Eelmisel reedel pidas kujutavate kunstide klubi 75. sünnipäeva, mis puhul nii Kukusse kui ka kunstihoonesse oli kogunenud oma tuhatkond inimest. Nii neid, kes mäletasid Kuku klubi veel esimese vabariigi päevilt (89aastane akvarellikunstnik Valli-Lember Bogatkina) kui ka juhukülalisi.
Kuku oli nõukogude ajal kinnine klubi ja seda aktseptis Heinz Valgu sõnul ka tollane partei ja valitsus: las mässumeelsed boheemlased jauravad pigem omavahel kinnises keldris, kui et lähevad oma kahtlasevõitu ideid linna peale levitama. Parteibossid peitsid sel puhul pea liiva alla.
"Teada-tuntud KGB major Raus istus ühel õhtul Kukus oma tavapärases kohas, kui korraga astus sisse 20. SS-diviisis teeninud graafik Henn Rooneem," meenutab Heinz Valk vaid ühte kurbnaljakat lugu, millistest omaaegse kinnise klubi seinad pakatavad. "Kui Rooneem oli natuke sopsus, lõi ta Kukusse tulles alati kannad kokku, tõstis käe üles ja hüüdis üle saali: Heil Hitler! Nii ka sel õhtul. Nii kui tuttavat graafikut Ennosaart nägi, kordus sama protseduur. Et Rooneem Rausi ei tundnud, torkas ta oma terava sõrme mehele otsaette ja küsis Ennosaare käest, kes see kumminina niisugune on. Ennosaar tõusis püsti: palun saage tuttavaks, kunstnik Rooneem – KGB major Raus. Vaesel Rooneemel hakkas mokk võbisema nagu jänesel boa ees. Saanud hingamise korda, poetas ta mokaotsast, et tal on kiire. Aga ei juhtunud midagi – Rooneem ei julgenud kaks kuud kodunt välja tulla, ootas, millal must auto järele tuleb. Aga need kaptenid ja majorid, kes Kukus käisid, kinnitasid, et nad pole seal tööl. Nad lihtsalt neelasid üht-teist alla, kuna polnud ju miski saladus, et Kukus valitses teine õhkkond," meenutab Heinz Valk vaid üht lugu, mille sarnaseid jaguks tal pajatamiseks kindlasti hommikuni.
Kommentaarid