Esimesed inglid ei lennanud (14)

Enamasti jumala saadikuna kujutatud inglid on kristluse ajaloos teinud läbi põhjaliku morfoloogilise ja funktsionaalse evolutsiooni, selgub Tartu Ülikooli usuteaduskonna võrdleva usuteaduse professori Tarmo Kulmari jutust. Professor Kulmar pidas Õhtulehe palvel lühikese loengu inglite kujutamisest religioossetes tekstides ja kunstis. Alljärgnev püüab kirjeldada põhilugu, millelt on arenenud välja erinevad inglite kirjeldused ja jaotused.

Ingli mõiste (kreeka keeles angelos – saadik, sõnumitooja) tuleb juudiusu vanemast kihist ja piibli varasematest tekstidest.

Kust juudiusk – hilisemalt ainujumala usk – inglitaolise olendi jaoks inspiratsiooni ammutas, pole ülearu täpselt teada. Tõenäoliselt juhatavad juured Mesopotaamia ja Babüloonia vanade religioonideni, kus jumalail olid armeesuurused kaaskonnad erineva väe ja võimuga pooljumalustest ning teistest üleloomulike võimetega tegelastest.

Vanadel inglitel on kolm tiivapaari

Vana Testament laseb igatahes mõista, et inglid on vaimolendid, kes pole lihast ja luust, aga on natuke rohkemad kui inimesed: «Jumal on teinud inimese pisut vähemaks inglitest.»

Naissoost inglit Vana Testament ja juutlus ei tunne: ingel näeb välja nagu tavaline mees.

Vana Testamendi vanimal inglikujutusel ei ole inglil tiibu. Jaakob – üks vana Iisraeli patriarhe – nägi unes, kuidas taeva ja maa vahel oli redel ning inglid käisid sedamööda üles-alla – et jumala tahet teadustada.

Vana Testamendi hilisemates tekstides kirjeldati juba tiivulisi ingleid.

Seeravid on kõrgemad inglid, kes ilmuvad jumala ette, kui ta istub oma troonil. Seeravitel on kolm paari tiibu. Esimene paar on lendamiseks. Teine näo katmiseks – jumala palge vaatamine tapab! Kolmas jalgade katmiseks: paljast liha ei pea jumala silm nägema, see on talle alandav.

Keerubid on samuti kõrgemad inglid, kelle abil sõidab jumal läbi õhu. Miks peaks jumal transporti vajama, pole teada, aga nii tuleb Vanast Testamendist välja. Keerubitel on jalad – sest nad käivad, ja neil on tiivad, sest nad lendavad. Igal keerubil on neli nägu, neli tiiba ja lisaks on neil midagi, mis on nagu inimese käed.

Keerubid kaitsevad jumala aia idapoolset osa, et takistada teed elupuu juurde.

Inglid on Vanas Testamendis peaasjalikult sõnumitoojad, aga ka jumala kättemaksu või viha väljendajad: hävitus- ja karistus-inglid.

Uues Testamendis saab inglite ülesandeks inimeste teenimine, hooldamine.

Jumala kullerist saab inimese kaitsja

Personaalse kaitseingli kujutus on paar tuhat aastat vana. Jeesus ütleb Uues Testamendis, et laste või väetimate inimeste inglid seisavad kogu aeg jumala trooni ees, oodates tema märguannet appitõttamiseks. Uuest Testamendist leiab ka pärimuse, kuidas kaitseingel vabastab Peetruse vangistusest.

Piiblis on ära toodud vaid kahe peaingli nimed: Gabriel ja Miikael. Inglite jaotus – üheksa koori ja kolm hierarhiat – tekkis Süüria kristluses alles V sajandil. Ja nüüd loetleti nimepidi juba seitse peainglit: Miikael,

Gabriel, Rafael, Uriel, Raguel, Sarakiel, Jeremiel. Vanad kirikud tunnistavad, et inglid on jumala loodud igavesed ja täiuslikud olendid.

Üks pärimus räägib, kuidas osa ingleid tõstsid kunagi jumala vastu mässu ja nad paisati selle eest põrgusse.

Kõige vägevamast langenud inglist – Luciferist – sai saatan. Mässajate mahasurumist juhtis peaingel Miikael.

Inglid hakkasid kristluses sõnumitoojate ja kaitsjatena üha olulisemat rolli etendama ja VIII sajandil sanktsioneeris rooma-katoliku kirik inglite austamise kultuse.

Ingel kunstis: täisjõus mehest lapseks

Algselt täisjõus meestena kirjeldatud ingleid hakati II–IV sajandil kunstis kujutama noormeestena. Alates IV–V sajandist juba tiivulistena. Tõenäoliselt võib siin leida Vana-Kreeka religioonist tuttava tiibadega võidujumalanna Nike mõjutusi.

Millalgi ilmus inglikujutiste peadele oreool.

Naise, lapse või koguni imikuna tutvustab ingleid renessanss.

Ingel ja kurat kaklevad surija hinge pärast

Et inglid on kristlusega seotud olevused, pole nad eestlaste muistendites just sagedased tegelased. Raamatust «Väike deemonite ja vaim-olendite leksikon» (autor Leander Petzoldt, eesti rahvausundi paralleelidega täiendanud Reet Hiiemäe) saame teada nii palju: «Inglinägemised piirduvad kitsaste usuringkondadega, nt mainitakse neid 18. sajandi lõpul – 19. sajandil toimunud hernhuutlaste liikumist kajastavates dokumentides ning külaprohvetite visioonide kirjeldustes.

Kaitseingli-kogemuste kirjeldusi esineb küllaltki sageli ka individuaalpärimuses, kuid ingel ei ilmu siin niivõrd selge visuaalse nägemusena, vaid tekitab pigem tajutasandil erilise kaitstuse tunde. Muistendites kohtab ingleid suhteliselt harva. [---]

Ingleid kujutatakse mitmetes regilaulutüübi «Ori taevas» variantides rasket elu elanud orja taevasseviijatena, vahel korraldavad nad ühtlasi orja ülekohtuse peremehe karistamise. Mõne eesti muistendi järgi saabuvad nii kurat kui ingel inimese surivoodi juurde hinge ootama, mõnikord nad ka võitlevad inimese hinge pärast. Harvemini on ingli nägemist tõlgendatud surmaendena.

Mõne teate järgi pidi tuli jõuluööl toas põlema, muidu inglid ei näe tulla.»

Teadustöö: appi tõttab stiilne ingel

Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli juures kaitses Terje Potter 2001. aastal bakalaureusetöö «Tänapäeva kogemusjutud inglitest. Situatsioonianalüüs ja kristlikud lähtekohad.».

Materjali kogus Terje Potter nii, et palus kristliku Pereraadio otsesaatesse helistada inimestel, kel on olnud kokkupuuteid inglitega.

Teadustöö resümees tõdes Terje Potter, et uskliku inimese maailmapildis on üleloomulikkusel oma kindel koht, üleloomulikku kogemust peetakse võimalikuks ja suhtumine sellesse on usaldav.

Pea kõik töös vaadeldud inglikogemused seostusid inimesele ohtliku olukorraga, kuhu sekkus kas nähtavalt või nähtamatult ingel. Tulemus: situatsioon lahenes õnnelikult ja kogeja sai kinnituse oma usule. Teadustööst selgub, et ingel ei tule siis, kui teda kutsutakse, vaid siis, kui jumal saadab oma saadiku inimest kaitsma, aitama ja julgustama.