Timofei Romaškin oli õhuäss juba Teises maailmasõjas. Küll kõigest pardamehaanikuna oli ta lugematul arvul tõusnud õhku teadmises, et see lend võib talle jääda viimaseks. Ent sõda säästis teda, kuigi elu oli ohus korduvalt.
Romaškin lendas Li-2ga. Oli sellinegi lennuk, kahe mootoriga ja 14kohaline, millest esimese eksemplar tõid nõukogulased Tallinna päev enne Tehumardi lahingut – 7. oktoobril 1944. Koos uue aastanumbriga alustas just Li-2 regulaarlende Tallinnast Leningradi, mida 24kohaliste mudelite saabumisel pikendati õige pea Moskvani.
Ka see Li-2 alustas 8. jaanuaril lendu Leningradi.
Kõik tundus harilik. Ebatavaline oli, et reisijaid oli ootamatult vähe. Reisijaskonnas olid vaid kaks üliõpilast ja 16aastane tütarlaps. Viimasel minutil ronis lennukisse keskealine mees koos naisega. Lennuk tõusis kiiresti harjumuspärasele 1800 meetri kõrgusele ja komandör Ivan Garanin lülitas sisse autopiloodi.
Kui kogu lennuseltskond oli juba rahu ise, tõusid just viimastena sisenenud reisijad, kulunud palitus naine ja ohvitserisinelit kandev mees püsti ja kohe nägi pead pööranud meeskond ka enda poole suunatud püstolitorusid. Kõlas käsklus raadio välja lülitada ja käed üles tõsta. Kuni mees mehi sihtis, hakkas naine nende käsi kinni siduma. Algust tegi ta teise piloodi selja tagant radistist. Mehed allusid vastupanuta – mida sa laetud püstoli ees ikka oma vaprust näitad.
Romaškin arvas teisiti. Kui kord temani jõudis, otsustas ta täbara olukorra teistele radadele suunata.
Hirmsa hooga lükkas ta naise pikali ja paiskus samas ka kahte püstolit hoidva mehe suunas. Ta suutis piraadi haarata küll võimsasse haardesse, kuid see jõudis teha siiski kaks lasku. Et siis kabiinist välja rabelda. Nüüd jõudis appi juba abipiloot, kes sai oma valdusesse ühe püstolitest ja piraadi sellega uimaseks lüüa. Ent murdosa sekundist varem oli kõlanud umbropsu lastud kolmas pauk. Just see huupi lastud kuul saigi Romaškinile saatuslikuks, haavates teda ülitõsiselt. Lennuk jõudis küll tagasi Tallinna ja Romaškin haiglassegi, kuid kuidas arstid ka ei pingutanud, võttis surm ta järgmisel hommikul.
Romaškin tehti postuumselt NSV Liidu kangelaseks, ülejäänud meeskond sai rinda Punalipu ordeni. Kodulinna Minski lennuvälja ees on praegugi tema pronksbüst, Eesti Aeroflot nimetas temanimeliseks aga oma pioneerilaagri.
Kommentaarid