Inimesed

Erkki-Sven Tüür: In Spe pole lehm, keda kavatseme pidevalt lüpsta 

Jaanus Kulli, 5. detsember 2009, 00:00
Nädalapäevad tagasi kuulutati Erkki-Sven Tüür aasta kodanikuks. Kui teda sel puhul õnnitleda, ütleb maailma üks mängitumaid nüüdisheliloojaid talle omasel tagasihoidlikul moel: "Aitäh, aitäh. Aga ega need tiitlid ülevoolavalt suurt rõõmu ei tee."

Tiitlitele, nagu ka glamuurile, kontserdisaalide lühtrisärale, frakkidele ja šampanjapokaalide kõlinale pärast järjekordse teose ettekannet kuskil metropolis eelistab Tüür Hiiumaal Hirmustes, kus ta aastast 1987 elab, muusikat luua. Või siis hoopis vaikust kuulata. Poolteise kuu eest esimest juubelit tähistanud Erkki-Sven Tüür annab algaval nädalal oma legendaarse ansambliga In Spe kaks kontserti.

Kolmkümmend aastat pärast esimest esinemist TPI aulas 1979. aastal tuleb In Spe uuesti korraks kokku. Miks?

Sündmusteahel sai alguse Riho Sibula juubelil, kui Patarei hoovis toimunud kontserdil sündis mõte teha In Spega üks tervituslugu. Kui kevadel tähistati Tartu muusikapäevade kolmekümnendat aastapäeva, kutsuti ka meid sinna esinema. Olime Patarei esinemisest saanud positiivse laengu ja mõtlesime, et miks mitte. Ka Tartus ei läinud esinemine aia taha ja tagasiside oli väga hea.

Siis mõtlesimegi, et võib-olla tõesti tuleks veel korraks sügisel kokku, kui meil saab 30 aastat esimesest kontserdist. Aga vaid korraks. Sest kindlasti pole In Spe lehm, keda me kavatseme pidevalt lüpsma hakata.

Miks mitte?

Tuleb endale aru anda, et pooled meie bändi liikmetest tegelevad millegi muuga kui muusikaga. Näiteks enne seda, kui me eelmisel varakevadel esimest korda taas kokku tulime, ei olnud Toivo Kopli vist 27 aastat bassi käes hoidnud. Ta ostis endale isegi uue basskitarri. Kusjuures ta ei teinud esimeses proovis peaaegu ühtegi viga.

Samas on siinkohal hea öelda, kui väga ma neid inimesi armastan ja see ongi üks põhjus, miks korraks kokku tulla. Meil ei olnud mingeid kaklusi, kisklemisi, nägelusi. See oli midagi väga erakordset.

Mis põhjusel In Spe 1984. aastal laiali läks?

Jätkamine tundus mulle väga perspektiivitu. Suund, mida sai viljeletud, ei olnud tarbemuusika laiadele rahvahulkadele. Mis tähendas, et uut kava saime me mängida korra või paar Tallinnas ja Tartus ning heal juhul korra Pärnus, Viljandis, Rakveres. Siis oleks pidanud hakkama tegema juba uusi lugusid. Lisaks väsisin ma ühele ja samale instrumentide grupile järjest uusi lugusid välja mõtlemast. Pealegi hakkas mu fookus üha selgemalt nihkuma kammer- ja orkestrimuusikale. Perspektiivitus seisnes veel selles, et ehkki meid kutsuti Soome ja Roootsi, siis nõukogude võim selleks loomulikult luba ei andnud.

Paljude arvates on rokkmuusika midagi teisejärgulist.

Paljud kultuurinähtused on omas kontekstis olulised. Võtame näiteks Peep Vallaku "Maanaise", mis on väga kihvt lühike jutustus ja Thomas Manni "Võlumäe". Küsimus on mahtudes ja ulatavuses. Mõlemad on omas žanris väga head. Samamoodi võib olla üks tõeliselt hea rokklugu väga hea ja tähtis. Aga seda ei saa võrrelda 40minutilise tohutult tiheda ja hoopis teistsuguse mahuga energiast pulbitseva looga, mis on näiteks kirjutatud sümfooniaorkestrile.

Mind ennast on huvitanud kunst, mitte ainult muusika, mis tõuseb kõrgemale pelgast meelelahutusest. Ma enamasti ei kuula muusikat taustaks. Mulle meeldib sellesse süveneda. Selles mõttes kuulan ma võrdse pühendumusega King Crimsonit, Magnus Lindbergi või Gustav Mahlerit.

Kui sa oleksid jäänud rokkmuusika juurde, siis millist muusikat sa praegu teeksid?

Seda on raske öelda. Ma ei oska spekuleerida. Eks ma tunnetasin, et instrumentalistina ei ole mul eeldusi saavutada tipptaset. Tajusin, et seda on võimalik saavutada vaid kompositsioonis.

Kui ma täna ka midagi teeksin, siis võib-olla arvuteid ja klahvpille kasutades.

Kuivõrd sinu muusikuks kujunemist ja kasvamist mõjutas keskkond, Hiiumaa, või pigem siiski vanemate süstemaatiline suunamine ja kasvatamine?

Süstemaatilist kasvatamist ei olnud, sest isa andis suhteliselt kergesti alla. Ehkki ma just talle olen tänuvõlglane muusikuks kujunemisel.

Sest tal oli rikkalik klassikalise muusika plaadikogu ja muusika ümbritses mind esimestest mälestushetkedest peale.

Küll punnisin ma siis vastu, kui meile korraga klaver tekkis ning mind taheti muusikakooli panna.

Mis ei tähenda, et mul huvi oleks puudunud. Hakkasin ise klaveril otsima tuttavaid viise, hiljem teist häält ja bassi sinna juurde sättima jne.

Küllaltki varakult hakkasin ma igasuguseid bände tegema. Eks ma läbi gospelmuusika ja kirikubändi hakkasin vaikselt oma teed leidma.

Näiteks Kärdla keskkooli muusikaõpetaja Evald Teras, kes just hiljuti manala teele läks, oli nii kõva mees, et tema tundides pidime me kõik diktaate tegema. Mis tähendab, et saime noodiõpetuse selgeks tavalises muusikatunnis. Tänu sellele, et mul selline põhi all oli, pääsesin ka Otsa kooli löökpillide erialale sisse. Sest see oli ainuke eriala, kus ei olnud vaja muud spetsiaalset ettevalmistust.

Muusiku tee hakul oli sul tegemist ka KGBga. Kas ennekõike sellepärast, et oled sündinud usklikus perekonnas või ei meeldinud võimudele sinu muusika?

Ennekõike sellepärast, et me kirikuansambliga mängisime kohtades, kus poleks tohtinud. Kes siis selliseid kavu kinnitas! Võeti meid letti ja hirmutati.

Milline on sinu suhe jumalaga tänasel päeval?

Sellest ei räägi ma kusagil avalikult. See on väga isiklik asi ja las ta ka jääb selliseks.

Sinult telliti ka president Lennart Meri ärasaatmistseremooniaks muusikapala. Kas mõni teos on sulle tähtsam, olulisem, suurema tähendusega kui teine? Või heliloojana ei tee sa vahet ja hinnaalandust?

Hinnaalandust ma muidugi ei tee. Kui ma juba midagi kirjutan, siis teen ma seda nii, nagu see oleks ainuke asi, mida ma üldse elus teen.

Tellimuste järg, kui nii võib öelda, ulatub mul aastasse 2012. Küsimus on kujutelmade ja reaalsuse kokkuviimises. Ma lihtsalt ei hakkagi kirjutama ühtegi asja, mida ma ei teeks nii või teisiti. Ehk siis ilma tellimuseta. Selles mõttes ei ole ju vahet, kas mult tellib loo Detroiti sümfooniaorkester või BBC filharmoonikud või Frankfurdi raadio sümfooniaorkester. Küsimus on lihtsalt ajagraafikus ja selles, et minus on nagunii seesmine valmisolek muusikat kirjutada. Inimestele on jäänud mulje, et kui helilooja kirjutab tellimuse peale, seatakse talle ette ka teatud piirid. Ei seata! Sellepärast mu käest tellitaksegi, et ma kirjutan sellist muusikat, nagu ma kirjutan.

Mis tundega vaatad sa hommikul Hiiumaal aknast välja, kui sinu arvutisse saabub järjekordne meil tellimusega prestiižikalt orkestrilt Amsterdamist või New Yorgist või Sydneyst? Paneb see sinu mõtted kuidagi kiiremini liikuma või on see saanud rutiiniks ning sa vaatad hommikust päikesetõusu või lumist metsa samasuguse pilguga nagu igal teisel hommikul?

Pean mõtlema selle peale, mis ajaks midagi tahetakse, et kas see on reaalne. Just mõned aastad tagasi, kui tööd oli niigi hullupööra, et mul polnudki mingeid vabu nädalaid, võtsin mõne asja vahele. Lihtsalt puhtast huvist.

Aga eks ma muidugi mõtlen. Kohe rabinaga ei vasta. Edasi läheb tellimus mu kirjastajale, kes sõlmib lepingud ja tegeleb praktiliste asjadega.

Loomulikult, iga ettepanek paneb mõtte liikuma. Aga mõne asja küpsemiseks on vaja väga palju aega, enne kui idee tuleb.

Kindlasti kuulub Erkki-Sven Tüür intellektuaalide hulka, kel jalad tugevalt maas seisavad. Samas tundub, et mõned meie intellektuaalid on reaalsest elust ja tavainimestest sedavõrd eemaldunud, et nad ei mõistagi enam ümber toimuvat. Või seob neid sarnaselt zeppeliniga reaalse eluga vaid üks köis. Võimalik, et mõne puhul on seegi köis juba läbi lõigatud?

Intellektuaalid on tõesti üks käibetermin. Need loomeinimesed, kellega mina suhtlen, pole küll reaalsusega sidet kaotanud. Et näiteks Tõnu Õnnepalul või Viivi Luigel poleks reaalsustunnet? Samas, kui päris aus olla, olen ka ise teatud siseemigratsioonis.

Mis puudutab üksteisele ärapanemist või teatud võimumänge, siis sellest ma väga palju ei tea ega tahagi teada. See on sõltumatu elu eelis ja ma hoian sellest väga kinni. Mõnes mõttes elan ma siin nagu kloostris. Aga see pole ka isolatsioon.

Kui tihti tuleb sul tahtmine Hiiumaal kõik korraga jätta ja tsivilisatsiooni tormata? Ma ei mõtle, et kontserdile. Näiteks heasse restorani.

Kõige pikem aeg mittesuvisel perioodil on olnud vist kuu, kui ma pole kuskile liikunud. Eks ikka toimuvad sööstud. Kui mitte Tallinna, siis teistesse linnadesse. Mis ongi kummaline, et kui mere ja looduse mastaapsus on siin hästi võimas, siis on mul ka vajadus tunduvalt mastaapsema urbanistliku keskkonna järele. Kui ma siit sõidan Tallinna, tundub see hästi väike. Võib tunduda ebaloogiline, aga just Hiiumaa avamere mastaapsus ja võimsad päikseloojangud sunnivadki mind vahetevahel sõitma tõelisse linnadžunglisse.

Kui palju selles tõelises linnadžunglis paistab välja meie enda uskumus, et oleme suur koorimuusika rahvas, kes ka ennast vabaks laulis?

See on ilus müüt ja miks ka mitte. Sest see on üks faktor, mis sellel ajal aitas inimesi olla koos ja ühel meelel. Ei saa muidugi unustada, et kriisisituatsioonis, mis on seotud formatsiooni muutusega, on ühist meelt ka tunduvalt lihtsam leida.

Kindlasti aitas selle juures kaasa laulupidude ja ühiste laulmiste traditsioon. Kuid jah, kontsertidele eelnevates küllaltki tavapärastes vestlustes, kus teinekord on sadu kuulajaid, küsitakse ikka laulva revolutsiooni kohta. Mujalt vaadates on selles küllaltki palju eksootikat.

Kui palju üldse sinu teose järjekordsel vastuvõtul enne või pärast kontserti kuskil metropolis rõhutatakse või räägitakse, et oled eestlane?

Alati räägitakse. Tihti küsitakse sedagi, kas ma tunnen ennast Eesti saadikuna. Loomulikult tunnen. Sest see annab võimaluse rääkida siinsest elust ja kultuurist.

Kui palju lähevad sulle korda rahvuslikud tõekspidamised või oled sa hoopis kosmopoliit?

Ei seda ega teist. Või kui, siis mõlemat. Ma kannan endas väga mitut identiteedikihti. Näiteks Ameerikas Euroopa muusikutega kokku sattudes tunnen ma ennast eurooplasena. Samas kui Prantsusmaal või Itaalias soome muusikutega trehvates tunneme me ennast ühises kultuuriruumis olevatena. Eestis tunnen ma ennast hiidlasena ja Hiiumaal Hirmuste mehena.

See on väga mitmekihiline tort. Ma ei ole jäigalt murumütsimees ega ka kosmopoliit, kellele mu maa ja keel korda ei lähe.

Kui palju sa vastuvõtte kuskil metropolis, mille koostisosa on kristall-lühtrite sära, pokaalide kõlin ja frakid, naudid? Või on see pigem paratamatus, mille eest parema meelega Hiiumaale pageksid?

Pean ütlema, et paljude mu teoste ettekannete publikuks on olnud noored. Saalis on paar tuhat 17–22aastast muusikahuvilist. Orkester võib ju olla frakis, aga saalis istuvad punkarid ja muud kirevad tegelased. Eriliselt rõõmustabki mind see, kui näen, et mu muusika inimesteni jõuab. Kui reaktsioon on sama äkiline kui rokk-kontserdil. Mis näitab, et kui inimesed suhtuvad sellesse huvi ja eelarvamuseta, on see muusika kontaktivõimeline. Nii et väga palju kristall-lühtrite sära ei ole. Pärast kontserti lähevad aga dirigent ja solist ja kes siis iganes hoopis näiteks mõnda heasse itaalia restorani sööma ning räägivad nii muusikast kui ka maailma asjadest laiemalt.

Kas siin maamunal peale Hiiumaa on veel mõni paik, kus sa elada võiksid?

Olen selle mõttega aeg-ajalt mänginud. Tegelikkuses kahtlemata mitte, sest mitte kusagil mujal mind sedamoodi omaks ei võetaks nagu siin. Kusagil mujal ei saa ma oma mineviku ja oma juurtega sellist kontakti tunda. See on ka selge. Aga hooajaliselt ja aeg-ajalt on neid kohti kindlasti mitmeid, kus oleks ja ongi tore olla.

Siin sinu töötoas lisaks klahvpillidele ja arvutile seisab nurgas ka trummikomplekt, mille taha, nagu aru võib saada, istud iga päev. Mis änge või viha sa trumme tagudes endast välja raputad?

(Naerab.) Trumme, nagu ka igat teist instrumenti, ei tohi vihaga mängida. Asi on lihtsalt selles, et just löökpille hakkasin ma esimesena süstemaatiliselt õppima. Kusjuures väga hea õpetaja Andres Vahu juures Otsa muusikakoolis. Alles pärast seda läksin ma flöödi peale üle.

Aga et mul on nüüd maja, kus võin kedagi segamata tuua kuuldavale kõikvõimalikke helisid, siis aasta tagasi ostsin trummikomplekti. Trumme mängida on ühekorraga väga hea mõtteline ja kehaline tegevus. Seega mitte ängidest, küll aga mingist seesmisest krambist võib trummimäng teinekord vabastada. Kui ma laua taga oma mõtetega vahel kokku jooksen, istungi trummide taha.

Kas muusika kirjutamiseks peab sind vaikus ümbritsema?

Kindlasti. Ma vajan vaikust uue asja n-ö väljakuulamiseks enda sees. See on vältimatu eeldus. Kui kogu pere on siin ning ma kuulen hääli ja jutte, millega mul on isiklik suhe, siis see segab. Selleks oligi vaja seda eraldi seisvat maja.

Kui tihti sa ise vaikust kuulad?

Iga päev.

Jättes kõrvale päevad, kui sa ühel või teisel põhjusel oled kusagil metropolis, siis kui palju on neid päevi, kui sa siia muusikatuppa ei astu?

Vähe. Kuigi ilusatel kevad- või suvepäevadel meeldib mulle niisama metsas toimetada. Puisniitu on igal kevadel vaja koristada, oksi kokku vedada ja põletada.

Nendel päevadel, kui ma õues tööd teen, näiteks õunapuid lõikan, ma siia ei tule.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee