Lugu ilmus esmakordselt Õhtulehes 13.11.2009
ÕL ARHIIVIST | Tõnu Virve: tänapäeval ehitatakse maju nii nagu varem dekoratsioone
Teisipäeval, 1. oktoobril suri 73aastasena režissöör, teatri- ja filmikunstnik ning produtsent Tõnu Virve. Taasavaldame 13.11.2009 Õhtulehes ilmunud intervjuu.
Kunstnik Tõnu Virve, kes oli harjunud teatris tegema vajadusel dekoratsiooni 25 rubla eest, sai filmi "Hukkunud Alpinisti hotell" võttepaikade ehituseks ja kujundamiseks kümneid tuhandeid ja terve abilistearmee.
See kohe oli Nõukogude kino joon: looduslikku võttepaika saabudes taheti ikka hakatuseks mõni puu maha võtta või põllu asemele mets istutada. Rahas ei olnud küsimus.
Suuresti just dekoratsioonide tõttu läks "Hukkunud Alpinisti hotelli" maksumus kaks korda nii suureks, kui eelarve ette nägi. Kardeti juba, et Virve lõpetab vangimajas.
Aga tähtsad Moskva filmindusmehed vaatasid teose läbi ja ütlesid: Jasno. Vsjo v porjadke.
"Oli näha, kuhu raha kulutati. Eraldati lisaraha," meenutab Virve. "Ja nad said kogu selle raha filmi müügiga tagasi."
Hotell ehitati Kasahstani Eestist toodud puidust
Välispanoraamide võtmiseks ehitati Kasahstani, Almatõst natuke edasi mägedesse terve hotell. Vundament, puitkarkass, vahtplast vahele. "Tänapäeval tehakse maju nii, nagu siis dekoratsioone," muigab Virve.
Võttepaikade ehitus ja kujundustöö käis tema mälu järgi nii:
"See hotell on mu esimene ja viimane arhitektitöö, minu projekteeritud ja nullist ehitatud dekoratsioon. Sellist hotelli pole olemas. Üleliidulises suusakeskuses Medeos oli meil baas, sealt läks viis kilomeetrit üles mägitee. Tee kõrval orus oli päris palju allakukkunud autosid. Meie dekoratsiooniala juhataja sattus seal õnnetusse, tükk aega oli haiglas.
Ehitusmaterjal puit toodi Eestist Medeosse ja viidi helikopterite ja veoautodega üles.
Kogu külarahvas käis seda pildistamas ja nimetas mustaks majaks. See oli peaaegu valmis, ainult soojusta! Minu teada peaks see maja praegugi seal üleval olema, sest kohalik mägikaitse ostis selle ära, ehitas sinna mägivaatluskeskuse.
Mägedes on ju oma elu – seal on laviinivaatlejad ja... Meil filmis ju tekitati see laviin, mis seal on, kunstlikult."
Lumi vatist ja soolast, mäed hõbepaberist
"Hall, mis filmis on, ehitati praegusesse Kadrioru tennisehalli – see sai just valmis. Ehitasime sinna mitmekorruselise halli koos sisehooviga. Treppe oli paarsada meetrit.
Kunstlumi oli maas: all vatt, peal paar tonni soola. Tarbeklaasis tehti jääpurikad, kastekannuga lasti neile ülevalt natuke vett. Kui tuul puhub, siis see on sool, mis Tiit Härmile näkku lendab, silmad olid tal päris punased.
Ja hotellitoad on ehitatud Kaupmehe tänava filmipaviljoni. Akende taga olid kunstmäed. Sillarti Jüri ütles, et kunstmäed on paremad kui pärismäed. Need olid hõbepaberist tehtud. Minu õpetaja Fritz Matt tegi. Kui oli paus, siis kunstmägede vahelt tõusis mees ja kõpitses mäeserva.
Ja need dekoratsioonid ei saanud kunagi valmis, sest nii palju oli ehitada. Ning nagu ikka Venemaal, kaks-kolm saagisid või toksisid ja 15–20 inimest olid kontrollimas, miks nii aeglaselt läheb.
Aga dekoratsiooniala juhataja ütles: "Aeglaselt läheb seepärast, et värvil on oma aeg, kui ta kuivab, see ei saa kiiremini." Aga vaata, Vene värv, see kuivas ikka kaks-kolm päeva. Selle kohta ei olnud seltskonnal midagi öelda. Filmis ongi see värk, et peab olema kõik nagu päris, keegi ei usu muidu ju."
Kommentaarid (0)