Kreem salvestas hiljuti koos Tiit Kikase ja Taavi Langiga plaaditäie oma onu lugusid pealkirjaga «Eluaeg olen tahtnud õue». Küsimusele, kas teda kohustab selleks järjepidevus, vastab Jaagup, et ehkki ta ise pole nii mõelnud, võib see temale kui luuletaja sugulasele kaudselt tõesti olla väike nii-öelda kohustus. «Ehk tuleb meil püüda läbi nende laulude uuesti jõuda nende inimesteni, kes tegelikult luulet ei loe? Aga muidu on need minu jaoks lood, mida olen lapsepõlvest peale kuulnud ja kaasa laulnud. See käis mul kõik koduse kasvatuse juurde. Neid ikka joriseti igal pool, kus vähegi sai,» naeratab ta.
Põhiline laulja oli vanaema
Ehkki päris salongiõhtuid Viidingute-Kreemide-Tarandite suguvõsas ei korraldatud, mäletab Jaagup onu laulmist perekondlikelt koosviibimistelt siiski selgelt. «Ikka onu laulis jah, aga põhiline laulja oli minu lapsepõlves vanaema Linda, kes viisijuppi otsast jorutama hakkas,» läheb rokimees mälestustes korraks tagasi lapsepõlve. Plaadil Juhani tekstide hulgas leidub muu hulgas ka tema ema ja Jaagupi vanaema Linda Viidingu tõlgitud ilus meremeeste armastuslugu «Truudusetu Julia», mida Jaagup siiani teda ennastki sügavalt puudutanud merelauluks peab.
Korra on Jaagup onu lugusid pärast tema surma koos oma venna Juhani ning tädipoegade Indrek ja Kaarel Tarandiga juba laulnud. Tookord siis Tõnis Rätsepa ja Olav Ehala klaveri saatel. Seekord vanameistreid protsessi ei kaasatud.
Kui palju arvestati Viidingu-Rätsepa kunagiste salvestistega? Jaagup kinnitab, et palju. Eriti meloodiate puhul ning tekstideski, kas või alateadlikult. Tema ema Anni Kreem oli plaati kuulates öelnud, et kohati kuuleb ta seal laulmas Jaagupit, aga kohati täpselt oma venda Juhanit. «Eks need rõhuasetused, kuidas onu ise neid lugusid laulis, on mul juba veres. Neid ei tohigi teistmoodi laulda,» muigab rokkar.
«Mõte onu laulud plaadile panna muutuski tõsiseks sellest hetkest, kui sain geniaalsete tüüpide Tiit Kikase ja Taavi Langiga ühise joone peale. Juhan Viiding laulis neid lugusid kupleedena klaveri saatel, aga meie plaat on muusikaliselt totaalselt erinev,» kinnitab Jaagup.
Kreem ja Kikas said ükskord stuudios pooljuhuslikult kokku ning Terminaatori solist esitas kolleegile akustilisel kitarril Viidingu «Emeriitide pidu». Kikas võtnud seepeale tagantkätt Meloodika-nimelise puhk-klahvpilli ja hakanud kaasa mängima. «See asi hakkas kohe kuidagi nii hästi kõlama, et otsustasime – nüüd valin lood välja ja hakkame salvestamisega pihta,» kirjeldab Jaagup plaaditegemise algtõuget.
Lapsepõlve lõkete äärsed kitarriplännimise lood on nüüd vormunud millekski, mille üle ta enda sõnul üle tüki aja uhkust võib tunda.
Tänapäeval asendab luulet infomüra?
Jaagup Kreemile teeb muret tõsiasi, et paljud noorema põlve inimesed ei ole luule lugemisest kuigivõrd huvitatud. «Tänapäeval on see infotulv nii räige, et luule ei jõua sellega võistelda. 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses loeti ikka tunduvalt rohkem. Ma ise tegin küll aktiivselt Terminaatorit, aga jõudsin sellegi kõrvalt palju igasugust luulet lugeda. Ja olid ka veel noored punkluuletajad, kellel olid omad radikaalsed asjad öelda. Äkki see tohutult heade tekstidega plaat innustab samuti mõnda inimest minema ja Viidingu või kellegi teise luulekogu hankima,» loodab mees, kellel kodus luuleraamatute tarvis lausa eraldi riiul.
Kuidas muusikutekolmikul Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa kingadesse astumine välja on kukkunud, saab kuulda plaadi esitluskontserdil 19. detsembril Nukuteatris.
Kommentaarid