Mart Juur: "Memuaare ootaks ajakirjanikelt ja kuulsuste abikaasadelt." (8)

Eestis kirjutatakse ja ostetakse elulooraamatuid ning mälestusi sellise hooga, et näiteks Arvo Kukumäest vestva teose lisatrükk lükati paberipuuduse tõttu edasi.

"Loomulikult äratavad rohkem tähelepanu igasuguste kuulsuste raamatud, aga väga vahvaid ja väga lahedaid tekste on ilmunud ka täiesti tundmatute inimeste sulest," analüüsib olukorda elulooraamatute riiulis suur memuaarifänn Mart Juur. "Eesti ühe kõige parema mälestusteraamatu avaldas täiesti tundmatu paljulapseline ema nimega Valentine Nõlvak. Tema "Ellujääja" on võimas asi! Või näiteks Evald Loosaare "Eesti mehe lugu". Kui inimene suudab jutustada huvitavalt, siis on tema raamat igal juhul väärtuslik. Minu poolest võiks iga eestlane kirjutada oma eluloo."

Memuaarid – poliitiku võimalus

Heaks näiteks, kuidas ajaloolise väärtusega mälestused ja ilukirjandus suudavad moodustada nauditava koosluse, toob Juur Leelo Tungla raamatud "Seltsimees laps" ning "Samet ja saepuru".

Iseäranis ärgitab Juur mälestusi kirjutama ajakirjanikke. "Minu eelmise aasta üks suuremaid lugemiselamusi oli väliseesti ajakirjaniku Voldemar Kurese päevaraamat, mida oli viis köidet," tunnistab ta. "Ajakirjanikud suhtlevad enamasti laial rindel, kohtuvad kummaliste inimestega, kuulevad intriige-klatši – kui leidub keegi, kes suudab selle kõik kirja panna, oleks see supertulemus!"

Veel võiks Juure meelest nähtu-kogetu üles tähendada kuulsuste abikaasad – no kuulsused ise ei pruugi olulistele detailidele alati pihta saada – ja poliitikud.

"Eesti poliitikud pole vist päriselt aru saanud, et memuaarid on nii-öelda oma müüdi kinnistamiseks tohutult olulised," kaalub Juur. "Näiteks Churchilli roll ja panus on mõne ajaloolase arvates jube vaieldav, aga kuna ta kirjutas niivõrd säravad memuaarid, lähtuvad kõik Churchilli hindamisel tema enda kirja pandust."

Häbematult vähe kajastatuks peab Juur teemat: kuidas valitseti Eesti NSVd.

"Jube huvitavad oleks Vaino Väljase memuaarid. Ja Arnold Rüütli mälestused oleks hiilgav materjal. Mõtle, kellega ta kõik on kohtunud!" süttib Juur. "Rüütel võiks ju rääkida elust alates Hruštšovi ajast kuni taasiseseisvumiseni välja. Kuna ta pole seda aga teinud, ei osata tema rolli hinnata. Inimesed ei mäleta, kui tähtis tegelane Rüütel Eestile oli."

Kahte asja paneb Juur siiski kirjastajatele südamele: toimetatagu ballast välja ja lisatagu raamatu lõppu isikunimede register: "Näiteks mentaliteediajaloolasele võiks Anne Veesaare või Elle Kulli raamat olla väärtuslik allikmaterjal mingite detailide noppimisel, aga sealt ei saa seda materjali kätte, sest viited puuduvad."

Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi professor Rein Veidemann ei oota aga niivõrd memuaare, kuivõrd biograafilisi romaane eesti tippkirjanikest, -kunstnikest ja -heliloojatest.

Kus on eluloolised romaanid?

"Kaks belletriseeritud biograafiat on kirjutanud Endel Nirk, ühe Ants Laikmaast, teise Karl Ristikivist. Ristikivi päevikute põhjal saaks kindlasti uue biograafia kirjutada," analüüsib Veidemann. "Andrus Kivirähki ja Mart Kivastiku anded võimaldaksid neil kirjutada ridamisi seesuguseid biograafiaid eesti loomeinimestest. Kivirähki romaani "Liblikas" tantsijannast Erika Tetzkyst pean tema senise loomingu üheks tipuks. Mart Kivastiku näidendid Konrad Mägist, Eduard Viiraltist ja Elmar Kitsest võiks ümber valada romaanivormi."

Veidemann tunnistab, et kogu eesti kirjandus-, kunsti- ja muusikaajalugu ootab oma Stefan Zweigi.

"Zweigi biograafiad Rotterdami Erasmusest, Balzacist, Mary Stuartist on ühtlasi kirjandusteosed, sest neis on kujundlikkust," illustreerib Veidemann. Ning teeb endaga lühiintervjuu: "Missugused tänase eluloo- ja mälestuskirjanduse laineharja raamatud tõusevad kujundiks, mis mitte ainult ei piirdu kujutatava endaga, vaid laienevad ajastule? Eelmisest aastast olid nendeks Boris Bernsteini "Vana kaev" ja Toomas Pauli "Uskmatu Tooma lugu"."