Inimesed

Anne: "Ainult nii suures riigis nagu Venemaa võib laulja kogeda kätel kandmist." (9)

Jaanus Kulli, 24. oktoober 2009, 00:00
Foto: Tairo Lutter
Kaheksakümnendate aastate suurest kolmikust – Anne Veski, Jaak Joala ja Tõnis Mägi – on vaid Veski see, kes ka kolmkümmend aastat hiljem on vähimagi hinnaalanduseta jätkuvalt populaarne nii siin- kui ka sealpool idapiiri. Asjatundjate arvates läheb ta hääl aina paremaks. Lauljanna enda tagasihoidlik seletus sellele fenomenile on üks: töö, töö, töö.

Kui kahe aasta eest tõusis joonelt vaadatavuse tippu Vene telekanali NTV supersaade "Sina, superstaar", milles osales ka Anne Veski, õhkas andunud publik saate kodulehel ühtviisi: "Anne, me armastame teid! Usume teisse. Edu!" ja "Anne, te olete tõeline täht." või "Anne, te laulsite suurepäraselt, te oleksite end nagu 20 aastat nooremaks laulnud."

Paljude asjatundjate meelest läheb teie hääl aina paremaks. Kuidas seda seletada?

Töö, töö ja veel kord töö. Töö hoiabki pidevalt vormis. Tuleb kogu aeg tegutseda, osaleda erinevates projektides, minna ajaga kaasa. Pealegi mulle meeldib see, mis ma teen.

Ütlesite, et edu valem on töö, töö, töö. Küllap lisandub see, et kõik need aastad olete kahe jalaga maa peal seisnud ja pole mitte kunagi lasknud laineid pea kohal kokku lüüa?

Mis kuulsuse oreooli sa Eestis ikka ootad? On lihtsalt tuntud ja armastatud artistid. Kuigi jah, võib-olla esimene kuulsus on Eestis tulnud. Aga loomulikult on Venemaa maastaabid hoopis teised. Näiteks inimene Vladivostokis on näinud Alla Pugatšovat vaid telekast. Kui ta siis ühel heal päeval satub Pugatšova kõrvale, on see hoopis teine kui Anne Veski sammub mööda Viru tänavat. Eesti on sedavõrd väike, kus kõik kõiki tunnevad. Mis imelikku oreooli sa siin enda ümber ikka lood. Ainult suures riigis võid sa kogeda kultust või kätel kandmist. Siin sind lihtsalt armastatakse. Mulle sellest piisab.

Kui Anne Veski Tallinnas poodi läheb, ei pruugi vaoshoitud ja tagasihoidlikud eestlased väljagi teha, kes nende kõrval seisab, samas kui Moskvas Tverskaja bulvari poes mammil piimapudelid peost pudeneksid?

Niisama Viru tänaval jalutades ei pruugi sind tõesti keegi tähele panna. Kui me aga seal viimati võttegrupiga olime, tunti loomulikult ära, astuti ligi ning küsiti autogramme. See on normaalne, isegi tore. Nii peabki olema.

Venemaal lõpevad sellised stseenid samuti autogrammi küsimisega. Aga lisaks hüüatusega, et issand, kas ta tõesti võib siin seista ja tal polegi kümmet turvameest ja seitset abilist ümber. Samas on kõik väga viisakad, ei saa öelda, et keegi oleks kallale tormanud.

Teine asi on pärast kontserti. Kui mass sind ukse taga ootab, tahab sinuga koos pilti teha või lihtsalt tänada. Ja loomulikult autogramme küsida. See käib minu elukutse juure. Oleks väga õudne, kui seda poleks.

Isegi esimesed noore A nne Veski esinemised ETVs ei pannud teil pead kohisema või nina püsti ajama?

Televisioon oli kindlasti märk. Ja loomulikult oli Vitamiin väga populaarne. Aga igapäevane oli siis neli tundi mängu tantsuks, pärast mida surmväsinuna bussi istusid ja mitusada kilomeetrit maha loksusid. Järgmisel hommikul taas bussiga Eesti teise otsa. Polnud aegagi staarisära tunnetada. Aga et superstaar... Nüüd tundub mulle, et siin Eestis ongi kõik vaid superstaarid. Nagu teisi inimesi ja lihtsalt lauljaid enam polekski. Tegelikult on tähtis, et see, mida sa teed, sulle endale meeldiks ja rahvas seda kuulata tahaks.

Mõtteid pillid kokku panna pole te veel mõlgutanud?

Aga midagi ju peab siin elus tegema. On suur õnn, kui saad teha seda, mis sulle meeldib. Lisaks olen vaba oma valikutes. Nii repertuaari kui ka esinemiste suhtes. Teisest küljest on kõik pakkumised toredad. See paneb sind proovile. Kas saad ühes või teises olukorras hakkama.

Aastalõpp pole enam mägede taga. Möödub see taas Venemaal tuuritades?

Ei ütleks. Mis tuuritamisest saab aastavahetusel rääkida? Siis käid erinevatel üritustel. Kes peab jõulu-, kes uusaastapidu, aga vana-aastaõhtul, nagu juba aastaid, oleme Tallinnas, lõbustades turiste. Seekord Virus ja Domina Ilmarises.

Kahes kohas kohe? See on ju ilmselge haltuura.

Ei, miks? Tavaliselt oleme neljas kohas. Nii et ruumi veel jätkub.

Aga 1. jaanuaril sõidame Ain Tammessoni ja minu abikaasa Benno Beltšikoviga tõesti tuurile. Meil on esinemised laeva peal marsruudil Helsingi–Stockholm–Tallinn–Peterburi. Kokku teeme kahel laeval sellel marsruudil neli tuuri.

Võib arvata, et see laevapublik pole kaugeltki nii tänuväärne nagu kuskil kontserdisaalis siin Eesti- või ka Venemaal. Muusikud räägivad ju õuduslugusid Helsingi ja Tallinna vahel lõbureisidel käivast seltskonnast.

Olen igal pool maailmas turistidele esinenud: Eestis, Hispaanias, Egiptuses. Inimesed, kes suudavad endale lubada selliseid kruiise, on täiesti normaalsed inimesed.

Kas see "töö, töö, töö" tähendab seda, et kui hääl on üles ärganud, teete ka kodus trenni?

Ma nii ei ütleks. Kontsert poolteist-kaks tundi ongi trenni eest. Küll harjutan ma kodus uusi lugusid. Ning tuletan vanu meelde. See on minu kodune töö.

Kuivõrd tihedad on teie sidemed praegu Vene heliloojatega? Kuivõrd nad ise teile oma uusi lugusid pakuvad, kui palju te neid vastu võtate?

Lugudest mul puudust pole. Repertuaar on juba nii suureks paisunud, et kõiki laule ei jõua ühel kontserdil ära laulda.

Kuna ma olen nii pikka aega estraadil olnud ja teinud koostööd autoritega, kes ka juba jõudnud esimese juubelini, tuleb alatihti nende juubelikontsertidel üles astuda. Nii see repertuaar täieneb.

Valite endale repertuaari teadlikult nii, et midagi noorematele ja midagi vanematele?

Ei, mitte selles mõttes. Küll aga sisu järgi. Ei saa tulla lavale ja laulda viis laulu järjest, et sa läksid ära, sa läksid ära, sa läksid ära. Kõik juba nutavad.

Kõik on juba tüdinud, et issand jumal, millal siia vahele ka mõni lõbusam laul tuleb.

Kava peab olema ikka tõusude aja mõõnadega ja et oleks laule kõigest ja et üks laul ei sööks teist ära.

Panete kava ise kokku või on teil kõrval targad ja kavalad nõuandjad?

Ikka ise. Elu jooksul olen jõudnud juba nii palju laule tuntuks laulda, et nende vahele võin kontserdis lükkida ka mitte nii tuntud lugusid.

Teile ei tundu, et Eesti on teiesuguse artisti jaoks siiski liiga kitsas, et raamid on siin liiga kitsad?

Miks kitsad? Tunamullu 30. aastapäeva kontserdid, eriti linnahallis, olid esinemised, mida isegi Venemaal iga kord ette ei tule.

Nõukogude ajal esinesime tihti staadionidel. Nüüd seda enam pole. Pealegi on inimesed meil nii Eestis kui ka Venemaal täna palju avatumad. Nii et mingit imevahet enam ei ole.

Ikkagi ma usun, et Venemaal kantaks teid kätel. Mastaabid ja rahad on seal hoopis suuremad ning inimesed suurema hingega.

Otseselt kätel ei kanna keegi, aga võib-olla suuremad silmad tehakse tõesti. Üks rahvas on lihtsalt avatum kui teine.

Saate "Sina, superstaar" ajal saite ju staarikultust tunda küll ja küll. Kas sellised hetked ära ei hellita?

Loomulikult oli see tore saatesari ja loomulikult tõstis ta artisti reitingut, andis uut repertuaari. Venemaal on väga oluline pidevalt pildil ehk teles olla. Nii et pärast "Sina, superstaar" saadet ei saanud tööpuuduse üle kurta.

Nüüd on küll masu asja natuke rikkunud. Nii seal- kui ka siinpool piiri, aga eks halvemaid aegu ole olnud ennegi. Näiteks 90ndate aastate alguses, kui riigid ja võimud vahetusid. Siis oli samamoodi tükk aega tühja maad. Aga elasime siis selle üle, elame nüüd ka.

Vähemalt "Sina, superstaari" fassaad oli väga uhke ja kallis. Mis jäi aga fassaadi taha, kui uhke oli teie elu nende kuude jooksul?

Olin jah septembrist detsembrini praktiliselt kogu aeg Moskvas. Võttepäevad olid väga rasked. Kell üks tulid kohale ja üks-kaks öösel said stuudiost minema. Olid stuudiopäevad ja käsime kostüümiproovides. See kõik oli väga tore, aga kes on viimasel ajal Moskvas käinud, teab, millised on seal liiklusummikud. See oligi minu jaoks kõike raskem – et saada ühest punktist teise, veeresid kaks tundi ning kolm tagasi. Või vastupidi. Esmaspäeviti ja neljapäeviti oli võimalus käia spordisaalides. Nii et kõik päevad olid sisustatud.

Kuidas üleüldse Vene noored superstaarid elavad? On nad võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga iseteadlikumad ja enesekindlamad?

Ei oska öelda, ma eriti nendega ei suhtle. Mina osalen ikka kontsertidel, kus on minu põlvkonna lauljad või siis veidi nooremad. Aga eks kõik tänapäeva noored on avatumad, julgemad ja teistsugused kui meie. Nii peabki olema, sest nemad näevad elu teisiti.

Milline on siin Eestis Anne Veski täiesti harilik päev?

Absoluutselt tavaline. Näiteks täna (esmaspäeva – J. K.) hommikul õppisin ühte uut laulu, saan Hirvo Survaga kokku, pärast seda lähen koju, teen natuke trenni, siis õpin veel uusi lugusid, sest hetkel on mitu projekti käsil. Midagi erilist mu päevas ei toimugi.

Mis trennis te käite?

Käin spordiklubis, aga meil on ka kodus aparaadid olemas. Alati enne pikemat kontserdisarja tuleb ju trenni teha. Peab ennast vormis hoidma.

Jooksmas ei käi?

Praegu? Sellise ilmaga? Ei! Aga suvel me käime rattaga sõitmas ning läbi aasta on meie pere traditsiooniks pühapäevased pikad jalutuskäigud. Pühapäev on meie peres spordi- ja saunapäev. Vähemalt kaks tundi kolistame koos naabrite ja nende koeraga mööda metsi. Pärast seda on kerge eine ja siis saun. Eriti kui reedel ja laupäeval on kontserdid olnud, läheb selline pühapäev asja ette. Tihti tuleb veel tütar oma mehe ja lapsega sauna. Nii et me elame täiesti tavalise inimese elu.

Kuivõrd tänane majandusolukord teile korda läheb, kui tihti te selle peale mõtlete?

Masu on väga paha. Mida rohkem raha riigis liigub, seda enam jagub seda ka artistidele. Kui kraanid kinni keeratakse, on kohe tunda. Näiteks oli suvel asutuste suvepäevi tunduvalt vähem. Samas korraldatakse ka Venemaal nüüd linnade päevi vähem. Või tehakse need ära kohalike jõududega ja ilma külalisartistideta.

Kõiki pakkumisi te vist vastu ei võta, igale privaatpeole ei lähe?

Kui pidada silmas 90ndate aastate alguse mafioosnikute pidusid, kuigi ma pole kunagi uurinud, kes nad tegelikult olid, siis selliseid kutseid enam ei tule. See aeg on möödas.

Ütlesite, et vormis hoiate ennast ennekõike tööga, tööga, tööga. See tähendab, et vaevalt teil argitoimetustele on aega mõelda. Kindlasti käib teil kodus koristaja?

Mis koristaja?! Ma ise koristan. Ei ole ju nii, et laulja hommikul ärkab ja siis terve päeva laulab.

Ja jätkub teil aega ka kodus pliidi ääres olemiseks?

Pole miski saladus, et mu kaasa on väga hea kokk. Kui keegi külla tuleb, valmistab just tema midagi head ja paremat. Aga ma olen hakanud ka ise uuesti rabarberikooki küpsetama. Vaatan, et väga hästi kukub välja. Vahepeal lihtsalt üritasime majast kõik magustoidud eemal hoida. Aga selgub, et mõõdukalt võib kõike teha. Nii et magusaküpsetamise olen ma enda peale võtnud. Ja igapäevast lihtsamat toitu võin ma samuti teha. See pole miski küsimus.

Kuidas poeskäimisega on? Kas ka Anne Veski otsib toidupoes allahindlusesilte ja nii palju kaupa kui vanasti korvi ei lao?

Kuna toidupoes käib mul enamasti abikaasa, siis ma allahindluste kohta ei oska midagi öelda. Püüame toituda tervislikult ja ülearu pole kunagi kokku ostnud.

Tuska ei tee, et te juba aastaid pole vana-aastaõhtut saanud lubada vaid endale ja oma perekonnale?

Ei tee. Olen artist ja artist teeb oma tööd siis, kui teised pidu peavad. See lihtsalt oli, on ja jääb. Palju õudsem on, kui sul pole tööd. Kui sind ei kutsuta. Mis see siis ikka ära ei ole. Tavaliselt oleme 1. jaanuaril oma perega koos istunud. Sel aastal ei tule see välja. Arvan, et seekord saame juba jõulude ajal pere keskel ka uue aasta vastu võtta.

Mis teile pärast esinemist kas siis Moskvas, Peterburis või Tallinnas kõige enam emotsioone pakub? Kas bukett punaseid roose, mõni eriti harras pilk saalist või lõppematu aplaus?

Mis siin salata, Venemaal praktiliselt polegi esinemist, kui lilli ei toodaks. Eestis on hea, kui tuuakse. Ei taha kellelegi pahasti öelda, aga see komme on venelastel tunduvalt suurem. Mulle meeldib pärast kontserti koju tulla, lilled laiali laotada ja siis sobivasse vaasi passitada. Olen vist ainuke inimene oma tutvusringkonnas, kel kodus on nii palju vaase. Ja kui ma siis teinekord ise lilledega kellelegi külla lähen, pole kellelgi kunagi vaasi. Olen alati selles nii pettunud. Et kas ma pean veel oma vaasi ka kaasa tooma?

Ent kontserdi juurde tagasi tulles – mulle meeldib inimeste rahulolu. Kui nende silmad säravad. Kui sa saad aru, et olid oodatud ja et nad said, mis tahtsid. Tuled koju, sul on sees väike adrenaliin, sul on hea tuju, maailm tundub roosiline.

Paraku ei ole maailm iga päev roosiline ka Anne Veskile vist mitte. Suudate ka sellistel päevadel endast sada protsenti anda?

Kui ka vahel kurvad mõtted on peas enne lavale minekut, siis kui sa juba lähed, kontsentreerud vaid esinemisele. Õnneks ei jää aega oma murede peale mõelda ja sa lihtsalt elad esinemise ajal oma lauludes, silmades, mis saalist vastu vaatavad, ja nendes hetkedes. Midagi muidugi on sees, aga lava on üks selline imelik koht, kus isegi 39kraadise palaviku unustad.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee