Foto: KALEV LILLEORG
Inimesed
6. november 2009, 00:00

"Robert oli hea koomik ja karakternäitleja." (14)

"Tema tüüpi karakteriga näitlejat on meil Eestis suhteliselt vähe. Ta oli väga hea huumorimeelega. Ma arvan, et ta oli Eestis üsna tunnustatud," meenutab kauane kolleeg Eino Baskin eile ootamatult surnud tuntud filmi- ja teatrinäitlejat ning kolme lapse isa Robert Gutmanit.

"See on väga kurb uudis... Ta oli hea kolleeg," ütles Baskin. "Sõprus on midagi muud, meil teatriringkondades on ikka kolleegid. Me ei lävinud temaga väljaspool teatrit, aga sünnipäevad ja teatri juubelipäevad – ikka sai koos võetud. Natukene tooste tõstetud," ütleb Eino Baskin, kes koos Gutmaniga aastaid Draamateatris lavalaudu nühkinud. Hiljem mängis Gutman veel Vanalinnastuudios ja Vana Baskini Teatriski.

Ta lõi elu jooksul kaasa enam kui 100 etenduses. Filmidest jäävad vaatajatele kindlasti kauaks meelde suuremad ja väiksemad rollid sellistes Eesti linateostes nagu "Keskpäevane praam", "Karikakramäng", "Surma hinda küsi surnutelt", "Metskannikesed", "Teisikud", "Lammas all paremas nurgas" ning "Vanad ja kobedad saavad jalad alla".

Eesti kodakondsuse sai näitleja alles sajandivahetusel. Gutman sündis Leningradi oblastis Volossovo rajoonis Lamme külas. Ta oli sünnilt ingerlane.

2002. aastal Õhtulehele antud intervjuus meenutas Gutman kodanikuks saamist: "Kui jälle vabariik tuli, siis mina ei leidnud oma sünnitunnistust üles. Jäin kuidagi ripakile ja siis hakati mõnitama. Mina loobusin. Vaata, minul on selline haigus, et mul tekib allergia, kui on vaja mingeid dokumente ajada. Kui kuskilt raha on saada, siis sinna ma saan veel allkirja antud, aga rohkem mitte. Aga siis tuli häda kätte, sest oli tarvis üks sõit teha. Mul oli hall pass ja siis Vanalinnastuudio esitas mu eriliste teenete eest kodakondsuse saamiseks."

Jäi meelde optimismiga

Samas intervjuus rääkis Gutman sellestki, et näitlejapaberit tal taskus polnud: "1959. aastal lõpetasin raudteekooli ja raudteel töötasin vist 1962. aastani. Ma olen ikka öelnud, et kiire reaktsioon on see, mis minust üldse selle inimese tegi, kes ma praegu olen. Mind oli juba Tapale tööle suunatud, aga üks vene grupi poiss tahtis ise Tapale minna ja Tallinnas jäi koht vabaks. Enne kui meister oma lause jõudis ära lõpetada, oli mul juba käsi püsti: mina! No ja siis see läks, algul rahvateatris, siis kutsus Tammur enda juurde. Mine tea, mis must Tapal oleks saanud."

Baskinile meenub eelkõige kolleegi optimism: "Ta ei olnud niisugune vend, kes kaebaks või käiks mööda tohtreid... Elurõõmus.

Tema tüüpi karakteriga näitlejat on meil Eestis suhteliselt vähe. Ta oli väga hea huumorimeelega. Ma arvan, et ta oli Eestis üsna tunnustatud."

Kõige elavamalt meenutab Baskin ühistest lavatükkidest Enn Vetemaa "Püha Susannat": "Mängisime Gutmaniga kahte meistrit. See tükk läks meil üle saja korra täismajale. Robert oli hea koomik ja karakternäitleja."

Baskin möönab, et paraku jagub selles vanuses meestele rolle juhuslikult. Nii läksid viimasel ajal meeste teed lahku.