Inimesed

Aleksander Eelmaa: olen pidanud oma poja pärast korduvalt surmahirmu tundma (8)

Jaanus Kulli, 7. november 2009 00:00
POISIST ON SIRGUNUD MEES: Näitlejatest isa ja poeg Aleksander ja Taavi Eelmaa igapäevasel suhtlemisel liigset innukust ei ilmuta. Kuid praegu ühendavad neid igapäevased proovid von Krahli teatris, kus nad laval on võrdväärsed partnerid. Foto: Tairo Lutter
Näitleja Aleksander Eelmaa tunnistab, et on oma samuti näitlejast poja Taavi pärast korduvalt surmahirmu tundnud. Näiteks siis, kui telefonikõne poole pealt katkeb. "Siis olen ma küll ääretult paanikasse sattunud," ütleb Aleksander Eelmaa.

"Kõige hullem ongi mobiiltelefon. Näiteks kõne katkeb. Ja ma ei tea, kus ta on, mis juhtus. Siis tekib paaniline hirm, kuigi põhjus oli aku tühjakssaamises. Ent sel hetkel sa seda ei tea," räägib Aleksander pojaga seotud hirmudest.

Iga päev isa ja poeg telefonitsi siiski ei vestle. Väljaspool teatrit käivad nad eri radu pidi, mis tähendab ka mitte liiga sagedast suhtlemist.

Taavi, kui mitu korda ja kuidas oled oma isa isadepäeval meeles pidanud?

Meeles olen ma teda pidanud alati, kui mul see päev meeles on olnud. Vähemalt telefonikõne olen üritanud ikkagi teha. Oleme mõlemad pisut kinnise loomuga ja usun, et ta mõistab ka tegemata jäänud kõnesid.

Olite kolleegid Draamateatris, nüüd mängite koos von Krahli teatri lavastuses "Kajakas". On midagi teistmoodi, kui partneriks laval on isa/poeg?

Aleksander: Ei ole miskit erilist tunnet. Välja arvatud, et proovisaalis ütles ta mulle "isa". Teised ütlevad ikka Sass ja Sass. Ja korraga "isa"! Siis tekkis küll kummaline tunne. Aga sellega harjus. Muud erinevust pole. Oleme lihtsalt partnerid, ja Taavi on väga hea partner. Mulle meeldib, kuidas ta mängib.

Taavi: Pisut ikka, aga mitte väga. Olen siis kuidagi tähelepanelikum ja ettevaatlikum. Samas proovin alla suruda soovi isale oma oskusi ja "meisterlikkust" demonstreerida. Selles on oma oht – kui proovida laval järsku "meisterlikult" mängima hakata, on see õudne ja piinlik vaatepilt.

Jälgivad teineteise tegemisi teatris

Miks te mõlemad Draamateatrist ära tulite?

Aleksander: Aeg sai otsa. Olin seal olnud juba üle kümne aasta. Vanus oli ka selline, et tagumine aeg selline samm astuda. Kindlasti ei tähendanud see sundminekut. Tööd mul oli ja seda jagub tänase päevani. Üleeilegi (teisipäeval – J. K.) oli Draamas "Eesti matus" ja võib-olla kestab see veel paar aastat.

Taavi: Mina vajasin teistsugust loomingulist keskkonda ja laiema profiiliga teatrikeelt, kui tol hetkel Draamateatris kõneldi. Von Krahl on teatrikeelte polü-glott ja oleksin teinud enese vastu kuriteo, kui oleks jätnud selle vangerduse tegemata.

Kas te vaatate kõik teineteise tööd teatris ära?

Aleksander: Jah. Taavi tegemised ja toimetamised pakuvad mulle tõepoolest huvi. Ta on hästi selge ja julge mõtlemisega. Seega mitte isakohustusest ei tee ma seda. Aga eks selles huvis ole sees ka isatunnet, et mida ta teeb ja kuidas tal läheb.

Taavi: Üritan nii palju kui võimalik. Aga eks see on nagu näitlejal ikka – ise teatris eriti ei käi ja eriti ei viitsigi vabal õhtul teatrisse minna.

Lapsepõlveunistus?

Aleksander: Ma ei tea, millest oli see tingitud, aga ma tahtsin mere peale saada. Selle taga võis olla avaruseihalus, sest olen Viljandis sündinud ja kasvanud. Kuigi ka Võrtsjärve ääres elanud. Aga avaruse, reisimise ja maailmanägemise tunnet meri tekitab ja nii ma tahtsingi saada meremeheks. Või vähemalt kaluriks. Eks selle taga ennekõike rännukihk oli. Rändasin ma lapsepõlves päris palju. Kusjuures üksi. Näiteks käisin ma üksinda isegi Kaukaasias ära. Siis polnud see piirkond nii ohtlik. Hakkasime küll koos sõbraga Tallinnast kahekesi minema, aga Leningradis ütles too poiss, et tahaks ikka koju tagasi. Nii läksin ma üksi. Kuigi olin siis veel küllalt noor. Kuskil neliteist. Nii ma selle reisiga valmistasin isale parajalt südamevalu ja muret. Samas oli isal seina peal Liidu maakaart, millel punaste lipikutega olid tähistatud paigad, kust ma olin koju postkaarte läkitanud.

Taavi: Tahtsin ehitada kosmoselaeva, et lennata teisele planeedile. Või siis hakata kirjanikuks või mootorrattavõidusõitjaks. Kui see nüüd vägivaldselt mingiks kujundiks mõelda, ongi teater nende kolme asja segu.

Aleksander, kas sul on olnud midagi ka Taavilt õppida?

Kindlasti. Olen alati imetlenud tema mõtlemisselgust. Kas ma olen suutnud temalt seda alati õppida, aga vähemalt püüelnud selle poole. Sest eks ma olengi udusem ja kahtlevam kui Taavi. Eks temalgi ole oma kahtlused, aga ta ei näita neid vähemalt välja.

Taavi, kui palju isa sulle eeskujuks on olnud?

Ta on olnud eeskujuks teatud stoilisusega, kui on vaja jääda kindlaks enese loominguliste tõekspidamiste juurde, hoolimata enamuse vastuseisust. Kui lõpetasin teatrikooli, ütles ta mulle kuldsed sõnad: "Ära kunagi arva, et sina ja su ükskõik kui huvitavad mõtted kellelegi korda lähevad. Need tuleb jõuga läbi suruda."

Ei ole. Pole ka põhjust olnud. Mõned ehmatused siiski olid. Ükskord talvel väga suure lumega oli ta raudkelguga Zaporožetsi katusele roninud, pidades lume alla mattunud autot lumehangeks. Oli just hakkamas sealt alla laskma, kui ma jaole sain. Kujutasin juba vaimusilmas, kuidas ta raudjalatsitega kelguga kapoti peale prantsatab ja ma pean masina kinni maksma. Aga ega ta sellepärast veel vitsa saanud.

Autot ei juhi kumbki

Peale isa ja poja suhete on teil ühisjooneks elukutse, kuid milline iseloomujoon teid kõige enam eristab?

Aleksander: Ikka see, et Taavi on julgem ja otsustuskindlam. Mina kahtlevam. Võib olla ka alalhoidlikum.

Taavi: Sellele peaks tegelikult vastama ema. Ma ei ole nii põhjalikult ennast ja isa analüüsinudki. Ilmselt pole meie vahel mingit isa-poja kurikuulsat freudistlikku mõrvaiha.

Te pole kumbki autojuht. On see jäänud oskuste või võimaluste taha?

Aleksander: Minu nooruses jäi see võimaluste taha. Aga mul pole ka kunagi olud kirge autot juhtida, kuigi mootorrattaga olen sõitnud. Ent ka see kirg kestis lühikest aega. Ja ka mu nooremale pojale pole seda annet ja kirge antud, sest tema peres sõidab autoga hoopis naine. Ju siis meie perele pole seda soont antud.

Taavi: Pigem vajaduste ja laiskuse taha. Olen autohimustamisse ikka jõudnud riigikorra ajal, kus autoostuks enam luba vaja pole. Kui mul oleks püsivust, pealehakkamist ja vajadust autokoolis ära käia, tekiks ka auto. Aga mul pole sellega eriti kuhugi sõita. Halva ilma korral käin ma tööl vihmavarju abil.

Mis on need asjad, mida sa alati pojaga/isaga koos ette võtaksid?

Aleksander: Oleme koos kalal käinud. See on vist ainuke sedasorti ettevõtmine. Sedagi on harva juhtunud, sest meie teed iga päev ei ristu (välja arvatud nüüd teatris). Samas tundub, et teatud mõttes on Taavi ka erak. Põhiliselt saame kokku sünnipäevade ja jõulude ajal.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee