J. D. Salinger: ma kirjutasin ainult enda rõõmuks (1)

Vaikimise poolest kurikuulsa Salingeri esindajafirma Harold Ober Associates teatas, et romaani "Kuristik rukkis" autor oli surnud loomulikku surma. "Kuigi ta maikuus puusaluu murdis, oli tema tervis suurepärane kuni üsnagi ootamatu allakäiguni uuel aastal," vahendab New York Times. Salingerist jäid maha kolmas abikaasa Colleen O’Neill, eelmisest abielust pärit poeg ja tütar ning kolm lapselast.

Sõja ajal vastuluureohvitserina kirjutama hakanud Salingeri pärand on üsna väike, ent see-eest tohutult mõjukas. 1951. aastal ilmunud "Kuristik rukkis" – romaan koolist väljavisatud Holden Caulfieldi enese- ja õnneotsingutest võltsis täiskasvanute maailmas – sai noorte seas jalamaid bestselleriks. 1953. aastal ilmunud "Üheksa juttu" eksistentsikriisis vaevlevate tundlike tegelastega ning haruldaselt paindliku keelekasutusega pälvis kriitikutelt ülistussõnu.

1953. aastal pages õrna närvikavaga Salinger, kes oli süvenenud idamaistesse meditatsioonipraktikatesse, Manhattani kirjandusmaailmast ja rajas endale kodu Cornishisse New Hampshire’is. 1960ndate algul ilmusid raamatuna New Yorkeri ajakirjas ilmunud "Puusepad, tõstke kõrgele sarikad" ning "Franny ja Zooey" Salingeri loodud seitsmelapselise Glasside pere võsude hingekriisidest.

"Kirjutan ainult endale."

Salingeri viimane trükis ilmunud teos oli novell "Hapworth 16, 1924", mis võttis enda alla suurema osa ajakirja New Yorker 1965. aasta juuninumbrist. Arvustus oli väga negatiivne. Salingeri reaktsioon oli kirjastustegevusele jäädavalt selg keerata ja end kodusesse tsitadelli müürida.

"Avaldamine on minu privaatsuse jäme rikkumine," ütles Salinger 1974. aastal. "Mulle meeldib kirjutada. Ma armastan kirjutada. Aga ma kirjutan ainult endale ja omaenda rõõmuks."

Saatuse iroonia: mida rohkem Salinger privaatsust ihaldas, seda kuulsamaks ta sai. Aastate jooksul käis teda New Hampshire’is jahtimas kümneid ja kümneid reportereid. Oma privaatsuse säilitamiseks pöördus Salinger korduvalt kohtusse.

Salinger oli usu- ja tervisefriik

Saladusloori, mis Salinger enda ümber mähkis, torgati siiski ka auke. On teada tema armulood endast tunduvalt nooremate naistega. 1998. aastal avaldas oma mälestused Joyce Maynard, kellel ülikooli esmakursuslasena oli 1973. aastal küpses eas kirjanikuga 10 kuud kestnud armulugu. 2000. aastal tuli memuaaridega lagedale Salingeri tütar Margaret.

Maynardi väitel oli Salinger võimukas ja seksuaalselt manipuleeriv, tagatipuks homöopaatiausku tervisefriik, kes hommikul sõi külmutatud herneid ja õhtul pooltoorest lambaliha. Tütar Margaret kirjeldas isa patoloogiliselt enesekeskse inimesena, kes tema ema – Salingeri teise naise Claire’i – oli oma türanlikkusega närvivapustuseni viinud. Isa olevat harrastanud zen-budismi, vedanta hinduismi, saientoloogiat ja nõelravi ning joonud omaenda uriini.

Omaaegne kallim Maynard väitis, et Salingeril seisab seifis vähemalt kaks avaldamata romaani. Ühe kuulujutu kohaselt oli kultuskirjanik kogu uue loomingu ära põletanud, teise järgi kirjutas ta aastate viisi paberile üht ja sedasama rida...