Nele-Liis Vaiksoo: emotsioon, millega lavale lähed, on igal õhtul erinev (17)

Sinust pole Eestis ammu näha-kuulda olnud.

Nii see on. Tulin vaid korraks siia jõule veetma ja kohe tagasi Saksamaale, kus ma olen elanud ja töötanud viimased poolteist aastat. Elan Lääne-Saksamaal Esseni ja Düsseldorfi lähedal Oberhauseni linnakeses ning teen kaasa muusikalis "Vampiiride tants".

Kuidas sa sinna sattusid?

Nii nagu ühte muusikali ikka. Mu tuttav nägi internetis, et sellesse muusikali otsitakse osalisi ja kuna see on muusikal, milles ma tegin kaasa ka Eestis, siis teadsin, et tahaks selles ennast veel korra proovile panna. Nii ma siis mõtlesingi, et mida mul ikka kaotada. Kuigi ma saksa keelt ei osanud, sõitsin kohale ja nii ma selle rolli saingi. Nii nagu Eestis, kehastan ka seal Sarah’t.

Ma ei saa jätta küsimata, kas igal õhtul ühes ja samas rollis laval seista ära ei tüüta?

Ei saa öelda, et see lausa ära tüütaks, aga loomulikult tekib teatud rutiin. On teatud kindlad asjad, mida sa teed enne ja pärast etendust ning etenduse käigus pead sa juhinduma lavastaja näpunäidetest. Aga emotsioon, millega sa igal õhtul lavale lähed, on täiesti erinev. Ja inimesed saalis on alati erinevad. Seega tülpimust pole peale tulnud. Arvan, et kui see kunagi peaks saabuma, siis tuleks selle tüki tegemine ka lõpetada. Samas on tõsi, et poolteist aastat ühte ja sama tükki mängida on tõesti palju, sinna mahub oma paarsada etendust.

Eks näis, mis saab edasi. Tükk liigub edasi Stuttgartisse ja mulle on tehtud ettepanek ka selles lavastuses kaasa teha. Eks näis, kas on veel indu jätkata.

Kui rahvusvaheline see trupp on?

Kogu Euroopast on seal näitlejaid-lauljad. Üks inimene on isegi Brasiiliast.

On selle poolteise aastaga tekkinud trupist mõnega ka lähedasemaid sõbrasuhteid?

On ikka. Kuigi elu on kiire ja et mul on ka oma pere, siis ega suurt seltsielu elamise aega polegi. Ainuke vaba päev on esmaspäev ja pühapäeva õhtul me soovimegi üksteisele head nädalavahetust.

Õhtud oled sa teatri päralt, aga millega sa oma ülejäänud aega sisustad?

Etendus ei alga ega lõpe eesriide avanemise või sulgumisega. Tuleb ikkagi varakult kohale minna. Sa pead endale meigi tegema, tuleb ennast üles soojendada. Nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Nädalavahetusel on veel kaks etendust, mis tähendab, et siis pole üldse vaba aega.

Kui tihti sind Saksamaal koduigatsus tabab?

Eks mõnikord ikka. Viimati käsingi ma siin mais ja nüüd oli tõesti suur koduigatsus peal. Ei saanud enne siiasõitu enam korralikult magadagi. Ootasin kojusõitu väga. Kodus on tõesti hea olla ja kui ümberringi on kallid inimesed, on eriti hea.

Ütlesid, et sul oleks võimalus "Vampiiride tantsuga" edasi Stuttgarti minna. Kas sa näedki end edaspidi peamiselt Saksamaal või pöördud sa siiski ühel päeval koju tagasi?

Praegu on ikkagi soov siia tagasi tulla. Tunnen, et minu kodu on siiski Eestis.

Oled Saksamaal koos perega, poja Ron Jonathani ja elukaaslase Ukuga. Kuidas poeg sealse eluga on kohanenud?

Väga hästi on kohanenud. Ta on kuuene, käib lasteaias ja saab kenasti hakkama. On väga uhke, et on ka saksa keele selgeks õppinud.

Kas enda tulevikku näedki sa just muusikalilauljana?

Üldsegi mitte. Tegelikult tahaks muusikalist natuke puhata ja teha natuke teistsugust muusikat, mida ma varem teinud pole või siis kiigata hoopis uute eluvaldkondade poole. Näiteks on mind juba ammu tõmmanud sotsiaaltöö poole. Selle valdkonnaga tahaks ma tulevikus kindlasti tegelda.

Ega sa taha nüüd öelda, et jätad laulmise?

Ei, seda kindlasti mitte. Üks ei sega teist. Lihtsalt mul on mitmeid mõtteid, mida sotsiaaltöö vallas võiks teha. Nüüdki jõulude ajal me näeme, et inimesed annetavad hea meelega raha nõrgemate toetuseks. Aga millest on ehk vajaka, on aeg, mida inimesed leiaksid teistega tegelemiseks. Ma arvan, et see oleks selline asi, mida mulle laulmise kõrval väga meeldiks teha.

Kas Saksa teatripublik siinsest millegi poolest ka erineb?

Ennekõike selle poolest, et meil on hästi palju fänne. Iga etendusega tekib neid juurde. Nad on tõsimeelsed, heas mõttes hullumeelsed fännid, kes istuvad saalis, kostüümid seljas. Teised jälle on lasknud endale vampiirihambad teha. Pärast iga etendust on nad teatri tagaukse juures autogrammi küsimas. Nende hulgas on üks naisterahvas, kes seda etendust on käinud seitsekümmend korda vaatamas, ja alati istub ta esimeses reas. Kutsume teda vampiirnaiseks. Need fännid on hästi soojad ja tänulikud ning tihti toovad pärast etendust meile väikseid kingitusi. Ning loomulikult oleme ka meie, lauljad, neile tänulikud.

Et su poja isa on samuti muusik, siis kui palju Ron Jonathan juba lauluannet ilmutab?

Lauluhääl on tal täiesti olemas, aga tundub, et teda kisub ikka rohkem trummide taha. Tal on väga hea rütmitunnetus.

Loodetavasti saab sind siiski ühel päeval uuesti ka Eestis laulmas kuulda-näha.

Ikka, sest mul on soov siiski koju tagasi tulla. Alati saab ju tagasi minna. Mul on Saksamaal agent, kellega on alati võimalik ühendust võtta, et ta maad kuulaks, mis kusagil toimub.