VIIMANE NELIK: Ansambli Blind viimane koosseis, kuhu kuuluvad (vasakult) löökriistamängija Andres Ohu, bassimees Joel Berg, kitarrist Tarvo Valm ja kitarrist-laulja Urmas Voolpriit. Lühikest aega jõudis Blind olla ka viieliikmeline, kuid mõni kuu pärast Valmi koosseisu lisandumist klahvpilli mängija Mallar Prandi lahkus. Foto: Erakogu
Rando Tooming 25. november 2009 00:00
"Vähe on maailmas bände, kes teaks oma eksisteerimise pikkust kuupäevalise täpsusega. 27. novembril 1994 kell 18 toimus meil esimene proov ja 27. novembril sel reedel kontserdiga lõpetame, nendib indie-rokkpundi Blind laulja ja kitarrist Urmas Voolpriit.

Pärast poolteist aastakümmet kestnud karjäärile väärikat punktipanekut ülehomme Von Krahli teatris läheb Blind Urmase sõnul pidulikult laiali, et selle nime all enam mitte kunagi kokku tulla. "Ehkki tulevik on ka suur ja lai ju tegelikult," vastab Voolpriit talle omaselt usutlusele, kas siis ikka tõesti ei iial enam...

Tegelikult juba viimased kolm-neli aastat pole Voolpriit, Joel Berg, Andres Ohu, Mallar Prandi ja Tarvo Valm enam Blindi nime all kontserte andnud. "Kokku ikka saame vahel, selles mõttes pole midagi lahti. Jube kiire on kogu aeg ja igaühel on oma tegemised," selgitab Voolpriit tõtlikult.

USAsse kolida ei tahtnud

Mis siis ikkagi juhtus, et 2000. aastate alguse Eesti ühe lootustandvama rokkbändi, kel terendas silme ees tõsiseltvõetav läbilöök Ameerikas, karjäär niimoodi mandus? Urmas ütleb, et Ameerikas oli tore ja puha – kaks plaatigi anti seal välja –, aga kuna leivaisade näol oli tegu väikese sõltumatu plaadifirmaga, siis suurt plaadilepingut bändile ei tulnud. "Selles mõttes ameeriklastel muidugi huvi ikkagi oli, et väga kõvad New Yorgi rokiklubid ootasid meid sinna kogu aeg," meenutab laulja-kitarrist käesoleva kümnendi algust, mil Blind alatasa Ameerikas kontserdireisidel viibis. Asjatundjad ütlesid, et tõsise läbilöögi üritamiseks tuleb siiski Eestist kohapeale kolida, aga ansamblikaaslaste vahel valitses juba algusest peale sõnatu kokkulepe, et seda siiski ei tehta.

"Meil pole olnud sellist tungi maailma murda. Kõigile oli arusaadav, et USAsse kolima me ei hakka. Me ei olnud ju enam 18aastased ja mõistsime, et elu on ikkagi siin," põhjendab Voolpriit toona tehtud otsust. Vahelepõikena olgu öeldud, et kitarrist Tarvo Valm siiski elas pikka aega Ameerikas, ent mitte Blindi, vaid oma teiste muusikategemistega seoses.

Lood tulevad luba küsimata

Pärast Ameerikast järk-järgult võõrdumist hakkas Blind hääbuma. Omajagu mängis Urmase sõnul selles rolli samal ajal ka Eesti muusikamaailmas alanud periood, kus seda tüüpi bände eriti ei vajatud. "Oli mingi selline imelik aeg, kui live-bändide masu pihta hakkas, festivalid ära kadusid ja klubid kinni pandi," ütleb ta. Plaadi väljalaskmisel Eestis polnud ka enam mõtet.

Reedel, oma viimasel kontserdil teeb bänd laval läbilõike oma ajaloost. "Jube palju lugusid on ikka tekkinud selle aja jooksul," imestab Urmas justkui eneselegi ootamatult. Blindi toetavad nende viimsetel tundidel sel kevadsuvel varjusurmast tõusnud heavy metal’i punt B.D.Ö. ja kõigi Blindi meeste lemmikpunt Eestis läbi aastate – J.M.K.E. "Nende saatel saame siis end lõdvaks lasta lõpuks," muheleb Urmas.

Muusika tegemist ei kavatse Voolpriit ja ta "pimedad (blind tähendab inglise keeles pime) sõbrad" fännide rõõmuks siiski jätta. "Mingeid lugusid ikka tuleb," lubab Urmas aeglaselt sõnu venitades. "Trummar Andres Ohuga näiteks tegime ühe filmi tarbeks alles loo ja selliseid väikseid asju tuleb kindlasti veel. Pilli päris nurka ei viska ja ega need lood ei küsi tegelikult, kas me laseme neil tulla. Need sünnivad ikka ju," lisab ta.