Kontsert oli nagu tollane pungikontsert ikka. Uksest sisse saanud, ilmusid õrnas eas punkarite taskust välja haaknõelad ja muu mudru, juuksed aeti püsti – tänaval sellisena käimine oleks tähendanud, et suure tõenäosusega kontserdile ei jõua, vaid päev lõpeb miilitsakongis. Kollaseid miilitsaautosid oli kooli ees nii enne kui pärast paar tükki, kuulu järgi veeti keegi ka kaasa. Ise ei näinud, aga pärast kinnitati, et peo lõpuks olla saalis radikad seina küljest lahti tõmmatud.
Vennaskonna tüübid olid kostüümilaenutusest endale veidrad poolkeskaegsed rõivad saanud, mis muusikaga ausalt öeldes suurt kokku ei läinud. Lavaline liikumine oli muidugi null, rohkem vahiti oma sõnakuulmatuid sõrmi kitarrikaela peal mehetegusid tegemas, see ei lugenud publikule aga absoluutselt – juba aasta enne esimest kontserti ringlesid linna peal jutud, kui kõva bändiga on tegemist, ja rahva pöörane vastuvõtt oli põrandaalusele ažiotaažile vastav. Ning veel aastaid kuulati nimetatud kontserdi lindistust lugematutel lintmakkidel üle terve Eestimaa. Selle tunneb eksimatult ära ühe loo algul kõlavast Ivo Uukkivi röögatusest: «Kitter pole hääles ju!».»
Kommentaarid