Te olete suur melomaan. Mart Juur rääkis, kuidas te käisite 1988. aastal esimest korda Rootsis ja naasite riida vinüülidega.

Ma küll ei mäleta, et ma oleks seda riita Juurele näidanud.

Kelle kontserdilt saadud elamus ei taha teil kuidagi ununeda?

Mul on kaks suurt elamust: Bob Dylani ja Ray Charlesi kontserdid, mõlemad Tallinnas.

Ma ei tea siiamaani, kes Ray Charlesi kontserdi Tallinnas korraldas, aga ma ütlen talle praegu siin aitäh!

Millise Eesti artisti pärast te viitsite kodust väljuda?

Ühel hetkel ma avastasin, et mul on plaadikogus ainult Ameerika artistid. Ja natukese aja pärast avastasin, et peaaegu kõik on neegrid.

Pärast seda ma olen natuke diapasooni laiendanud. Eesti artistidest on mul näiteks plaat, mis oli Võru poiste raamatu "Viie pääle" vahel (autoreiks on sel teosel Contra, Aapo Ilves, Pulga Jaan, Jan Rahman ja Olavi Ruitlane – R.K.).

Mis veel ei tähenda, et ma nende kontserdile jõuaksin.

Muidu on mul kogus, 1920.–30., ka 1950. aastate, blues, krõbisev ja kahisev. Parimad muusikud ongi sellised... meie mõistes külalaulikud.

Kas te vaatlete ühiskonda pigem ajaloolase või sotsioloogi pilguga?

Oh! Kui ma püüaksin vaadata ajaloolase või sotsioloogi pilguga, siis mul poleks ilmselt kõik korras – ma vaataksin pilguga, mida mul pole. Kuigi sotsioloogi pilguga oleks hea vaadata – selle taga on ühiskonna allhoovuste ja toimingute ning muutumiste põhjustest arusaamine.

Aga mina tegelen pealispinnaga: leian sealt kummalisi vastuolusid ja kujutan neid valitud karakterite abil. Naljatlen pealiskaudselt. Mulle piisab "Karvastest". Ega mul olegi rohkem öelda, kui praegu see nukumäng võimaldab.