"Tahaksin loota, et olen," vastab Vahur Kersna küsimusele, kas ta on nüüd muutunud mees. Ja räägib positiivse energia kiirgamisest, soovist teha head. Aga juttude üle kersnaliku teravuse kadumisest ta naerab: "Ma ei ole veel mingi bodhisattva!"
Kersnalikust teravusest oli põhjust rääkida tunamullu, kui ETV aadressil lajatatud otsekohesed telemaja viletsust ja sisekliimat valgustavad kolumnid Postimehes pälvisid nii tunnustust kui ka pahameelt.
Mis toimub telemaja kulisside taga praegu? "Ma ei oska vastata. Satun telemajja väga harva," kostab Kersna. "Ajad, kui sai istutud seal kohvikus ja jälgitud elu tukslemist, on minu jaoks kauge minevik. Viibin teles täpselt nii palju sekundeid, kui hädavajalik."
Kersnast on saanud kodustöötaja. "Õnneks tänapäeval on see võimalik," osutab ta sülearvutile, kuhu ta äsja telemajas uusi saatelõike salvestamas käis.
Oma saatemeeskonda Kersna kiidab – paremat ei ole. Vaidlused, teinekord üsna kirglikud, on aga paratamatud, kui sul on nii täpne ettekujutus, millist saadet inimestele näidata tahad. Reitingust ta kas siiralt ei hooli või oskab hästi teha nägu, et numbrid teda ei eruta.
Samas, elu parimaks komplimendiks tunnistab Kersna kunagise tele-edetabelite valitseja "Pealtnägijaga" seonduva:
"Olime perega Venezuelas, istusime kohvikus. Korraga läheneb hirmus kapp, sombreero peas, jäme sigar hambus. Pimedas ei tahaks sellisega kohtuda! Vaatab mulle sügavalt silma – ja ütleb puhtas eesti keeles: "Teate, "Pealtnägija" ilma Kersnata on nagu Queen ilma Freddie Mercuryta!" Keerab ringi ja läheb oma teed."
Kersna ei taha edvistada – ega "Pealtnägija" ole nüüd halvem, vaid lihtsalt teistsugune. "Mitte keegi terves Eestis ei fileeri sulisid ja perverte paremini," kiidab ta Mihkel Kärmast.
Mõned on murdjad, teised mitte
Kas sul kahju pole, et Eesti vaadatumaid telesaateid on juba kaua aega olnud "Võsareporter"?
Miks kahju? Kui see on see, mida nii paljud inimesed praegu vajavad, siis nii ongi. Nagu öeldakse, miljon kärbest ei saa eksida!
Sinu tagasitulekust telesse aasta tagasi ootasid mõned tohutut pauku. Mida ei tulnud. Kas sulle tundus see naljakas?
Muidugi. Mina teadsin täpselt, et "Täna õhtul..." ei ole massi-, vaid kultuurilooline saade. Ja sellisena tähtis. Sven Grünberg näiteks polnud neli aastat kuskil esinenud ja tuli välja meie saates. Sel oli 20 000 vaatajat, naeruväärne arv, aga saade ise oli super! Või Vello Orumets, kes rääkis mulle asju, mida ta pole kunagi kellelegi rääkinud. Sellistel hetkedel on eriline väärtus.
"Pealtnägija" oli disainitud murdjaks. "Täna õhtul" ei olnud seda kindlasti. Nagu ei olnud ka minu viimaste aastate suurim õnnestumine "Helenduvad olendid".
Kuidas jõudis sinuni "Sind otsides"?
Saate sissetoomise au kuulub produtsent Piret Priisaarele ja ETV elutoimetuse juhile Ulvi Pihelile. Nemad selle leidsid.
See on hollandlaste formaat, aga olen näinud ka venelaste, soomlaste ja austraallaste omi – ja need on nii erinevad saated, mida seob ainult idee otsida inimesi, kes on kellegi jaoks kadunud.
Võin öelda, et ka meie saade erineb neist kõigist.
Kas mängus on rahvuslik omapära?
Seda ühelt poolt. Teiselt poolt tegijad – mis on nende jaoks tähtis.
Näiteks soomlaste saade keskendub otsimisele – lähevad ühest uksest sisse, tulevad teisest välja, istuvad diivanile ja ütlevad: "Joo, no mitä me nyt tehdään?" Meie jaoks on see aja raiskamine. Mind otsimise protsess ei huvita. Meie vaatame inimese hinge, mis seal toimub.
Esimene saade, kus isa leiab 28 aastat tagasi kaotatud poja, on üliemotsionaalne. Kas uskusid, et leiad nii emotsionaalseid lugusid?
Niipalju kui mina tean, pakuti saadet kõigepealt Maire Aunastele. Tema loobus, sest ei uskunud, et lugusid tuleb. Meile on tänaseks saabunud 300 lugu, millest loomulikult kõik ei ole puhas kuld. Aga nagu ütles Majakovski: luuletuse kirjutamine ongi sõnamaagist kullaterade väljasõelumine.
Miks Eesti inimesed üksteist ära kaotavad ja kuhu?
No see on elu. Nagu teadlased väidavad – umbes 10 protsendil Euroopa perekondadest ei ole lastel tegelikult need isad, keda nad peavad isadeks. Ja sealt edasi – paljud ei tea üldse, kes nende isad on. Elu on seest siiruviiruline.
Oled küll elus palju teinud ja palju näinud, aga kas oli hetki, mis lõid rivist välja?
Loomulikult need lood liigutavad. See, et hoian selja sirge ja silma selge, ei tähenda, et minu sees midagi ei toimuks. Vastupidi – et sellist saadet teha, pead olema üsna tundlik, isegi sensitiivne. Tunnetad allhoovusi, sügaval inimeses toimuvaid protsesse. Need on väga delikaatsed teemad, väga õrnad asjad. Mitmel puhul olin mina esimene, kellele nad oma lugu rääkisid. Kui küsisin, kas teie abikaasa teab sellest – "Ei tea." Kas teie poeg teab sellest? "Ei tea." Kivid hingel olid niivõrd suured ja kuhugi ei olnud neid maha panna. Kuni nüüd lõpuks tekkis see koht.
Olen ikkagi 25 aastat televisioonis olnud – inimesed usaldavad. Kuigi vahepeal oli tunne nagu elevandil portselanipoes: kuhu ma järgmise sammu ajal jala maha panen? Aga saime hakkama.
Oled viimasel ajal teinud saateid, mis rõhutavad head. Kas see võimalus on eluga välja teenitud privileeg?
Võib-olla tõesti. Olen seda meelt küll, et ei taha negatiivset tiražeerida. Seda on niigi palju. Üritan endast nii palju positiivset energiat genereerida ja kiirata, kui vähegi suudan.
ETVs parem kui kunagi varem
Kas sind "Pealtnägijasse" on tagasi kutsutud? Või on see etapp elus täiesti läbi?
See etapp sai läbi. Kaheksa aastat oli tore, aga pikk aeg. Nagu üks mu tuttav ütleb: ega ma lehma saba ole, et eluaeg ühe augu peal ripun!
Kuidas praegu telemajas lood? Kas saateid pakutakse rohkem, kui jaksad teha?
No kes see pakub – saateid jääb järjest vähemaks, näljaseid tegijaid hulgub ümber maja ringi.
Millega nad sind kinni hoiavad?
"Sind otsides" on olnud hingele väga armas asi. Ja kogu see väike seltskond, kes saadet teeb – nad tõesti on pannud sellesse oma hinge. Näiteks toimetaja Iris hakkab saatest rääkides iga kord lausa nutma, ta elab niivõrd läbi neid lugusid.
Masu ajal läheb jutt paratamatult rahale. Telemajas raha ju praegu ei ole?
See on muidugi Eesti inimestele tüüpiline, et nad kogu aeg hädaldavad raha üle. Isegi need, kes minu meelest seda ei peaks tegema. Aga kui oled käinud maailmas ringi ja näinud, kuidas inimesed elavad... Tulin kaks nädalat tagasi Tadžikistanist. Meie elame ikkagi jube hästi.
Avasaates näeb, kuidas mees ei ela põrmugi hästi, aga milline rõõm on tema silmis, kui ta üle hulga aja esimest korda oma poega näeb.
Urmas oli ostnud terve elu Bingo loto pileteid ja kogu aeg unistanud suurest võidust. Pärast saadet ütles ta mulle: tead, ma poleks iial arvanud, et saan hoopis suurema võidu ilma Bingota!
Sellest, et saadete tegemiseks pole raha, räägitakse praegu rohkem kui saadetest endist.
Mina ei viitsi seda hädaldamist kuulata. Vaatame parem, mis toimub teleekraanidel – mitte kunagi pole laud nii rikkalik olnud! Kommertskanalite puhul saad aru, millised saated on tehtud hästi odavalt, et olla võimalikult efektiivne, ja see on nende puhul mõistetav. Aga ETVs, palun vabandust kõigi ees, kes tahaksid hädaldada – nii head olukorda kui praegu ei mäletagi. Nii palju korralikke saateid, ühtlast programmi, kvaliteetset pilti!
Tunamullune avameelsus sulle kätte maksnud ei ole? Või arvad, et osa muutusi sellepärast ka sündis, et suu lahti tegid?
Seda ma ei oska öelda, kui palju minu mõtted kedagi aktiveerisid, aga arvan, et see oli aeg, kui keegi pidi mingid asjad välja ütlema. Seda ma tegin, ja olen tänase päevani elus.
Elu ei pea tingimata olema võistlus
Kas praegu on sinu elus kõik paigas? Sa ei kahetse, et mõned asjad on su ellu tulnud hiljem – laps, õige naine?
Loomulikult oleks see kõik võinud olla tunduvalt varem. Aga ju ma siis ei olnud valmis. Nagu me teame, kõik asjad juhtuvad täpselt õigel ajal või natuke hiljem. See on jumalik tahe, mis annab sulle mingil hetkel peksa, teisel topib nina piima sisse, kolmandal kingib õnnehetke. Me võime küll tõmmelda, aga tähtedel ja käejoontel on kõik niikuinii juba kirjas.
Sporti teed?
Ühel hetkel ei olnud sport enam nii tähtis.
Varem sa lausa elasid Kadrioru staadionil.
Eks see jäi lapsepõlvest. Kui tahtsin isa näha, pidin minema staadionile või võimlasse ja oli sada protsenti kindel, et leian ta kas siit või sealt.
Kuidas tervis on?
Tänan küsimast. Maadlesin just kaks nädalat koleda viirusega, aga jäin vist ellu.
Mis sa kõigile neile ütleksid, kes väidavad, et Kersna on muutunud mees?
Ma tahaks loota, et olen.
Mis hetkest ja milliseks?
Ma kardan, et inimesed muutuvad enamasti šoki tagajärjel. Tahan loota, et olen muutunud rahulikumaks, mõistvamaks, sügavamaks, värvilisemaks.
Sinust on fatalist saanud?
Paljudel on elus tõenäoliselt hetki, kus korraga lööb valgeks ja saad aru, mis elu käib mulla all, pilvede kohal, kardinate taga. Mis on tähtis, mis mitte.
Kas sa televisioonist päris äratulemisele oled ka mõelnud?
Olen küll, muidugi.
Tüdimusest, väsimusest?
Ma ei tunne, et oleksin tüdinud või väsinud. Minu õnn on, et olen kõik need aastad saanud teha asju, mis on mind inspireerinud, köitnud. Ja mida ma olen ka tahtnud teha. Ma kardan, et tihtipeale on inimesed sunnitud tegema elus tööd, mis on nõme ja igav ja käib nende olemuse vastu. Minul ei ole seda olnud.
Suurt raha pole kunagi pakutud
Mõni saatejuht Eestis, kes võiks ka endale sinu moodi lubada, et teeb seda, mida hing käsib, annab siiski rahajumalale järele?
Ma ei ole väga palju pidanud sellele kiusatusele vastu seisma, sest minu ette pole tõstetud võimalusi teenida suurt raha. Ma ei ole neid ise ka otsinud. Mul pole huvisid, mis neelaksid raha. Ma ei tarbi kokaiini ega alkoholi. Kõht on täis, katus pea kohal, laps riides. Millest võib-olla on kahju – mul ei ole antiikautode kollektsiooni. Aga olen ka kuidagi ilma selleta hakkama saanud.
Varem oli nii, et saadet vaadati saatejuhi pärast. Kas sind kurvastab, et televisioon ei ole enam nii isiksusekeskne?
Absoluutselt mitte. Sügisel keskendus ETV saadet "Mis teie arvate?" promodes Aunastele kui isiksusele, mitte tema saate sisule. Samamoodi "Ringvaatega" – Anu ja Marko plakateid olid bussiootepaviljonid täis riputatud, aga millest saade räägib? Meie tahtsime seda vältida. Ma lihtsalt ei näe põhjust etendada pisikeses Eestis staari rolli. See ei paku mulle mitte midagi.
Aga Vigla kombel täiesti põranda alla kaduda?
Sellel ma ka ei näe mõtet. Urmas Ott hoidis ennast samuti hästi varju, et keegi ei teaks, mis elu ta elab. Mina pean ennast täiesti tavaliseks inimeseks, käin poes, kõnnin tänaval. Tunnen rõõmu sellest, et olen selline kustunud täht. Minu vastu on huvi langenud, ma ei ole aktuaalne. Superstaare tuleb mürinal peale – jumal tänatud!
Päris ausalt: ma olen kogu elu arvanud – see, et sa töötad televisioonis, ei tee sind ei paremaks ega halvemaks. Oled ikka see, kes oled.
Piret Priisaar: "Vahel on olnud pagana raske."
"Näinud saateformaadi demosid, ei olnud mul hetkekski kahtlust, et just see võiks sobida Vahurile," ütleb Piret Priisaar .
Margit Kilumetsa, armsat inimest, olen telesse oodanud juba kaua. Iga produtsent või kirjastaja, kes temaga kokku puutunud, teab öelda, et teda on raske n-ö ära rääkida. See võtab aega, teinekord ka aastaid. Ja olen minagi oma korve saanud. Seekord oli vist õige aeg ja õige asi. Mõlemad on erakordselt andekad lugude jutustajad, suurepärased intervjueerijad ja harukordselt head kuulajad. Omades võimet näha tervikut ja samas jäädes tundlikuks detailide suhtes. Usaldusväärsed.
Koos elusaadete toimetuse juhi Ulvi Piheliga pidasime sütitavaid kõnesid telemaja ülemistes sfäärides, veenmaks juhtkonda litsentsi ostma ja eelarvet kinnitama. Tuleb tunnistada, et usk oli suur, aega vähe, ressursse nappis, aga rohelise tule saime. Loomulikult tuli võtta ka vastutus ja vahel on olnud pagana raske. Kuid see kõik on olnud seda väärt."
Raivo Suviste: "Vahur laseb inimestel rääkida."
Eesti edukaima teleprodutsendi kuulsusega Raivo Suviste on Vahur Kersna lähedane sõber. Vahur on meenutanud, kuidas Raivo teda raskel ajal toetas. Nüüd räägib Suviste, et kord Džomolungmal, kui teda mäehaigus tabas, aitas Kersna ta hädast: "Vahuri kätes on mingi võim – vajutas mingeid punkte ja tundsingi end paremini." Omakorda toetas Suviste Kersnat otsustaval hetkel, kui too järjekordset ajakirjanike kümnevõistlust tehes punktisummaga jännis oli. Suviste jõudis võistlusele viimasel minutil, kui ees oli veel neli ala, ja Kersna oleks sõbra nägemisest justkui jõudu saanud: ta püstitas neis kõigis isikliku rekordi.
Tõelise sõbrana on Suviste hindava pilgu heitnud ka saate "Sind otsides" mustale materjalile. Nähtu rõõmustas teda: "Nägin üle hulga aja päris Vahurit. Sellist saadet oli meie telemaastikule vaja. Kui reality’d kisuvad meil sageli julmaks kätte, on see saade liigutav, ilus ja õrn, siiralt ja lihtsalt inimesele lähenev."
Just selline vaikselt inimese sisse vaatav stiil on Suviste sõnul Kersnale kõige loomuomasem ja selles on ta Eestis ületamatu: "Vahur laseb inimestel rääkida."
Kommentaarid