minevik meeles: Marie Underi «Jõulutervitus 1941», mis Silvia Uusväli Siberisse viis, on ära trükitud ka Underi monograafias «Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt». Pross, mille Under Silviale saatis, ehib tema rinda aga praegugi. Foto: Arno Saar
Inimesed
23. detsember 2009, 07:10

Marie Underi jõulutervitus viis Siberisse sunnitööle (7)

1949. aastal läkitas 20aastane Silvia Uusväli oma tädile, kes koos pojaga Siberisse küüditati, kirja, kus muu hulgas read, et hoidke käed rusikas – niikuinii tuleb sellele ülekohtule ükskord lõpp ja te saate koju. Kirjale lisas ta Marie Underi luuletuse "Jõulutervitus 1941". Kiri küll Siberisse ei jõudnud, kuid selle sisu viis sinna noorukese neiu enda. 20 aastat hiljem saatis Silvia loost vapustatud Marie Under talle mälestuseks hõbeprossi.

1949. aastaks oli Siberisse saadetud juba ka Silvia onu koos perega ning venelased olid maha lasknud ta isa. "Mu emapoolne suguvõsa oli väga suur. Sellest perest oli represseeritud 11 inimest – kes oli küüditatud ja kes maha lastud," ütleb tänavu 80. sünnipäeva tähistanud Silvia väga tasa. "Seda jõululäkitust loen ma nüüd igal jõululaupäeval. Kas või iseendale. Seda ma loen jah," lisab ta, silmad veekalkvel.

Silvia oli 15aastane, kui sai onutütre käest lugeda Underi luulekogu "Mureliku suuga", mis ilmus Saksa okupatsiooni ajal 1942. aastal. Ta kirjutas luuletused oma kladesse ümber ning saatis siis ühe neist Siberi poole teele.

14. juulil 1950 koputasid viis erariides eesti meest tütarlapse ukse taga. "Tean, et üks meestest oli kapten Martinson ning et ta läks pärast hulluks, sest mu ema töötas siis sanitarina praeguses Seevaldi haiglas. Terve korter otsiti läbi, diivan ja tugitoolid keerati kummuli," meenutab Silvia järgnevate kannatuseaastate esimesi, tänini mällu sööbinud tunde. "Kaasa viisid nad kõiksugu raamatuid ja kirjandust. Kõige kummalisem, et sinimustvalge laualipp, mis täiesti nähtaval kohal seisis, jäi meestest puutumata – nad nägid seda, aga miks nad seda ei võtnud, on mõistetamatu," laiutab ta käsi. Seesama trikoloor seisab tema tagasihoidlikus, kuid väga maitsekalt sisustatud ja puhtas korteris Mustamäel praegugi aukohal.

Kõigepealt viidi Pagarisse

Silvia ütleb, et tema käest on hiljem korduvalt küsitud, millised tunded teda arreteerimisel valdasid: kas ta oli kurb, kas nuttis, tundis viha või hirmu. "Ema jäi mul koju üksinda täie häälega karjuma, aga mina olin seest täiesti külm. Ainus, mida ma mõtlesin – et kuhu mind viiakse," mäletab ta.

Juba autos istudes puuris Silvia läbi klaaside, kas sõidetakse Pagari tänavale või Patarei vanglasse. "Aga loomulikult viidi mind kõigepealt Pagarisse."

Seal veetis 20aastane Silvia oma elu esimesed õudusööd. "Ütlen ausalt, füüsilist vägivalda mu kallal ei tarvitatud, aga ma kuulsin, kuidas inimesi peksti ning kuidas nad oigasid ja ägasid. Kui mind uurija juurde viidi, värisesid mu põlved sedavõrd, et pidin neid käega kinni hoidma. Ma ei tahtnud näidata, et ma nii kohutavalt kardan. Aga ma kartsin. Kogu aeg kartsin," muutub Silvia muidu nii optimistlik hääl lausa sosinaks.

Pagarist viidi ta edasi Patarei vanglasse ning 4. novembril 1950 mõistis ülemkohus ta riigireetmise eest kümneks aastaks vangi. "Jah, alguse sai kõik sellest luuletusest ja kirjast, mis terve mu elu muutis. Tahtsin saada kunstnikuks, aga sinna see jäi," ohkab krapsakas vanaproua.

Under oli vapustatud

Edasi viidi Silvia tapivanglasse Lasnamäele, kus ta oli kaks kuud, ning 6. jaanuaril 1951 Narva vangilaagrisse. "Seal oli kohutav! Külm ja nälg. Supp koosnes soolasilkudest koos rapetega ja koorimata kartulitest. Kausi põhi oli liiva täis."

Narvast viidi Silvia tagasi Lasnamäele ja sealt läks tee juba Baškiiriasse Salavati linna, mida ta koos kümnete ja kümnete tuhandete represseeritutega ehitama hakkas.

"Ellu jäin ma seal ennekõike kahel põhjusel. Esiteks olen ma optimist. Olin noor, mul olid tugevad närvid. Olen alati öelnud, et praegu sinna minnes ma tagasi ei tuleks, sest moraalselt oli see eriti kohutav."

Pärast Stalini surma pääses Silvia viis aastat enne tähtaega tagasi koju.

1968. aastal kohtus ta üle aastate jälle lapsepõlvesõbranna Iviga, kes koos vanematega Rootsi oli põgenenud. Ivi esimesel Eestis-käigul tuli loomulikult jutuks ka Underi jõululuuletusega kiri, mis Silvia elu pea peale pööras. Teist korda käis Ivi Eestis 1970. aastal, ja siis tuli ta Silvia juurde juba koos Underi kingitud hõbeprossi ja luuletaja fotoga, mille tagaküljel lakooniline pühendus: "Silviale. Marie Under." Nimelt oli Ivi ema Underi sõbranna, ning noore tütarlapse saatuselugu, mille suuresti oli määranud poetessi luuletus, oli vapustanud ka poetessi ennast.

"Marie Under oli öelnud, et tal on kohutavalt kahju, et üks inimene on tema luuletuse pärast kannatanud, ja et ta tahaks mulle mälestuseks endast midagi jätta. Ta oli palunud selle ehte mulle edasi anda ning lisanud, et see pole võib-olla väga hinnaline, aga talle endale väga kallis mälestus-ese," meenutab Silvia. Kingitud foto läks ühel Underi mälestusnäitusel aga kahjuks kaduma.

Kui Silvia Siberist tagasi tuli ja erialast tööd ei saanud, hakkas ta endale leivaraha teenima maalimisega. "Ja inimesed ostsid pilte. Isegi Helmi Puur ostis mult ühe metsapildi ära," ütleb Silvia silmade särades. Kutselist kunstnikku temast küll ei saanud, ent tuttavaid peab ta sünnipäeval oma piltidega meeles siiani.