Heino Pars: "Filmindus on isegi mu elu päästnud." (2)

84aastane vanameister naisemees enam pole. Ta elab üksi ja on oma raha peremees, sest naine on kolinud hooldekodusse. "Ta saab oma rahaga hakkama. Me oleme nüüd lahutanud, sest tal läks mõtlemine käest ära. Muidugi ma käin teda vaatamas ja tütred käivad, aga iga kord ei saa ta arugi, mis toimub," seletab Pars ja rõõmustab iseenda selge mõistuse üle.

Laupäeval jagas Eesti Kultuurkapital Tallinna Tehnikaülikooli uues raamatukogus Mustamäel 2009. aasta auhindu. Ainsa elutööpreemia andis välja audiovisuaalse kunsti sihtkapital. Au osaliseks sai Heino Pars – mees, kes mõtles välja näiteks loodushuvilise operaator Kõpsu.

1953. aastal Tallinnfilmi operaatori assistendina tööle asunud Pars sattus Eesti nukufilmi rajaja Elbert Tuganovi võttegruppi. Seal kerkis ta esmalt operaatoriks ja varsti võttegrupi teiseks režissööriks.

Putukad külmkapist kaadrisse

Pars polnud 80aastasekski saades oma tööga rahul. Ta ütles Postimehele, et mõtleb oma filme vaadates ikka, et võinuks midagi teisiti teha. Parim hinnang, mida ta mõnele oma filmile soostus andma, oli enam-vähem. Nüüd on ta enda vastu leebem, sest on kohati unustanud kõrged eesmärgid, mis filmimise ajal olid: "Siis, kui ma värskelt vaatasin, nägin küll kohe, mis oleks võinud paremini olla. Aga nüüd on aeg juba ümber ja ma ei mäleta enam esialgseid mõtteid, nii et need ei sega enam."

Pars usub, et teenis preemia tänu oma eksperimentaalsele lähenemisele: "Minu arust on päris huvitav, et olen katsetanud animatsiooni elavate objektidega. Sellega oli muidugi väga palju tööd. Eriti kimpus olin ma putukatega (filmis "Putukate suvemängud" – K. A.). Panime putukad kaadrisse – kohe lendasid minema. Ja otsi siis uuesti üles! Mõtlesin kasutada narkoosi, aga siis olid nad purjus – see ei sobinud. Kõige parem vahend oli külmkapp. Putukad külma eriti ei karda ja kui nad külmkapist tulid, olid nad parajalt aeglased, et neid filmida. Nad olid kangeks ja uimasemaks jäänud. Iga kord tuli midagi välja mõelda, sest kõik ei läinud nii, nagu algul mõtlesin." Filmilavastamine oli ühtlasi leiutamine.

Lavastajana tegi Pars 31 nukufilmi, operaatorina 8 ja operaatori assistendina 2. Üks tippteoseid on 1960. aastatel vändatud esimene Eesti animatsiooniseriaal "Operaator Kõps", mille neljas jaos viib loodushuviline peategelane filmivaataja avastama seene-, marja- ja kiviriiki ning üksikut saart. Populaarteadusliku alatooniga multifilmides butafooriat ei kasutatud: taimed ja seened olid ehtsad.

Avangardismiga üllatas 1972. aasta "Nael". Pars peab aga kõige esinduslikumaks teoseks "Meemeistrite linna". "Lastele meeldis see väga. See oli tehtud, et rääkida mesilaste elust."

Nimelt on Pars hobimesinik. "Üks mesilaspere veel on, aga mul on juba raske. Ma ei jõua enam neid kaasi tõsta. Pean vahepeal istuma ja see ei ole enam see," räägib kõrges eas mees, kes pidas varem korraga mitut mesilasperet.

1988. aastal pensionile jäänud Pars veedab enamiku aega lugedes või telerit vaadates. Nii satub endine režissöör vaatama ka praegusaegseid animasaavutusi: "Tänapäevafilme on huvitav vaadata. Tegemisviisid on muidugi hoopis teised. Palju lihtsam on, kui meil omal ajal."

Preemiaraha jagab tütarde vahel

Kuidas kasutada sihtkapitalilt saadud auhinnaraha 80 000 krooni, on Parsil juba selge: "Mul on kolm tütart ja iga tütar saab 20 000. Omale jääb ka

20 000 – mulle jätkub küll."

Väljaminekud igapäevaelule on tal väikesed. "Ma viimasel ajal söön väga vähe – mitte kokkuhoiu mõttes, vaid lihtsalt ei taha. Esimest korda ma söön alles kell kaks päeval, hommikul joon ainult kohvi. Õhtul on ka viie-kuue paiku väike söömine," ütleb Pars.

Elu suurimaks kordaminekuks peab veterinaarina alustanud filmimeister otsust muuta oma ametit: "Arstitöö nõuab täpsust, mitte fantaasiat. Ma hakkasin aru saama, et see ei ole hoopiski minu töö. Oleksin jäänud keskmiseks arstiks. Otsustasin tegeleda ikka sellega, mis mulle kogu aeg huvi pakkunud – millegi loomingulisega." Esmalt soovis Pars õppida Moskvas režissööri eriala, kuid teda ei lastud katsetele, sest tal oli Saksa, mitte Nõukogude keskkooli lõputunnistus. Veterinaariaõpingud Tartu ülikoolis ei lugenud.

Tagantjärele on n-ö puhta lehena Tallinnfilmi tööle läinud Pars rahul, et Moskvas ei õppinud: "Mind ei rikutud ära, ei muudetud venepäraseks. Ma olin iseseisvam."