Ervin Abel oma esinemisest telekas: "Küll oli ikka hea saade üle tüki aja!" (48)

Jaanus Orgulas oli Moskvas GITISes kursuse vanem, kui kursuse juhendaja Sudakov andis korralduse õppurite ridadesse uusi liikmeid värvata: neli inimest oli arreteeritud ja üks mehele läinud, oli tekkinud vakants. Kusagilt oli Orgulas kuulnud, et Rakveres olla lavastatud mingit operetti, ja nii ta Ervin Abeli Moskvasse tõigi. Koos lõpetasid nad instituudi 1953. aastal.

1954. aasta kevadel lavastas Kulno Süvalep "Kevade". Orgulasest sai Toots, Abelist Kiir. "Kevadet" mängiti 286 etendust. Tootsi-Kiire paarile kirjutati kaks estraadikava: "Terekest kah!" ja "Oh sa issand" – kokku 950 mängukorda.

Huumorilava sai Ervin Abeli endale.

Poeg Margus Abel meenutab estraadinäitlejast ja komöödiafilmide kangelasest isa Ervin Abelit nii:

Kuidas Ervin Abel poksima hakkas

"Kui ta Moskvas GITISes õppis, oli kohustuslikus õppekavas ballett, ratsutamine, vehklemine. Kuidas ta poksitrenni sattus, mina ei tea," räägib Margus Abel. Ja jääb siis mõttesse, mis kaalukategoorias isa küll poksida võis – et kas kärbeskaalust on veel midagi kergemat olemas.

Igatahes jäi Ervin Abeli poksijakarjäär üsna lühikeseks.

"Ta oli vist kaks poksimatši pidanud ja ühes vastase nokauti löönud, ning pärast seda öelnud, et ei, ma ei taha. Talle ei meeldinud teistele haiget teha," mäletab Margus isa juttu.

Kuidas Ervin Abelil oli pere ring-reisidel alati kaasas

Augustikuus käisid estraadiartistid tuuril. Suur trupp – muusikud, koomikud, taustajõud – kinnitas end näiteks mõnda Võru võõrastemajja ja tegi sealt siis õhtuti väljasõite ümberkaudsetesse kultuurimajadesse. Siis maanduti järgmises suuremas keskuses.

Ervin Abelil oli pere kaasas, sest tihti esines ta koos abikaasa Tamaraga. Ja lastele Margusele ja Kerstile olid need ringreisid lihtsalt rõõmus koguperepuhkus. Päeval joosti niisama ringi, õhtul vaadati lava kõrvalt või helimehe juurest isa-ema esinemisi.

"Eks me siis juba tagasisõidul, trupe bussis, poolenisti magasime. Õde magas kindlasti," räägib Margus. "Aga minule ongi jäänud sealt komme külge, et mina ei saa masinas magada. Kui me seal bussis sõitsime, siis ma alati istusin esiistmel ja mängisin bussijuhti. Mulle meeldis öösel teed vaadata ja sõita.

Ja kui me hotelli jõudsime, siis olime nii surmväsinud, et meid ei olnudki vaja eriti magama panna, ise kukkusime voodisse. Selline see elu oli, aga selle-eest hommikul saime kauem magada."

Kuidas Ervin Abel kõigile kalu kinkis

Ringreisidel olid Ervin Abelil alati kummipaat-õnged-ridvad-spinningud kaasas. Hiilis aga varavalges vetele.

"Ervini jaoks oli kalapüük rohkem rituaal. Ta pidi vähemalt ühe kala kätte saama, sellega oli hommik kirjas," pajatab Margus. "Ma arvan, et ta otsis üksindust ja kalalkäimine pakkus seda."

Suurem osa saagist läks kingitusteks.

"Ema hirmuga alati ootas isa kalalt tagasi, sest kala pidi puhastama tema. Isa tõi kala, andis emale ja ütles: "Nii, palun puhasta ära."

Isa ise kala ei söönud, mina kah ei söö. Ema mul on kalasööja. Seda püütud kala kingiti siis teistele. Ringireisidel oli ju terve trupe kaasas: korraldati siis näiteks mingi piknik või lasti niisama kuskil sööklas uhhaa keeta.

See oli vist Saaremaal, tollases Kingissepas, kui isa oli käinud mere peal spinningut loopimas, kohalike kalameestega vist, selle kalapaadiga, põka-põka mootoriga. Ja siis oli terve hunnik hauge, ja ma mäletan, kuidas ema neid hotelli taga muruplatsil puhastas. Haugid olid nagu silgud pandud ritta ja neid oli palju. Ja väga palju kärbseid oli kah veel seal.

Ja ema oli väga suures ahastuses, et mis ma nüüd nendega tegema hakkan, aga isal oli juba nimekiri koos, kellele neid kinkida. Ju siis kõik hotellitöötajad said endale haugi ja... kes iganes."

Kuidas Ervin Abel näidendi kirjutas

Poeg Margus: "Mul oli vaja teha koolis isetegevusetteaste, näidendi moodi. Kirjutasin laua taga ja isa tuli küsima, mida teen. Ma siis – nagu teismeline ikka –, et ah, ära sega, ma siin mõtlen, kirjutan näidendit. Ja isa pakkus abi. Mina sain asjast aru nii, et ma kirjutan valmis, annan isale lugeda ja siis ta ütleb oma arvamuse. Aga paari päeva pärast ta tuleb, paberid täis kirjutatud – seal oli terve mininäidend juba –, ütleb: "Palun, siin ta on!"

Koolis läks see väga menukalt ja pärast veel õpilasmalevas esitasime seda ja piirkondlikul kokkutulekul tunnistati see kõige paremaks."

Kuidas Ervin Abel ennast televiisorist vaatas

Kui uus sketšisaade või film valmis ja telekas, vaatas Ervin Abel oma töö üle.

"Vaatas kriitilise pilguga, et mis vea ta kuskil tegi või kus oleks saanud paremini teha. Selline professionaalne kretinism," iseloomustab Margus. See oli nagu enesekontroll tagantjärele. Ja loomulikult – kui saade oli lõppenud, lõõpis Ervin: "Küll oli ikka hea saade üle tüki aja!" Aga kordusi ta enam ei vaadanud."

Kuidas Ervin Abel ära läks

"Seda, kuidas Margus keskkooli lõpetab, ma kahjuks ei näe," tunnistanud Ervin Abel poja põhikooli lõpuaktusel abikaasa Tamarale.

Kuidas isa seda nii täpselt ette teadis, ei oska poeg Margus pakkuda, sest arstide juures Ervin Abelil eriti käia ei meeldinud. 16. märts 1984 andis Ervin Abel vähile lõplikult alla.